Kui sõnadest jääb puudu. Julie Buxbaum

      Ja Indyle, Elilile ja Lucale:

      mu süda, mu mõistus, mu kodu, mu inimesed, mu elu.

      The book of love is long and boring.

      No one can lift the damn thing.

      – The Magnetic Fields

      1. peatükk

      David

      Enneolematu sündmus: Kit Lowell istus just sööklas minu kõrvale. Ma istun alati üksinda, ja see alati ei ole mõeldud liialdusena, mis on omane minu klassikaaslaste eelistatavale kõnepruugile. Nende 622 päeva jooksul, mis ma olen selles keskkoolis käinud, ei ole mitte ainuski inimene mitte kunagi sööklas minu kõrval istunud, mistõttu võib tema siinistumist – nii lähedal, et ta küünarnukk riivab peaaegu minu oma – õigustatult sündmuseks nimetada. Mu esimene mõte on haarata märkmik ja otsida üles tema kohta tehtud sissekanne. Ta on oma eesnime järgi K-tähe all, mitte L-i all, kuhu käiks Lowell, sest kuigi faktide ja akadee­miliste saavutuste poolt võib pidada minu vaieldamatuks tuge­­vuseks, olen ma nimede koha pealt jälle väga nõrk. Osalt on see sellepärast, et nimed on täiesti suvalised sõnad, millel puudub igasugune kontekst, ja osalt on see selle­­pärast, et minu arvates sobivad nimed harva nende omanikele, mis, kui selle üle mõtlema hakata, on täiesti loogiline. Vanemad panevad oma lapsele nime ajal, mil nende käsutuses on maksimaalselt minimaalne informatsioonihulk isiku kohta, kellele nad nime panevad. Kogu see komme on ebaloogiline.

      Võtke näiteks Kit, mis ei ole tegelikult tema nimi, tema nimi on Katherine, kuid ma pole kunagi kuulnud, et keegi oleks teda selle nimega kutsunud, isegi algkoolis mitte. Kit ei näe mingilgi moel välja nagu Kit, see nimi peaks kuuluma kellelegi, kes on kandiline ja kange ja tänu üksikasjalikele instruktsioonidele kergesti mõistetav. Minu kõrval istuva tüdruku nimi peaks sisaldama hoopis Z-tähte, sest ta on nii segadusse ajav ja siksakiline ja ilmub nagu välk selgest taevast täiesti üllatavatesse kohtadesse – näiteks sööklas minu lauda –, ja võib-olla ka number kaheksat, sest ta on liiva­­kella­­kujulise kehaga, ja S-tähte, sest see on mu lemmik. Kit meeldib mulle, sest ta ei ole minuga kunagi vastikult käitunud, mida ei saa öelda suurema osa mu klassikaaslaste kohta. On kahetsusväärne, et ta vanemad talle nii vale nime panid.

Minu nimi on David, mis pole samuti õige, sest maailmas on tohutult palju Davideid – kui ma viimati kontrollisin, oli neid ainuüksi Ameerika Ühendriikides 3 789 417 –, ja nii võiks ju arvata, et oma nime järgi peaksin ma olema nagu suurem osa teisi inimesi. Või vähemalt suhteliselt neurotüüpne, mis on teaduslik ja mitte nii solvav termin normaalse kohta. Paraku pole see nii läinud. Koolis ei kutsuta mind üldse mingi nimega, kui välja arvata mõned juhuslikud „homod” ja „lollakad”, millest kumbki pole vähimalgi määral täpne – minu IQ on 168 ja mulle meeldivad tüdrukud, mitte poisid. Samuti on „homo” halvustav termin geide kohta, ja isegi kui mu klassikaaslased eksivad minu seksuaalses sättumuses, võiksid nad nii targad ikka olla, et selle sõna kasutamist vältida. Kodus kutsub ema mind pojaks – mille vastu mul pole midagi, sest see on tõsi –, isa kutsub mind Davidiks, mis tundub nagu liiga kitsa kaelusega sügelema ajav kampsun, ja mu õde kutsub mind Väikeseks D-ks, mis mingil seletamatul põhjusel sobib väga hästi, kuigi ma pole vähimalgi määral väike. Mul on pikkust meeter kaheksakümmend kaheksa ja ma kaalun 75 kilo. Mu õel on pikkust meeter kuuskümmend ja ta kaalub 47 kilo. Mina peaksin hoopis teda Väikeseks L-iks kutsuma – L tähendab Laurenit –, aga ma ei kutsu teda nii. Ma kutsun teda Mineyks* ja niimoodi olen teda kutsunud pisikesest titast peale, sest selles segadusse ajavas maailmas on ta alati olnud ainus asi, mis kuulub mulle.

      Miney on ülikoolis ja ma igatsen teda. Ta on mu parim sõber – kui täpne olla, siis ainus sõber –, aga ma arvan, et isegi kui mul oleks sõpru, oleks tema mu parim sõber. Senimaani on ta olnud ainus inimene, kes on aidanud mul minuks olemise natukenegi kergemaks teha.

      Nüüdseks olete ilmselt aru saanud, et ma olen teistsugune. Üldiselt ei lähe inimestel kaua aega, et see välja nuputada. Üks arst arvas, et mul võib olla „kergekujuline Aspergeri sündroom”, mis on lollus, sest inimesel ei saa olla kergekujulist Aspergeri sündroomi. Tegelikult ei saa kellelgi enam üldse Aspergerit olla, sest see jäeti VHK-5st („Vaimsete häirete diagnostika ja statistika käsiraamatu” 5. väljaandest) 2013. aastal välja ning selle asemel on sääraste tunnustega inimesed paigutatud kõrgfunktsionaalse autismi (ehk KFA) alla, mis on samuti eksitav. Autismispektri häired on mitmedimensioonilised, mitte lineaarsed. See arst oli ilmselgelt idioot.

      Lihtsalt huvi pärast olen ma sel alal end ise täiendanud (ma ostsin eBayst kasutatud VHK-4; 5 oli liiga kallis), ja kuigi mul ei ole täieliku diagnoosi määramiseks vajalikku medit­­siini­haridust, ei usu ma, et see nimetus minu kohta õige on.

      Jah, ma võin sotsiaalsetes olukordades hätta jääda; mulle meeldib kord ja rutiin; kui mind miski huvitab, siis ma võin olla ülimalt keskendunud ning kõik teised tegevused täiesti kõrvale jätta; ja, olgu, ma olen kohmakas. Aga kui pean, suudan silmsideme luua küll. Ma ei võpata, kui te mind puudutate. Ma olen võimeline ära tundma suuremat osa idioome, kuigi mul on neist igaks juhuks märkmikus pidevalt täienev nimekiri. Mulle meeldib mõelda, et ma olen empaatiline, kuid ma ei tea, kas see on tõsi.

      Pealegi ei ole ma päris kindel, kas sel, et mul on Asperger, ongi mingit tähtsust, sest Aspergerit pole enam olemas. See on lihtsalt järjekordne silt. Võtke näiteks sõna „jõmm”. Kui piisav hulk psühhiaatreid tahaks, võiksid nad selle sõna lisada VHK-sse ja panna vastava diagnoosi tervele Mapleview’ Ameerika jalgpalli meeskonnale. Haiguse nähud sisaldaksid vähemalt kaht nimetajat järgmisest loetelust: 1) atleetlikkus, eriti kui nad kannavad liibuvaid vorme, 2) ebaloomulik sundimatus, millega nad suhtuvad sellesse, et teatud kõva ese oma peenise ette kinnitada, 3) nad on persevestid. Pole vahet, kas te kutsute mind Aspergeriks või veidrikuks või lollakaks. Fakt jääb faktiks – ma tahaksin väga olla nagu kõik teised. Mitte ilmtingimata mõni jõmm. Ma ei tahaks olla selline kutt, kes teeb minusuguste laste elu põrguks. Aga kui mul avaneks võimalus teha endale nagu mingi kosmiline uuen­­dus – minna David 1.0-lt edasi versioonile David 2.0, kes teaks, mida igapäevaelu vestlustes öelda –, teeksin seda silmapilk.

      Võib-olla tegutsevad vanemad oma lastele nime pannes mingi soovunelma ajel. Näiteks kui te lähete restorani ja tellite pooltoore steigi, loodate saada täpselt seda, mida pooltoore steigi all silmas pidasite, ehkki pooltoore täpset terminit pole üldiselt kokku ­lepitud.

      Mu ema ja isa tellisid Davidi. Nad said hoopis minu.

      Märkmiku sissekanne:

      Kit Lowell. Pikkus: 160 cm. Kaal: umbes 56 kg. Lainelised pruunid juuksed; eksamipäevadel, vihmastel päevadel ja suuremal osal esmaspäevadel hobusesabasse seotud. Nahk tõmmupoolne, sest tema isa - hambaarst - on valge ja tema ema on indialanna (mitte segamini ajada indiaanlasega). Koht klassi edetabelis: 14. Hobid: kooli ajaleht, hispaania keele klubi, ergutustüdrukute klubi.

      Märkimisväärsed Kohtumised

      1. Kolmas klass: ei lubanud Justin Chol mulle nõgest teha.

      2. Kuues klass: kinkis mulle valentinipäeval kaardi. (Märkus: