Naised, kellest ma öösiti mõtlen. Mia Kankimäki

      I ÖÖNAISED: ÜLESTUNNISTUS

      Mina olen M. Olen 43-aastane. Olen aastate jooksul lugematutel öödel naistest mõelnud – ja seksiga pole see mitte kuidagi seotud.

      Olen mõelnud naistest neil unetutel öödel, kui elu/meestevärk/enesehinnang on rööpast väljas ja see hirmus hunditund ei lõpeks nagu iial. Säärastel öödel olen enda ümber kogunud ajaloolistest naistest koosnevat nähtamatut ihukaardiväge, kaitsepühakuid, kes mind edasi juhiksid.

      Nende inspireerivate öönaiste elu ei ole traditsioonilist teed mööda kulgenud. Nad on üle piiri läinud ja teinud asju, mida neilt pole oodatud. Mitmed neist on kunstnikud ja kirjanikud, need, kelle töö on üksildane ja sissepoole pööratud. Enamikul ei ole olnud peret ega lapsi ning meessuhted on neil olnud isevärki. Mitmed on reisinud või kolinud uude kultuurikeskkonda ja teinud veel küpses eas suuri elumuutusi. Mõned on kogu elu koos emaga elanud, mitmed on kannatanud haiguste ja vaimse tervise probleemide all, kuid nad kõik on kuulanud oma südamehäält ning langetanud otsuseid ajastu ootusi trotsides. Need musternaised oleksid mu tagavaraplaan – see, mille võtaksin kasutusele, kui kõik muu peaks untsu minema.

      Üks neist naistest on tuhat aastat tagasi Kyōtos elanud õuedaam ja kirjanik Sei Shōnagon, kellest kirjutasin oma esimese raamatu. Kuid neid on teisigi. Mõtlen öösiti Frida Kahlost, kelle elulugu ma 18-aastaselt lugesin ning kes muutis mu arusaama naiseks olemisest. Mõtlen Georgia O’Keeffe’ist, kes sattus üksi New Mexico kõrbesse pühvlikoljusid maalima ja tegi oma esimese ümbermaailmareisi enam kui 70-aastasena. Mõtlen jaapanlannast Yayoi Kusamast, kes otsustas kunstnikuks hakata ja kirjutas nõu küsimiseks Georgia O’Keeffe’ile ning kes hiljem, pärast 1960. aastate New Yorgi kunstimaailma raputamist, naasis Tokyosse ja palus luba psühhiaatriahaiglasse elama asuda. Mõtlen Karen Blixenist, kes läks mehe kannul Aafrikasse ja pidi lõpuks üksi farmi juhtima. Mõtlen Jane Austenist, kes uuendas romaanikunsti, ehkki elas Inglise maakolkas vallalisena oma vanemate pööningul. Mõtlen Edo ajajärgu Jaapanis elanud luuletajast ja kunstnikust Ema Saikōst, kelle tasadus toob mulle hunditunnil viimaks une.

      Arutan endamisi, kust need naised julgust ammutasid. Mis nõu nad mulle annaksid, kui me kohtuda saaksime? Ja ennekõike: kas ma võiksin nende jälgedes uurimisreisile minna?

      Nüüd on see reis mul juba mõnda aega kestnud. Meeli erutavaid, unustatud öönaisi tuleb aga aina juurde ning mu peas tiirleb üha laienev võrgustik eri sajanditel ja maailma eri otstes elanud naistest. Nad on Maryd, Karenid, Idad, Nellied, Marthad, Alexine’id, Sofonisbad, Battistad – nad on kirjanikud, kunstnikud, maadeuurijad, depressioonis vanatüdrukud, sõjakorrespondendid, renessansiaegsete aristokraatide naised.

      Nad on naised, kellest ma öösiti mõtlen. Algselt mõtlesin neist unetutel öödel jõudu, inspiratsiooni ja elu mõtet otsides – nüüdsel ajal istun ööde kaupa üleval nende pärast, neist erutatuna. Miks nad on end mulle ilmutanud, minu külge klammerdunud, mind endaga kaasa viinud? Miks olen oma töölaua nende piltidega ümbritsenud, miks neist rääkivad raamatud mu põrandal vedeledes aina kõrgemaid virnu moodustavad, miks ma kogun nende kohta üksikasju otsekui talismane?

      Nüüd hakkan ma otsast pihta, pilt pildi haaval.

      Aga esmalt pakin kohvrid, sest mu lend väljub varsti.

      ESIMENE OSA

       AAFRIKA

      [KIRI SALVRÄTIKUL]

       Kallis Karen,

       kirjutan siin sulle KLMi salvrätiku peale kiiruga sõnumi. Istun lennukis teel Kilimanjarole ja kardan. Kardan nii, et värisen. Mõtlen, kuidas kurat ma end jälle säärasesse olukorda pannud olen – miks ma küll pidin Aafrikasse sõitma, kui mul nii suur hirm on? Oleks ehk lihtsalt võinud kodus istuda ja „Avarat loodust” vaadata?

       Kõige hullem on see, et mul pole oma reisisihist aimugi. Lähenesin kirja teel ühele Tansaanias elavale soome mehele, keda ma üldse ei tunne,ja too saatis kutse tulla ükskõik millal tema koju öömajale. No nüüd ma siis lähengi. Loodetavasti on ta mul Kilimanjaro lennuväljal vastas, sest ma ei tea isegi seda, kus ta elab.

       Karen, see on sinu süü. Kas oleksid nii kena ja saadaksid mulle natuke oma kuulsat julgust, sest praegu kuluks see marjaks ära.

       Sinu M

      II VALGE UDU, TALV–KEVAD

      Kui nüüd pikemalt rääkida, on mu olukord järgmine.

      On eelmise aasta november. Leban Kyōtos oma jääkülmas tatamipõrandaga toas ja mul pole tegelikult mingit viitsimist oma futonilt üldse üles tõusta. Paar kuud varem on ilmunud mu debüütraamat ja olen tulnud siia juurdlema, mida järgmiseks teha. Olen mulle kalli linna kitsastel tänavatel ringi uidanud, sõpradega kohtunud, teetubades istunud ja sügiskullas oranžilt hõõguvates templites hulkunud, aga mõte ei tööta.

      Mulle tundub, et see on absoluutne nullpunkt.

      Olen 42-aastane. Mul pole meest, last ega tööd. Olen oma korteri maha müünud, olen oma esimese raamatu valmis saanud ja endisest töökohast lõpparve võtnud. Olen astunud valgesse uttu – olen vaba ja kõigest prii.

      Kuid see udu paistab olevat nii paks, kui üldse saab olla, ja tõesti ei tea, mida järgmiseks teha. Kuhu minna? Kelle kannul käia? Mida võiks üks neljakümnendates aastates ilma pereta, töö ja kodu hüljanud naine oma eluga peale hakata?

      Tegelikult on viimased aastad olnud mu elu ilusaim aeg. Olen elanud kohvrite otsas, veetnud aega Kyōtos, Londonis, Tais ja Berliinis ning elanud Soomes olles kord sõprade majavalvurina, kord vanemate pööningul. Olen kirjutanud raamatut ja hõljunud vabaduses, selles arusaamatus tundes, et võin oma ajaga teha, mida ise tahan.

      Kui vaatan läbipõlemise piiril vankuvaid sõpru, tunnen ebamäärast süüdlaslikkust. Ei mingit töögraafikuorjust,