Julgege juhtida. Brene Brown

      Saateks Brenélt

      Minult küsitakse tihti, kas ma lähen publiku ees esinedes ikka veel närvi. Vastus on jah. Ma olen alati närvis. Kogemus hoiab mind hirmu tundmast, aga ma olen ikkagi närvis. Esiteks, inimesed pakuvad mulle oma kõige väärtuslikumat kingitust – aega. Aeg on ilma vähimagi kahtluseta meie kõige ihaldusväärsem, kõige taastumatum vara. Kui elu ühe kõige väärtuslikuma kingi saamine ei pane teil klompi kurku tõusma ega võta kõhust õõnsaks, siis te ei võta asja küllalt tõsiselt.

      Teiseks, rääkimine teeb haavatavaks. Ma ei õpi oma lauseid pähe ega valmista ette naljalugusid, mida sõna-sõnalt peast esitada. Hea kõne seisneb ennustamatus ja kontrollimatus sideme loomise kunstis. Kuigi laval olen ainult mina ja konverentsikeskuse auditooriumi toolidel istub võib-olla 10 000 inimest, püüan võimalikult paljudele silma vaadata. Nii et jah, ma olen alati närvis.

      Mul on aastate jooksul kujunenud paar trikki, mis aitavad keskenduda. Kuigi see paneb korraldusmeeskonna hulluma, palun alati lavavalgustuse sättida 50 protsendi peale. Kui see on 100 protsendi peal, siis ei ole publikut üldse näha, ja mulle ei meeldi rääkida tühjusega. Pean nägema küllalt nägusid, et teada, kas oleme ühel lainel. Kas sõnad ja pildid lähendavad meid või lükkavad üksteisest eemale? Kas minu lugudes tuntakse ära oma kogemusi? Inimesed teevad väga kindlaid nägusid, kui kuulevad midagi, millega nad on nõus. Nad noogutavad ja naeratavad ning mõnikord katavad näo kätega. Kui jutt ei jõua kohale, siis heidetakse mulle kõrvalpilke. Ja naeru on vähem kuulda.

      Mul on veel üks trikk, mida kasutan siis, kui ärevad korraldajad püüavad mind õhutada paremini esinema, kirjeldades publikuliikmete staatust. Korraldaja võib öelda näiteks: „Muuseas, Brené, tänase publiku hulgas on ka tippsõjaväelased.“ Mainitakse suurettevõtete tippjuhte, selle või tolle ülierilise seltskonna eliiti, maailma silmapaistvaimaid läbimurdjaid. See on mu lemmik: „Need on siin raketiteadlased, kes ilmselt ei salli su juttu silmaotsaski, nii et räägi ainult tõendatud fakte.“ Seda strateegiat kasutatakse tihti, kui kuulajad paistavad kuidagi tõrksad, kuna ei tea, miks ma siin olen, või mis veel hullem, ei tea, miks nemad on sunnitud siin koos minuga olema.

      Neil juhtudel on minu strateegia kasutada klassikalist trikki „Kujutle, et publik on alasti“.

      Ma ei mana silme ette auditooriumitoolidel istuvaid paljaid inimesi, sest minu puhul see ei toimi. Kujutlen neid lihtsalt ilma tiitlite, positsioonide, võimu või mõju turviseta. Kui märkan publiku hulgas mossis suu ja kõvasti rinnale risti surutud kätega naist, siis kujutlen, milline ta võis olla kolmandas klassis. Kui mu tähelepanu köidab mees, kes üha pead raputab ja pillub selliseid repliike nagu „Võitjad ei näita tööl oma nõrkust“, siis püüan kujutleda teda last süles hoidmas või oma terapeudi juures istumas. Või õigemini terapeudi juures, kelle poole ta minu arust peaks pöörduma.

      Enne lavale astumist pomisen kolm-neli korda omaette sõna inimesed. „Inimesed, inimesed, inimesed, inimesed.“ See strateegia sündis meeleheitlikus olukorras kümmekond aastat tagasi, 2008. aastal, kui astusin esimest korda üles suurettevõtete tippjuhtide ees. Olin pidanud ettekandeid haiglate peaauditooriumites ja rääkinud käitumistervisest palju, aga erinevus nende kogemuste ja juba ainuüksi selles lavataguses ruumis seismise vahel oli käegakatsutav.

      Püüdsin leida kohta, kuhu oma laager üles panna. Lava taga oli oma 20 esinejat, kes kõik ootasid kutset, et esitada sellel päevapikkusel üritusel oma 20minutine TED-stiilis ettekanne. Mind kippus enda alla matma see üksildane tunne, et ma ei kuulu siia ja olen vales kohas. Esmalt vaatasin, kas asi on sugupooles, sest tänapäevani olen tihti lava taga ainus naisesineja. Asi polnud selles. Asi polnud ka koduigatsuses, sest olin 30 minuti kaugusel oma Houstoni kodust.

      Kui kuulsin ürituse korraldajaid publiku poole pöördumas, tõmbasin veidi kõrvale