Kõige sobimatum peigmees. Esimene raamat. Kasey Michaels

      Originaali tiitel:

      Kasey Michaels

      A Most Unsuitable Groom

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Krista Saar

      © 2007 by Kathryn Seidick

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10266

      ISBN (PDF) 978-9949-45-864-6

      ISBN (ePub) 978-9916-11-022-5

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Armas lugeja!

      Mõned inimesed paistavad juba sündides teadvat, kes nad on, ja tunnevad end silmapilk turvaliselt neile määratud kohas maailmas. Võib-olla on neil vedanud. Võib-olla mitte. Võib-olla teadmatus ja teekond ning avastused sel teel ongi need, mis teevad paljud elud elamisväärseks. Spencer Becket on läinud end otsima, või nii ta arvab. Aga see, mida ta leiab, ja inimene, kelle ta unustab, muudavad ta igaveseks.

      Spencer huvitas mind samast hetkest alates, mil ma teda esmakordselt „kohtasin”. Tõmmu ja mõtisklev. Vihane. Väliselt kummaline mees. Mees, kes ei sobitunud, ei paistnud leppivat oma minevikuga ega tundnud end mugavalt ka oma oodatava tulevikuga. Kuidas võiks ta teada, et vastused kõigile oma küsimustele võib ta leida leegitsevate juustega võõras naises ja pisikeses lapses, kes pigistab tillukese käe tugevasti ümber Spenceri sõrme... ja vangistab ta südame?

      Becketid Romney Marshist on ainulaadne perekond, täis lahknevaid isiksusi, kõik püüdlemas sinnapoole, et elada rahus oma elu, isegi kui vana vaenlane seab ohtu kõik, mida ollakse võitnud, ja iga inimese, keda armastatakse.

      Ma loodan, et Sa naudid lugemist Romney Marshi Becketitest samuti, nagu ma nautisin nendega „kohtumist” ja nende lugude kirjutamist.

      Kõige soojemate tervitustega,

      Kasey Michaels

      Daniel Edward Seidickile

      Tere tulemast maailma, Danny!

      Becket hall, Romney Marsh

      August 1813

      Ainsley Becket ohkas, võttis eest prillid, mis ta viimasel ajal oli leidnud lugemiseks vajalikud olevat, ning viskas nii prillid kui kirja lauale. „Noh, ma ütlen poisi kohta niipalju: nad ei hukanud teda.”

      „Hukanud teda? Meie Spencerit? Meie nii leebe ja tasakaalukas Spencer sooritas kuriteo, mis on väärt poomist? Kujutad sa ette. Ma tean, et mina küll suudan.” Courtland Becket sirutas käe kirja järele, mille saabumine Becket Halli oli võtnud mitu kuud, suurem osa sellest, otsustades kirja ainsa lehe seisundi põhjal, oli kulutatud jalgsiteekonnal Romney Marshi kellegi saapatalla all. „Mida ta tegi, tabati kindrali naist magatamas?”

      „Kui see vaid nii lihtne oleks,” vastas Ainsley ja tõusis püsti, et minna suure laua juurde, kus ta hoidis geograafiliste kaartide kollektsiooni, mida ta peaaegu iga päev uuris, et olla kursis inglaste sõjaga nii Bonaparte’i kui ameeriklaste vastu. „Ta on mingis kolkakohas, mille nimi on Brownstown, või oli, kui see kiri peaaegu viis kuud tagasi kirjutati. Informatsiooni põhjal, mida ma Londoni ajalehtedest sain, on ta ikka veel seal märkimisväärsete ebameeldivuste padrikus.”

      „Armas Jeesus,” sõnas Courtland vaikselt, silmitsedes ainsat lehekülge ja püüdes Spenceri varesejalgu dešifreerida, seejärel luges ta kirja valjusti ette, sest nende sõber Jacko oli samuti toas. „„Andesta mu hilinenud vastamine Su kirjadele, kuid ma olen viimased kuus nädalat viibinud kartseris meie kena kindral Proctori vastutulelikkuse tõttu. Luba mul selgitada. Vastu igasugust arukust jättis Proctor meie indiaani liitlased valvama mitut tosinat haavatud ameeriklast, keda olime sunnitud Raisini jõe taha jätma pärast seda, mis oli meile osutunud kergeks võiduks. Paar päeva hiljem saadeti mind tagasi neid ära tooma ning ma avastasin, et indiaanlased olid neist viimase kui ühe hukanud. Tegelikult hakkinud vaesed vennikesed tükkideks. Kindlasti Sa tead, mida see tähendab. Ameeriklasi pole võimalik kuidagi peatada, kui nad teada saavad, mis on juhtunud. Ja selle põrguga seisamegi praegu silmitsi. Kuidas sa võitled vaenlasega, kes on väljas veresauna eest kättemaksu nõudmas? Nad võitlevad viimase meheni ja alistumine tähendab kahtlemata seda, et me peaksime indiaanlased üle andma, et nad viimseni tapetaks.””

      „Poisil on õigus,” märkis Jacko oma istekohalt sohval. „Kui on valida, kas tappa või olla tapetud, võib mees võidelda üle mõistuse. Ütle nüüd mulle, mida meie oma vapper sõdur tegi, et ta oleks peaaegu hukatud.”

      „Usun, et kohe jõuan selle juurde.” Courtland vaatas jälle kirjale ja keeras lehekülge, et lugeda ristipidi kirjutatud ridu. „„Kui olin laipu näinud, tulin tagasi meie peakorterisse, sammusin otse Proctori kabinetti ja lõin ta oma toolilt maha. Mind oleks vist võidud selle eest üles puua, aga Proctori verise nina nägemine oleks seda väärt olnud. Kuid pealik Tecumseh, kõigi viie suguharu juht, nõustus, et Proctori viga võib meile aja jooksul kalliks maksma minna, ja Proctor rahuldus selle asemel mu auastme äravõtmisega, heites mu kartserisse näljaratsioonile. Nüüd olen Tecumseh’ sidemees – Proctor peab seda karistuseks – ja mulle ei meeldi, kuidas pealikut koheldakse. Enamasti ei meeldi mulle, et ta on piisavalt tark, et Proctorit läbi näha, ja see võib lõppeda paljude inglaste skalpide riputamisega vigvami ritvadele. Tõtt-öelda on mul suurem lugupidamine nende pärismaalaste vastu, kes vähemalt teavad, miks nad võitlevad. Ning jah, mõeldes armastavalt omaenese skalbile, olen olnud hoolikas, et Tecumseh’ suhtes väga sõbralik ja abivalmis olla. Pigem tema kui Proctor.””

      „Selle poisi jaoks ma küll armees karjääri ei näe, kapten,” ütles Jacko, pilgutades Ainsleyle silma, kes oli istunud tagasi oma laua taha.

      „Olen nõus, et Spenceril ei ole sellist karakterit, mis suudaks lollid välja kannatada. Tõtt-öelda olen imestunud, et ta lõi mehel ainult nina veriseks,” märkis Courtland, võttes oma veiniklaasi. „See Tecumseh võib jätta inglased ja Spenceri saatuse hooleks. Või siis nende vastu pöörata, nad tappa. Ükskõik mis, ma siiski ei suuda uskuda, et midagi pole juhtunud pärast seda, kui Spencer selle kirja kirjutas. Aga mida?”

      „Just nimelt,” kinnitas Ainsley püsti tõustes ja kiiresti toast lahkudes.

      „Ta hakkab nüüd jälle igal ööl ringi kõndima, kuni me Spencerist kuuleme, ning otsima ajalehtedest surmasaanute nimesid 51. jalaväepolgus,” lausus Courtland, võttes üle Ainsley istekoha. „Pagan mu venda võtaks, et ta tahab kangelane olla.”

      „Kangelane? Spencer? Ei, Court, mitte kangelane. Mees. Spencer tahtis olla iseseisev mees, mitte ainult kapteni poeg või sinu, Chance’i ja Riani vend. On aeg, et teie, ülejäänud, sellest aru saaksite. Ah, ma tunnen end nii vanalt, Court. Kuidas ma igatsen tunda rullavat tekki oma jalge all, ainult üks kord veel. Kihutamine tuules, kapten haugatab käsklusi ja magusa sõjasaagi lubadus veelgi magusama lahingu lõpus. Ma kadestan meie noort sõdurit vähemalt selle pärast. Ma ei kavatsenud kunagi voodis surra. Jah, sõber, olgu maal või merel, ma kadestan Spencerit võitluse pärast.”

      Moraviantown