Nakkuse kütkes: elu taudi ajal. Paolo Giordano

      Originaali tiitel:

      Paolo Giordano

      „Nel contagio”

      Giulio Einaudi editore, 2020

      Copyright © Paolo Giordano 2020

      Eestikeelne tõlge ilmub vastavalt kokkuleppele

      Milano kirjandusagentuuriga MalaTesta.

      Autor annetab osa selle raamatu müügitulust

      meditsiinilisteks uuringuteks ning haigete raviks.

      Eestikeelne tõlge © Kaidi Saavan ja AS Tänapäev, 2020

      Toimetanud Teele Saul

      Kujundanud Villu Koskaru

      ISBN 978-9949-85-784-5

      e-ISBN 9789949857906

      Trükitud AS Pakett trükikojas

      www.tnp.ee

      Kahe jalaga maa peal

      Koroonaepideemia kandideerib meie ajastu suurima tervisekriisi tiitlile. See pole esimene ega viimane, ning võib-olla isegi mitte kõige kohutavam epideemia. Võimalik, et selle lõppedes ei ole rohkem ohvreid kui paljude teiste haiguste puhul, ent kolm kuud, mis selle algusest on möödunud, näitavad juba üht rekordit: SARS-CoV-2 on esimene uus viirus, mis on ülemaailmselt nii kiiresti levinud. Teised sellega väga sarnased viirused, nagu näiteks SARS-CoV, saadi kiiresti kontrolli alla. Mõned aga, näiteks HIV, on aastaid varjus edasi elanud. SARS-CoV-2 on olnud innukam. Ning selle jultumus paljastas meile midagi, mida me küll teadsime, aga ei osanud mõõta: kui tihedalt ja mitmel tasandil me kõik omavahel seotud oleme, ning kui keeruline on maailm oma sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike, aga ka inimestevaheliste ja psühholoogiliste seaduspärasustega.

      Praegu, kui ma kirjutan, on üks selle liigaasta laupäevi – harukordne 29. veebruar. Maailmas registreeritud nakatumisi on üle 85 tuhande, ligi 80 tuhat ainuüksi Hiinas ning surnute arv läheneb kolmele tuhandele. Vähemalt kuu aega on see kummaline arvepidamine kõiki mu päevi saatnud. Ka praegu on mu ees avatud Johns Hopkinsi Ülikooli interaktiivne kaart. Viiruseleviku piirkonnad on märgitud punaste ringidega, mis tõusevad hallil taustal hästi esile. Alarmeerivad värvid, mis oleksid võinud olla hoolikamalt valitud, kuid me kõik teame, et viirused on punased, hädaolukorrad on punased. Hiina ja Kagu-Aasia on koos suure punase pleki alla kadunud, kuid terve maailm on täpiline, lööve aina süveneb.

      Itaalia leidis end paljude üllatuseks selle ärevakstegeva võidujooksu eesotsast. Ent see olukord on täiesti juhuslik. Mõne päeva pärast võivad teisedki riigid end täiesti ootamatult hoopis raskemast olukorrast leida. Selles kriisis kaotab fraas „Itaalias” oma tähenduse; piire, piirkondi, kvartaleid ei ole enam olemas. See, mis meiega toimub, on identiteedi ja kultuuride ülene. Nakkus on selle mõõdupuu, kuivõrd on meie maailm globaliseerunud, seotud, läbipõimunud.

      Olen sellest kõigest juba teadlik, ometi olen ma Itaalia kohal olevat punast sõõri vaadates häiritud, nagu me kõik siin. Minu järgnevate päevade kohtumised on kehtestatud piirangute tõttu tühistatud, mõned neist lükkasin ise edasi. Leidsin end ootamatust tühjusest. See on meie paljude hetkeseis: meie igapäevategevused on peatunud, rütm katkenud nagu mõnes laulus, kus trumm kaob äkki tagant ära ja muusika näib laiali valguvat. Koolid on kinni, taevas on üksikud lennukid, muuseumikoridorides kajavad üksikud sammud – kõikjal on vaiksem kui tavapäraselt.

      Ma otsustasin täita selle tühjuse kirjutamisega. Et halbu eelaimusi kontrolli all hoida ja leida parim viis selle kõige üle mõtisklemiseks. Vahel võib kirjutamine olla see, mis sind kahe jalaga maa peal hoiab. Kuid on ka teine põhjus: ma ei taha kaotada seda, mille epideemia meis välja toob. Kui hirmust on jagu saadud, hajub kohe ka see ajutine teadlikkus – nagu see alati haiguste puhul on.

      Selleks ajaks, kui te neid ridu loete, on olukord muutunud. Arvud on teised, epideemia on laienenud, levinud kas igasse maailma tsiviliseeritud punkti või siis kontrolli alla saadud, aga sel pole tähtsust, sest mõned nakkusest tõuke saanud mõtted kehtivad endiselt. Sest see, mis toimub, ei ole juhuslik õnnetus ega needus. Ning see pole isegi uus: seda on ennegi olnud ja tuleb ka tulevikus.

      Nohiklikud pärastlõunad

      Mäletan oma keskkooli esimeste aastate pärastlõunaid, mis möödusid avaldisi lihtsustades. Kopeerisin õpikust ülipika sümbolite rea ja lihtsustasin selle siis järk-järgult lihtsaks, arusaadavaks tulemuseks: 0, -½, a²