Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri. Krystal Sutherland
teibitud ja teoreetiliselt võis mõni kuri vaim, kui tollel peaks selline tahtmine tulema, selle välja lülitada. (Kurjad vaimud tekitasid Eugene’ile palju peavalu. Ta mõtles nende peale tihti. Väga tihti.)
Esther pani korvi käest ja hakkas oma märga keepi seljast võtma, kui märkas, et toa kaugemas nurgas seisab koorma all vaaruva riidenagi kõrval ilmutus. Hephzibah Hadid oli sallide puntra taga pooleldi peidus, silmad pärani nagu vaimul, kes on end kogemata näha lasknud.
„Issand, Heph,” ütles Esther rinnust haarates. „Me ju rääkisime sellest. Sa ei saa siia lihtsalt hääletult sisse hiilida.”
Hephzibah saatis talle vabandust paluva pilgu ja astus nurgast välja.
Nende sõpruse esimesel kolmel aastal oli Esther olnud täiesti veendunud, et Hephzibah on tema kujuteldav sõber. Olgem ausad, Hephzibah ei rääkinud kellegagi ja õpetajad ei kutsunud teda kunagi tahvli ette, sest ta ei rääkinud kellegagi, ja ta lihtsalt nagu hõljus Estheri ümber ning järgnes talle igale poole, mille vastu Estheril polnud midagi, sest ta oli tõeliselt ebahuvitav laps, kellel oli vaid paar sõpra.
Hephzibah’ juures oli kõik pikk ja peenike – pikad peenikesed juuksed, pikad peenikesed jäsemed – ning oma tuhkblondide juuste ja heledate silmadega meenutas ta väga Bar Refaelit.
Enne, kui Esther jõudis isegi keebi seljast võtta, haaras Hephzibah temast kinni ja kallistas teda rohmakalt – mis oli tema puhul haruldane õrnusepuhang – ning läks siis tagasi nurka seisma, vaadates Estherit pilguga, mis küsis: „Mis juhtus?” Nende kümne aasta jooksul, mis nad olid teineteist tundnud, olid nad mitteverbaalse suhtluse päris hästi käppa saanud. Esther teadis, et Heph oskas rääkida – ta oli ükskord kuulnud, kuidas tüdruk oma vanematega räägib –, aga Hephzibah oli talle peale sattunud ega olnud pärast seda temaga kuu aega rääkinud. Või pigem mitte mitte rääkinud. Mida iganes.
„Jonah Smallwood röövis mind. Mäletad seda poissi proua Price’i tunnist, kes ajas mulle kärbseid pähe, nii et ma temasse ära armusin, ja haihtus seejärel õhku?”
Hephzibah vaatas teda kurja pilguga, mida Esther tõlgendas kui: „Jah, mäletan küll.” Seejärel viiples Heph: „Kas ta tõmbas sul jälle vaiba alt?”
„Jah. Pettis mult välja viiskümmend viis dollarit ja varastas mu käevõru, mis vanaemale kuulus, ja telefoni ja müslibatooni.” Hephzibah’ ilme muutus vihaseks. „Jah, ma tean, müslibatooni vargus oli tõesti löök allapoole vööd. Ma olen ka vihane.”
„Aga me ikka läheme peole, eks?” viiples Hephzibah. Kuigi nad said lastena suhtlemisega väga hästi hakkama, sai neile teismeeas selgeks, et neil oleks võib-olla vaja natuke keerukamat süsteemi kui pantomiim, niisiis maksid Hephzibah’ vanemad kinni kõigi kolme – Hephi, Eugene’i ja Estheri – viipekeeletunnid.
Esther ei tahtnud „ikka” peole minna. Ta ei olnud algusest peale sinna minna tahtnud. Peod tähendasid inimesi ja inimesed tähendasid silmi ja silmad tähendasid põhjalikku uurimist ja puurivaid pilke, mis pugesid talle naha alla nagu väikesed kriitilised mardikad, ning kriitika tähendas paanikahoogu avalikus kohas, mis tõi kaasa veel rohkem kriitikat. Aga Heph pani käed risti ja nõksatas peaga välisukse suunas – žest, mida Esther tõlgendas kui „See on mittevaidlustatav sõbrasoov”.
„Oeh, olgu. Las ma panen end valmis.”
Hephzibah naeratas. „Me peaksime ilmselt Eugene’i kaasa võtma,” viiples ta.
„Tõsi. Kui ema välja läheb… ei saa me teda mingil juhul siia üksi jätta.”
Eugene ei suutnud mitte ainult pimedas olla, ta ei suutnud ka öösel üksinda kodus olla. Asjad tulevad sind kummitama, kui sa üksinda oled – või vähemalt nii ta väitis.
Niisiis läks Esther venda kutsuma.
Eugene’i magamistuba oli tema oma vastand: paljad seinad ja mitte mingit mööblit peale üheinimesevoodi, mis asetses toa keskel, täpselt laetule all. Eugene lamas oma õhukesel madratsil ja luges, ümbritsetuna tosinast lambist ja veel kolm korda suuremast hulgast küünaldest, nagu olnuks ta omaenda matusel. Mida ta mõnes mõttes oligi. Igal õhtul, kui päike loojus, Eugene otsekui tuhmus, asendudes õõnsa olendiga, kes liikus vaikselt läbi maja, üritades endasse imada kõiki saadaolevaid valgusosakesi, et tema nahk põleks piisavalt heledalt ja suudaks pimeduse eemale peletada.
„Eugene,” ütles Esther, „kas sa tahad peole tulla?”
Poiss tõstis pilgu raamatult. „Kuhu?”
„Vanasse niklitehasesse. Seal tehakse lõket.”
Elav tuli oli, vähemalt Eugene’i arvates, ainuke usaldusväärne valgusallikas ja ta kummardas seda hardamalt kui ükski koopainimene. Ta ei lahkunud kodust kunagi ilma taskulambi, varupatareide, välgumihkli, tikkude, tulehakatise, õliga immutatud lapi, puupulkade, vibupuuri, tulekivi ja mitme tulesüütajata. Tänu skautlusele oli ta osanud kaheksa-aastasest peale käepäraste vahenditega tuld teha. Eugene oleks olnud maailmalõpu saabudes suurepärane lisandus igale ellujäänute tiimile, kui poleks olnud tüütut tõsiasja, et ta suutis öösiti väljas olla vaid siis, kui sai olla valguse lähedal.
Eugene noogutas ja sulges raamatu. „Ma tulen sinuga peole.”
Esther pani selga Wednesday Addamsi kostüümi ja nad hakkasid minema, linna kolm kõige kummalisemat teismelist: vaim, kes ei saanud rääkida, poiss, kes vihkas pimedust, ja tüdruk, kes riietus välja minnes alati kellekski teiseks.
Tund aega hiljem ilmus nähtavale niklitehas, metalli- ja roostekirju kindlus, mille kõhus põlev lõkketuli pani selle sisemuse heledalt hõõguma, ning selle klaasideta akende taga värelesid varjud, kui teismelised nagu ööliblikad ümber tule tantsisid.
„Noh, lähme ja muudame peo imelikumaks,” ütles Esther, kui nad vabrikuhoone poole kõndisid.
Kunstnikud korraldasid tehases mõnikord näituseid ja avangardistlikke filmiõhtuid ning hipster-paarid käisid seal pulmapilte tegemas, aga enamjaolt kasutasid seda Banksy-wannabe’d ja teismelised, kes seal nädalavahetustel joomas käisid. Laohoone sissepääsu ette oli püsti pandud ajutine võrkaed, nagu see oleks piisav, et hoida eemal marutõbiste teismeliste horde, kes tahavad suvevaheaja viimasel nädalavahetusel pidu panna. Aia nurk oli juba tangidega katki lõigatud ja lahti painutatud. Nad olid kanalasse hiilivad rebased: nad leiavad alati võimaluse.
Kaasaskantavatest kõlaritest tulvas muusikat. Laohoone kajav tühjus võimendas naeru ja jutuvada. Aiast ligikaudu viie meetri kaugusel põrkus Esther jõuvälja vastu. Heph ja Eugene jõudsid mõlemad veel viis sammu teha, enne kui taipasid, et ta ei kõnni enam nende kõrval. Nad peatusid ja vaatasid tagasi.
„Minge ees,” ütles Esther. „Ma tuulutan end siin paar minutit.”
Heph ja Eugene vaatasid teineteisele otsa, aga ei öelnud midagi. Hephzibah ei rääkinud, nii et see polnud eriti suur üllatus, aga Eugene vaikis samuti, sest kommenteerimine oleks teinud temast ühe kuradima suure silmakirjateenri.
„Kummuta vedel julgus alla ja tule otsi meid üles,” ütles ta lõpuks. Seejärel võttis ta Hephil kaenla alt kinni ja nad läksid sisse.
„Okei, sotsiaalne ärevus,” ütles Esther endamisi, avades ühe sooja veinipudeli, mille oli ema kollektsioonist pihta pannud. „Aeg on uppuda.”
Ta võttis kolm lonksu. Järelmaitses oli tunda midagi eksootilist ja mäda, aga teda see ei huvitanud, sest teismelised ei tarbinud alkoholi selle maitseomaduste pärast. Seda tarbiti, kuna see oli kasulik tööriist, mille abil ennast lahedamaks ja vaimukamaks ja vähem sotsiaalseks hälvikuks muuta.
Kõige hullem kogu asja juures oli see, et ärevus ei mõjutanud ainult sinu mõtlemist või seda, kuidas sa rääkisid, või seda, kuidas sa teiste juuresolekul käitusid. See mõjutas sinu südamelööke. Seda, kuidas sa hingasid. Mida sa sõid. Kuidas magasid. Ärevus tekitas tunde, nagu oleks sulle otsiankur selga kinni löödud, üks haru mõlemasse kopsu, üks läbi südame ja üks