Urmas ja Merike. Karl August Hindrey
võõraste vastu, liiatigi kui ta praegust teed mööda jõudis lähemale Peipsile ja pea lootis Tõivo isalt või külavanemalt parajat hobust saada.
Maastik oli lame, nagu Urmas teda teadis siinpool olevat, kaetud laialdaste metsadega. Mõnest nobedalt voolavast ojast tuli üle minna raiutud puudest purdeid mööda, mis katkestasid ahtakesi teeradasid. Ka tuli tihti üle sammuda mõnest hobuseteest, mis lookles läbi mätastiku, maa sisse soonides sügavaid roopaid, mis mõnikord olid täidetud kividega ja risuga, madalamail kohtadel kaetud ristipandud hagudega ja roigastega.
Vastu keskpäeva jõudsid nad puudest lagedamale maale ning eemalt hakkas küla juba paistma. Majad seisid mäenõlvakul ja kaugele valendas kesa, millele olid jäänud mõned rõugud. Urmas luges ligi paarsada hoonet, milledest mõned paistsid olevat küll vaid sarad ja aidad. Küla näis olevat jõukas, kuigi Urmas oli näinud rikkamaid.
Küla oli teisel pool jõge ja palistas jõe kääru, mis kadus künka taha, kus oli tihe tammik, mis siis harvenedes vajus edasi pärnade ja vahtrate saludena kokku jälle segametsaks. Selle ääres oli näha karja, mis paistis olevat suur ja koosnes tumedaist küütselgadega lehmadest ning hallidest ja mustadest lammastest.
Urmas ja Tõivo möödusid karjast, mida hoidis vanem, pügatud juustega ori, kes uudishimulikult vahtis võõrast ja keelas oma kahte terava ninaga karvast keerus puhmassabaga koera, kes isegi juba haukusid kaugusest aukartlikust, tundes isandate viskeoskust.
Ka siinpool jõge oli üksikuid maju ja need kuulusid nähtavasti ühele omanikule, sest neid piirasid ird- ja tarasaiad. Oli aitu, sarasid, saun ja väiksemaid pooleldi maa all asuvaid koopaid ning onne. Viimastes elasid, nagu Urmas teadis ka mujaltki maakondadest, orjad ja nende pered. Ilusaid hobuseid ja sälge nägi Urmas koplis.
Küsimata seletas Tõivo, et see on vanema Vaado talu. Ka Riha ja Hirvenpää külas olla tema killamehi.
Nad sammusid üle silla külasse, mis valmistus juba pikale talvele. Kõrgeid ja pikki puuriitu oli kokku veetud, sarade all oli heinu ja põhku. Mitme hoone rehealuses peksid orjad rehte või tuulutati teri. Valgepäisi lapsi jooksis paljajalu hoonete vahel ja kilkas. Neid oli terve parv jõekäärus solistamas hilisele aastaajale vaatamata. Neid tuli vastu mõlemile ja peitis end siis riitade, majanurkade ja õlekuhjade taha, et võõristada senitundmatut meest.
Kõrgejalgseid pikkade koonudega sigu tuhnis hoonete vahel ja karvaseid rõngassabadega koeri sörkis tänaval. Tõivo vilistas ühte ja see lähenes poolringis.
„Isa on tal susi,” ütles Tõivo, kuid märkas kohe et Urmas tunneb nende segavereliste lähenemisviisi.
Mõlemi taga tuli hoonetest välja inimesi ja vaatas neile järele: naisi, parajasti last imetades, lühikeseks lõigatud juustega noorikuid, pikkade palmikutega neiusid ning mõnda ümmardajat ja naisorja, kes oma lihtsamas töörõivastuseski juba erinesid isandrahvast või säilitasid hilpudeski veel oma kodumaa riietuse omapära.
Urmas haaras seda kõike ruttu hindava pilguga. Ta oli küllalt näinud kihelkondi ja ka maid ning teadis, kuidas iga nurk rõhutab ka inimeste välist ilmet ja omapära ehteis. Siin aga nägi ta keskmist jõukust, mida oleksid edela-, lääne- ja loodepoolsed nimetanud kehvuseks. Alentagune rahvas ei olnud nii liikuv nagu teistes maakondades, mitte nii retkehimuline ja sõjakas nagu teiste maakondade omad. Järvalaste ja virulaste viisil elas ta rohkem sisemaa ja tagamaa rahulikku elu, kannatas isegi nende teiste sõjakamate naabrite mõninga ülekohtu all. Sest juhtus sageli, et mõni Ugandi meeste jõuk tuli Jogentagant läbi ja võttis hobuseid ja loomi vägivallaga, ning olid alati siis riius nendega ja vanem käigu kaebamas Ugandi vanemale, kes jälle omakorda palju ei saanud teha, sest pidi ise võitlema venelastega, kes tulid mööda Emajõge üles oma suurte lotjadega või talvel üle Peipsi.
Seda kõike teadis Urmas, kuid kuigi ta mõistis ühe või teise häda, siiski tundis ta endas omapoolse rahva üleolekut nende tasaste vendade vastu siin Alentaguse maal. Ning oma jaheda näoga vaatles ta Tõivo kodakondseid, kui need tulid teretama rehetoa lävele.
Tõivo isa Kuulevane oli laia rinnaga vahest viiekümneaastane mees, kelle kulmud jooksid natuke kõrgelt kokku ning andsid seega ta näole nagu natuke imestava ilme. Ta paksud pikad lauku soetud juuksed oli pealtpoolt pea valgeks pleekinud, kuna altpoolt paistis läbi tuhkurtõmm värvus. Habemetüükad kõrvade ja põsenukkide vahel olid osalt hallikad, kuna nad allapoole ja lõua ümber olid alles tumedad. Lühike nina oli kergelt kongus, suu lai ja pehmelt naeratav.
Ta ei olnud seega sedalaadi mees, nagu Urmas nendega oli harjunud oma karmimate ilmetega meeste juures kodupaigas. Ka nägi ta tema taga naisi, kes kuulusid nähtavasti tema perekonda, kuid ei erinenud naisorjadest kõigi nende väikeste pisiasjade poolest, mis muidu kohe esimesel hetkel vahet lasksid teha. Kas olid siin orjad julgemad või olid vabad alandlikumad, seda ei teadnud Urmas kohe otsustada, kuid kuigi ta ei võõrastanud, siiski tundis ta end olevat ikkagi maanurgas, mis ei lasknud ärgata lugupidamist.
Kuid lahke vastuvõtt, mis arenes südamlikkuseks, kui Tõivo oli jutustanud antud abist võitluses tarvaga, pani teda loobuma oma tagasihoiust, ja kui ta istus ruumikas rehetares laua juures, kuhu kohe kanti vahutavat mõdu, vastas ta küsimustele, kustpoolt mees ja kuhupoole läheb, juba lahkelt ja pea vastutulelikult.
Kuna naised hakkasid küpsetama tarva liha ja koldel valmistati värskeid paistekakke, läksid mehed hobuseid vaatama.
Teel kohtasid nad eile kaduma läinud Illukot ühes paari noormehega, kes olid aidanud metsast koju tuua tarvavasika.
Lehmast oli ta ruttu jagu saanud, seletas Illuko. Tal oli ju kuus koera kaasas olnud. Ja vasikas oli olnud tükk maad eemal puhmas, surunud end vastu maad ja pugenud peaga rohu sisse, et vahest ei märgatagi teda ja minnakse mööda!
Ning Illuko naeris seda ilmaaegset metslooma kavalust.
Koplis valis Urmas kaua ja hoolikalt. Vaatas hambaid ja katsus jalgu ning ristluud. Ning jäi peatuma ühe nelja-aastase täku juures. Oli tõrges hobune, see kõrb, pika seljaga, paksu lakaga ja peente jalgadega. Kuulevane ühes pojaga ja teistega nägid, et oli tegu hobusetundjaga. Loom ei andnud alguses lähedale, kuid Urmas püüdis ta paari hüppega kinni, haaras teda kõrvade vahelt lakast ja teise käega lõuast ja sundis tantsiva täku rahule, meelitades ja häälitsedes. Ning varsti laskis see oma kõrvatagust ja lõugadealust sügada. Siis toodi valjad ning Urmas tagandas hobuse kopli nurka ning ajas temale valjad pähe.
Hobune ei olnud veel valjaid, veel vähem ratsutajat kandnud. Kuulevane seletas, et enne viit aastat ta hobust ei pane rakkesse ega ratsuta teda. Urmas oli üldiselt selle poolt, kuid kuna see hobune seljast oli tugev küllalt ja tal oli ratsut kohe vaja, oli ta ka ühe kärme hüppega looma seljas, kannatas kõik püstiajamised ja vastu aeda nühkimised välja ning sai ta lühikese ajaga nõnda kaugele, et võis teda nelja, traavis ja sammu juhtida mööda koplit.
Ta punetas natuke ja oli higine, kui tuli täkult maha ja võttis talt valjad peast.
Kui nad olid tagasi koju jõudnud, võttis Urmas kaukast nahkkotikese ja sellest hõbemünte, milledest mõnda siin veel ei olnud nähtud. Kuulevane ühes külalistega vaatles huviga ning Urmas teadis seletada, et mõned on Rootsist ja teised kaugelt kagust, maadelt, mis on merede taga. Tal oli isegi üks lõunamaine münt sealt, kus olevat musti inimesi villaste juustega. Need aga olevat orjad, kuna isandaks olev rahvas olevat raudjavärvi või tõmmu. Ta ise ei olevat neid näinud, küll aga tema isa, kes oli kuus aastat merel olnud ja käinud ühes ojomaalastega läänes ja lõunas.
Kuulevase rehetare täitus ikka rohkem inimestest. Vaadati Urma relvi ning leiti neil olevad hoopis erilisi omadusi: ta odad olid hästi töötatud — vartel pronksist rõngad ja nikerdused — ning iseäranis tapper oli kaunis oma hõbejoonistega teral. Mõõga pea oli filigraaniga kaunistatud niisama nagu tuppki, ning temale oli kullaga kanditud punaseid kalliskive. Ning väga tore oli kilbi rauast muhk, millesse oli kullatud sarvedega põdra pea, mille ümber käis hõbedane kiri.
Kuulevane läks tare nurka, kus rippusid ta relvad, ja tõi välja isaisadelt päritud vana tapri pronksist. Uhkusega näitas ta seda ja Urmas võis avameelselt kiita ilusat tööd. Ning mõtles ise, et niisugused