Üleannetus. Triloogia I raamat. Kasey Michaels

      Originaali tiitel:

      Kasey Michaels

      Dial M for Mischief

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Kathryn Seidick

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10160

      ISBN (PDF) 978-9949-456-53-6

      ISBN (ePub) 978-9949-84-770-9

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Armas lugeja!

      Eradetektiiviks hakanud endine politseinik Teddy Sunshine kasvatas oma tütred vastupidavateks, iseseisvateks ja sõltumatuteks, kuigi nad võisid alati üksteise peale loota. Ja siis Teddy suri. Ametliku arvamuse järgi sooritas mees enesetapu pärast seda, kui oli kägistanud surnuks Philadelphia juhtiva linnapeakandidaadi naise.

      Jade, Teddy vanim tütar, kes töötas koos isaga detektiivibüroos, kutsub oma õed, filminäitleja Jolie ja uuriva ajakirjaniku Jessica, isa matustele. Nad vannuvad, et puhastavad isa nime mõrvasüüdistustest.

      Mehed, kes õdede kõrval seisavad, on küll kaastundlikud, kuid sugugi mitte rahul sellega, et noored naised hakkavad isa vanu juhtumeid uurima, et selgitada välja Teddy surma asjaolud.

      Teddy oli pidevalt tegelenud nelja vana juhtumiga:

      haihtunud pruudi juhtum,

      kooli priimuse mahalaskmine,

      kuus prostituuti tapnud Fishtowni Kägistaja juhtum,

      ja lõpuks, prügikastist leitud beebi juhtum, mis püsib ikka veel Philadelphia politseinike mõtetes.

      Ühes neist neljast juhtumist, millega Teddy veel hiljuti tegeles, peitub tema enda surma põhjus.

      Vanade ja uute armsamate abiga püüavad Sunshine’i tüdrukud leida vastuseid, lohutust ja natuke uut päikesevalgust oma ellu.

      Ja kuskil on keegi, kes peaks vägagi hirmul olema, sest nii vanad kui ka uued kuriteod liiguvad lahendusele lähemale.

      Aa, ja üks asi veel! Tuleb välja, et kaks meest nende seltskonnast on Ainsley Becketi, Romney Marshi Becket Halli isanda järeltulijad ja kurikuulsa Keisrinna pärijad. See on hindamatu lihvimata smaragd, mis ootab juba kakssada aastat kuskil peidukohas halva õnne mahakulumist.

      Loodan, et naudite Jolie Sunshine’i ja Samuel Becketi armulugu ning jääte ootama Jade’i ja Jessica lugusid, mis ilmuvad paari kuu pärast.

      Head lugemist!

      Kasey Michaels

      Diana Ventimigliale, üles ja edasi, kullake!

      Esimene peatükk

      Päeval, mil tütred matsid Teddy Sunshine’i, oli taevas ebatavaliselt hele ja päike ajas kollase veereva pallina laiali hommikusi pilvi ja jahedat õhku.

      Jolie Sunshine mõtles päikest vaadates, kas isa oli selle ise tellinud või oli tegu saatuse järjekordse haiglase vembuga.

      Eredale päevavalgusele kontrastiks meenutas haua ümber kogunenud inimgrupp Fultoni Matusebüroo logoga sinise varjualuse all väikest eksootiliste vareste parve. Ainsad teist värvi laigud olid inimeste kahvatud näod ja pronkskirstu kattev punaste rooside vaip.

      Kui ma vedru välja viskan, tahan minna nagu Kentucky Derby võitja – kaetud roosidega, suurte ja punastega! Ärge te seda unustage!

      „Meil oli meeles, Teddy,” sosistas Jolie ja ignoreeris õdede hukkamõistvaid pilke.

      Roosid olid nad saanud tuua. Mida tütred aga ei saanud korraldada, oli korralik politseinikule kohane matus. Mõrtsukatele sellist au ei osutatud.

      Jolie kõigutas ennast tasakesi õdede vahel, kui preester viimast palvet lugema hakkas. Nad hoidsid käest kinni ja seisid vanuse järjekorras. Jade seisis Jolie paremal ja pesamuna Jessica vasakul käel. Teddy Iiri setter Rockne lamas õdede jalge ees, kaelas Iiri mustriga rätik.

      Teddy Sunshine’i türed moodustasid üpris särava trio. Isa oli kutsunud neid ise poolnaljatamisi Teddy ingliteks, viidates vanale telesarjale „Charlie inglid”.

      Jade sobis hästi Kate Jacksoni kehastatud rolli – ilus, peen ja alati asjalik.

      Jessica oleks värskem ja lopsakam Farrah Rawcett, kellel on nii välimust kui teravat mõistust. Kuid Jessica ise oli tihti täheldanud, et tema hambad ei olnud nii suured kui Farrah Rawcettil.

      Aga Jolie? Jolie ei sobinud Jaclyn Smithi kauni, targa ja seksapiilse tegelaskujuga. Jolie oli brünett. Talle oli alati öeldud, et ta on fotogeeniline, kuid ta oli siiski uskunud suurema osa elust, et on liiga pikk, liiga peenike ja liiga kondine. Ta suu oli liiga lai, huuled liiga täidlased, juuksed liiga sirged, käed ja jalad liiga pikad.

      Lõppude lõpuks oli ta suurema osa murdeeast kandnud hüüdnime Hiiglane Jolie.

      Alati kui ta oma märgatavalt lühemate õdede vahel seisis, tundis ta ennast Jessica peaaegu täiusliku ilu kõrval näotuna ja Jade’i kiire mõistusega võrreldes rumalana. Klassikaline keskmise lapse sündroom.

      Ainult kaamerate ees tundis Jolie ennast hästi ja mitte nagu kaelkirjak graatsiliste gasellide seas. Kui tuled süttisid, kadus kogu tema kohmetus ning ta tundis, et võib olla ükskõik, kes soovib.

      Täna oleks ta tahtnud olla ükskõik kes, välja arvatud leinav tütar. Ta tahtis üle kõige veel kas või korra Teddy Sunshine’iga rääkida, näha, kuidas mehe lai iiri naeratus valgustab ruumi eredamalt kui ükski Hollywoodi prožektor ning tunda ennast erilise ja armastatuna.

      Üle kõige tahtis ta kuulda isa naeru – naeru, mis täitis kogu maailma.

      Kuid nüüd, sinise lõuendkatuse varjus, ümbritses neid külm ja ebamugav vaikus, kui arvata välja vaimuliku isa Sheehani uinutav hääl ja kahe Buffalost pärit vanatüdrukst tädi nuuksumine.

      Kohal oleks pidanud olema vähemalt Philadelphia politseijaoskonna auvahtkond. Orkester, ilutulestik. Lipu traditsiooniline kokkuvoltimine ja üleandmine Jade’ile, vanimale tütrele.

      Kuid Sunshine’i tüdrukud pidid ajama läbi preestriga, kes polnud Teddyt tundnud ja kes asendas isa Muskiet, kes oli puhkusel Põhja-Kanada metsades, levist väljas ja teadmatuses sellest, et ta hea sõber ja kaardimängukaaslane oli surnud häbis.

      Millest Sunshine’i matustel aga puudust ei olnud, oli press. Ajakirjanikud, telereporterid ja kõmupiltnikud.

      Kohalikud reporterid olid tulnud selleks, et panna punkt Teddy Sunshine’i loole: „Endisest politseinikust saab mõrtsukas”, „Mees, kes neelas omaenda kuuli, kui oli pigistanud elu välja linnapeakandidaat Joshua Brainardi ilusast naisest”.

      Ülejäänud olid kohal Jolie Sunshine’i – filmistaari – pärast. Mingu nad kõik põrgu.

      Rockne