Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri. Krystal Sutherland
Walter White; tema impeeriumi ulatus oli nii suur, et ta kliendid koolis olid hakanud teda kutsuma Cakenbergiks1.
Hiljuti oli ta laiendanud oma tegevuspiirkonda Lilac Hilli hoolde- ja rehabilitatsioonikeskusesse, kus kõige põnevamad asjad menüüs olid üleküpsetatud hot dog ja mage kartulipuder. Äri õitses.
„Miks sa teada tahad?” küsis ta umbusklikult.
„Mul on bussipileti jaoks raha vaja. Anna mulle sulli ja ma saan sinu telefoniga oma kontolt sulle ülekande teha.”
See tundus täiega kahtlane, aga Jonah oli marraskil ja verine ja nutune ning Esther nägi temas pooleldi ikka veel seda armast väikest poissi, kellele ta oli kunagi nii palju meeldinud, et oli saanud temalt kingiks kaardi kahe sokiga.
Niisiis ütles Esther: „Palju sul vaja on?”
„Palju sul on? Ma võtan kõik ja kannan selle summa sulle kohe üle. Võib-olla pean täna üle tee motellis ööbima, kui õiget bussi ei tule.”
„Mul on viiskümmend viis dollarit.”
„Siis ma võtan viiskümmend viis dollarit.”
Jonah tõusis püsti ja istus Estheri kõrvale. Ta oli palju pikem, kui tüdruk arvanud oli, ja kõhnem ka, nagu pilliroog. Ta vaatas, kuidas Jonah tema telefonis pangaäpi lahti tegi, sisse logis, tema öeldud kontonumbri sisse trükkis ja ülekande kinnitas.
Makse edukalt sooritatud, seisis ekraanil.
Niisiis kummardus Esther ettepoole, avas korvi ja andis poisile viiskümmend viis dollarit, mis ta oli täna Lilac Hillis teeninud.
„Aitäh,” ütles Jonah tema kätt surudes. „Sa oled täitsa norm, Esther.” Seejärel tõusis ta püsti, pilgutas silma ja kadus. Jälle.
Ja niimoodi see juhtuski, et sel soojal niiskel hilissuvisel õhtul pettis Jonah Smallwood temalt välja viiskümmend viis dollarit ja varastas umbes nelja minuti jooksul:
- tema vanaema käevõru, otse randmelt,
- tema iPhone’i,
- müslibatooni, mida ta oli kojusõiduks hoidnud,
- tema raamatukogukaardi (mida kasutas hiljem 19,99 dollari suuruse kahju tekitamiseks, kui sodis ühe „Romeo ja Julia” eksemplari vähke täis),
- tema „Ristiisa” raamatu,
- tema peaaegu täieliku halvimate õudusunenägude nimekirja,
- ja tema eneseväärikuse.
Esther ketras peas piinlikku mälestust oma Dumbledore’i protestist ega taibanud enne, et teda on röövitud, kui tema buss kuue minuti ja üheksateistkümne sekundi pärast saabus, mille peale ta siis juhile hüüdis: „Mind rööviti!” Juht vastas selle peale: „Ei mingeid kerjuseid!” ja pani uksed tema nina ees kinni.
(Võib-olla ei varastanudki Jonah kogu tema eneseväärikust, sest need viimased riismed, mida Jonah ei olnud suutnud Estheri luudelt maha kraapida, võttis hoopis bussijuht.)
Nii et näete, lugu sellest, kuidas Jonah Smallwood Esther Solari paljaks röövis, on üsna sirgjooneline. Aga lugu sellest, kuidas Esther Jonah Smallwoodi armastama hakkas, natuke keerulisem.
1 Amfetamiini valmistanud ja müünud peategelane seriaalis „Halvale teele” („Breaking Bad”), kelle aliaseks oli Heisenberg. Cakenberg on sellest tuletatud ja viitab sõnale „kook” (cake ingl k). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
2
VALGUSE JA VAIMUDE MAJA
Estheril kulus kokku kolm tundi, kolmteist minutit ja kolmkümmend seitse sekundit, et kõndida koju, mis asus äärelinna äärelinnas. Linn oli laienenud arendajate ootustele vastupidises suunas, jättes selle naabruskonna kui üksiku saare pärapõrgusse hulpima.
Pikal teekonnal kodu poole avanesid taevaluugid, kust hakkas vihma kallama, nii et selleks ajaks, kui Esther oma maja ette jõudis, oli ta läbimärg, porine ja lõdises.
Solaride kodu helendas nagu alati, mõjudes muidu pimedal tänaval kiiskava kalliskivina. Õrn tuuleke sasis puid, mis olid õues kasvama läinud, luues metsa keset äärelinna. Paar aastat tagasi olid mõned naabrid pidevalt põlevate tulede pärast kaevelnud. Rosemary Solar oli vastuseks istutanud õue kaheksa tammepuud, mis olid umbes kuue kuuga istikutest hiiglasteks sirgunud ja varjasid nende kinnistu võõraste silmade eest. Kui puud kasvasid, riputas Rosemary nende okstele sadu nazar’e, sinise-, musta- ja valgekirjusid klaasist silma meenutavaid amulette, mis helisesid kummituslikult iga kord, kui tuul puhus. Amuletid olid selleks, et kurja eemal hoida, ütles Rosemary. Seni olid need suutnud ära hirmutada vaid skaute, Jehoova tunnistajaid ja kommi pommivaid lapsi.
Eugene istus trepil, mis viis eredalt valgustatud verandale, ja nägi välja, nagu oleks ta saabunud äsja minevikust, mõnelt biitlite kontserdilt, kaasas Ringo soeng ja Johni stiilitunnetus.
Esther ja Eugene olid sellised kaksikud, kelle puhul keegi kunagi ei uskunud, et nad on kaksikud. Poisi juuksed olid tumedad, tema omad heledad. Poiss oli pikk, tema lühike. Poiss oli kõhn, tema lopsakas. Tema nahka katsid tedretäpid, poisi nahk oli puhas.
„Tšau,” ütles Esther.
Eugene tõstis pilgu. „Ma ütlesin emale, et sa oled elus, aga ta otsib juba netist kirstu. Sinu matuste värvigamma tuleb roosa ja hõbedane, või nii ma vähemalt kuulsin.”
„Oeh. Ma olen nagu umbes sada korda ja selgesõnaliselt palunud maitsekat mustvalget matust.”
„Ta vaatas läbi selle ootamatuks matuseks mõeldud slaidiesitluse, mille ta eelmisel aastal kokku pani, ja lisas sinna uusi pilte. Selle lõpulaul on endiselt „Time of Your Life”.”
„Issand, nii tüüpiline. Ma ei suuda otsustada, mis oleks traagilisem – surra seitsmeteistaastaselt või saada maailma kõige klišeelikum matus.”
„Ole nüüd. Roosa ja hõbedane matus ei ole klišeelik, lihtsalt sitaks maitselage.” Eugene’i pilk oli siiralt murelik. „Kas kõik on hästi?”
Esther väänas oma pikkadest juustest vett; need muutusid märjana veripunaseks. „Jah. Mind rööviti paljaks. Noh, mitte päris ei röövitud. Peteti. Seda tegi Jonah Smallwood. Mäletad seda poissi, kes jättis mind algkoolis valentinipäeval pika ninaga?”
„See, kellesse sa meeletult armunud olid?”
„Seesama. Tuleb välja, et ta on üsna andekas taskuvaras. Ta varastas mult just viiskümmend viis dollarit ja müslibatooni.”
„Sa oled kahekordselt tünga saanud. Ma loodan, et sa plaanid kättemaksu.”
„Loomulikult, vennas.”
Eugene tõusis püsti, pani õele käe ümber õlgade ja nad läksid koos tuppa, kõndisid läbi ukse kohale kinnitatud hobuseraua alt ja uksepiida küljes rippuvate kuivatatud kirbumündiokste alt, astusid üle eelmise öö soolajoonte.
Solaride kodu oli sopiline Victoria-aegne maja, selline, kus isegi valgus paistis udune ja tuhm. Kõikjal olid tumedad puitpaneelid ja punased Pärsia vaibad ning seinad olid seda äratuntavat kahvatuhalli värvi, mis meenutas hallitust. See oli seda tüüpi maja, mille seinte sees liikusid vaimud ja mille kohta naabrid uskusid, et selle elanikud on neetud; Solaride puhul olid mõlemad tõsi.
Need on asjad, mida inimesed märkaksid, kui võõraid kunagi tuppa lubataks:
- Kõiki lüliteid hoidis sisselülitatud asendis elektriteip. Solarid armastasid valgust, aga Eugene armastas seda kõigist rohkem. Tema heaolu nimel olid koridoridesse tõmmatud valgusketid ja lambid ning küünlad katsid kõiki vabu mööblipindu ning tihtipeale ka suuremat osa põrandast.
- Põletusjäljed 2013. aasta Suurest Paanikatulekahjust, kui elekter ära läks ja Eugene oma magamistoast koridori tormas, ajades selle