Cari Mora. Thomas Harris

      Esimene peatükk

      Kaks meest vestlevad teineteisega keset ööd. Neid lahutab 1040 miili. Mõlema mehe üht näopoolt valgustab mobiiltelefon. Nad on kaks pimeduses kõnelevatpoolikut nägu.

      „Ma võin saada selle maja, kus see sinu jutu järgi on. Jesús, räägi mulle ka ülejäänud asjadest.”

      Vastus kostab läbi eetriragina nõrgalt. „Sa oled maksnud veerandi sellest, mida lubasid.” Ähh-ähh. „Sina saada mulle ülejäänud raha. Saada see mulle ära.” Ähh-ähh.

      „Jesús, kui ma leian selle, mida ma tahan, ilma sinu rohkema abita, siis ei saagi sa minu käest midagi.”

      „See vastab tõele rohkem, kui sa ise taipad. See vastab tõele rohkem kui miski muu, mida sa oled oma elus öelnud.” Ähh-ähh. „See asi, mida sa tahad, lösutab viieteistkümne kilo plastlõhkeaine peal … kui sa selle minu abita üles leiad, siis pritsitakse sind kuu peale laiali.”

      „Jesús, minu käsi on pikk.”

      „Hans-Pedro, kuu pealt ta alla ei ulata.”

      „Nagu sa tead, on minu nimi Hans-Peter.”

      „Kas sa paneksid käe oma pisi-Peetri peale, kui su käsivars oleks piisavalt pikk? Kas seda sa soovisidki öelda? Ma ei taha sinu isikut puudutavat informatsiooni kuulda. Ära raiska aega. Saada see raha ära.”

      Ühendus katkeb. Mõlemad mehed lamavad ja vahivad pimedusse.

      Hans-Peter Schneider viibib Key Largo ranna lähedal oma pika musta kaatri kois. Ta kuulab kiilukujulisest vöörikoist kostvat naisterahva nuuksumist. Ta ahvib naise nuukseid järele. Ta on hea jäljendaja. Tema suust kuuldub tema enda ema hääl, millega ta hüüab nutva naise nime. „Karla! Karla! Kallis laps, miks sa nutad? See on ju kõigest unenägu.”

      Pimeduses meelt heitev naine laseb ennast korraks ära petta ja siis hakkavad kibedad ahastuspisarad uuesti voolama.

      Naisterahva nutt on Hans-Peteri kõrvadele kui muusika; see rahustab teda ja ta jääb uuesti magama.

      Colombias Barranquilla linnas laseb Jesús Villarreal ennast rahustada hingamisaparaadi ühtlasel sisinal. Ta hingab maskist veidi hapnikku. Läbi kõikidele ühise pimeduse kuuleb ta teiselt poolt ust ühispalatist üht patsienti – see mees kutsub jumalat appi ja halab: „Jesús!”

      Jesús Villarreal sosistab pimedusse: „Mu sõber, ma loodan, et jumal kuuleb sind sama hästi kui mina. Aga ma kahtlen selles.”

      Jesús Villarreal helistab oma registreerimata turvatelefoniga teadetesse ja saab sealt ühe Barranquilla tantsustuudio numbri. Ta tõmbab hapnikumaski eest, et kõnelda.

      „Ei, tantsutunnid mind ei huvita,” ütleb ta telefoni. „Praegu ma ei tantsi. Ma tahan rääkida don Ernestoga. Jah, te tunnete teda. Öelge talle minu nimi, ta teab seda.” Ähh-ähh.

      Teine peatükk

      Hans-Peter Schneideri kaater libises musta kere ümber vett sulisema pannes väga pikkamisi mööda suurejoonelisest majast Biscayne’i lahe ääres.

      Hans-Peter jälgis binokliga varajases hommikuvalguses rõdul ringutavat kahekümne viie aastast pidžaamapükstes ja särgikus Cari Morat.

      „Taevane arm,” ütles ta. Hans-Peteri silmahambad on üpris pikad ja nendes on hõbedat, mida võib näha siis, kui ta naeratab.

      Hans-Peter on pikka kasvu, kahvatu jumega ja ilma ainsagi karvata. Ripsmeteta silmalaud puudutasid binokli klaase ja määrisid need ära. Ta pühkis okulaare linase taskurätikuga.

      Kinnisvaraagent Felix seisis kaatril tema selja taga.

      „See ongi tema. Majahoidja,” sõnas Felix. „See naine tunneb maja paremini kui keegi teine ja oskab asju korda teha. Õppige tema abil maja tundma ja siis võin ma selle ninatarga vallandada enne, kui ta näeb midagi niisugust, mida ta ei tohiks näha. Te saate tema abiga veidi aega kokku hoida.”

      „Aega,” ütles Hans-Peter. „Aega. Kui kaua tuleb luba veel oodata?”

      „See mees, kes maja praegu üürib, väntab reklaamklippe. Tema tööluba kehtib veel kaks nädalat.”

      „Felix, ma tahan, et sa annaksid mulle selle maja võtme.” Hans-Peter kõneleb inglise keelt saksa aktsendiga. „Ma tahan võtit juba täna.”

      „Te lähete sinna sisse, ja kui midagi juhtub, siis on teada, et see olin mina, sest te kasutasite minu võtit. See on nagu O. J. Simpsoni lugu – teie kasutate minu võtit ja nemad teavad, et see olin mina.” Felix oli ainus, kes naeris. „Palun kuulake mind – ma lähen täna üürniku juurde ja ütlen, et ta maja ära annaks. Te peate vaatama seda kohta päevavalgel ja koos teiste inimestega. Te peate teadma, et maja sisemus on jaburuseni võigas. Minu juurest käis läbi neli majahoidjat, enne kui ma sain tolle seal. Tema on ainus, kes maja ei karda.”

      „Felix, sa lähed üürniku juurde. Pakud talle raha. Kuni kümme tuhat dollarit. Aga praegu kohe annad sa mulle võtme või sa oled viie minuti pärast vees hulpiv laip.”

      „Kui te sellele linnukesele haiget teete, siis ta ei saa teid aidata,” ütles Felix. „Ta magab seal. Peab magama tulekindlustuse pärast. Päeval teeb ta vahel tööd ka muudes kohtades. Oodake ja minge päeval.”

      „Ma kavatsen seal ainult ringi vaadata. Ta ei saagi teada, et ma majas olen.”

      Hans-Peter uuris Carit läbi binokli. Cari seisis nüüd kikivarvul ja täitis linnumaja söögiga. Teda minema visata oleks olnud raiskamine. Neid huvitavaid arme arvesse võttes saaks Hans-Peter tema eest pataka raha. Nouakchotti Acroto Grotto köndiklubilt võib-olla 100 000 dollarit – 35 433 184 Mauritaania ugiat. Seda siis, kui tal on kõik käed-jalad alles ja pole ainsatki tätoveeringut. Kui Hans-Peter on sunnitud ta maksimumhinna saamiseks õigesse mõõtu lõikama, siis pärast taastumisaega veelgi rohkem. Sada viiskümmend tuhat dollarit. Võileivaraha. Tolles majas oli kakskümmend viis kuni kolmkümmend miljonit dollarit.

      Rõdu kõrval laulis kass-pilalind plumeeria otsas laulu, mille ta oli õppinud selgeks Colombia pilvemetsas ja siia põhja poole Miami Beachi kaasa võtnud.

      Cari Mora tundis ära tuhande viiesaja miili kaugusel elava andi näpprästa tunnushüüu. Pilalind laulis seda väga innustunult. Cari muigas ja jäi viivuks pidama, et veel kord oma lapsepõlvest pärit laulu kuulata. Ta vilistas linnule. Lind vilistas vastu. Cari läks majja.

      Kaatril sirutas Hans-Peter võtit oodates käe välja. Felix asetas võtme Hans-Peteri peopesale,