Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu. Eduard Laaman

      Saateks

      Eduard Laaman oli hariduselt õigusteadlane, elukutselt ajakirjanik, kutsumuselt ajaloolane, vajaduse korral ühiskonnategelane. Ta on Eesti Vabariigi ajal kultuuriloos täitnud märksa suurema koha kui hilisemates käsitlustes on tunnistada tahetud või osatud. Ta on mees, kes palju tegi, kellest aga vähe teatakse.

      Teatmeteoste andmeil sündis ta 12. veebruaril 1888. aastal Krimmis Samruki eesti asunduses. 1899—1907 õppis Kertši gümnaasiumis, seejärel 1908—12 Peterburi ülikoolis õigusteadust. Pärast juristi diplomi saamist töötas 1912.—15. aastani Konstantin Pätsi toimetatud "Tallinna Teataja" ja "Tartu Päevalehe" toimetuses.

      Seega sattus ta kohe pärast üliõpilaspõlve oma hilisema tegevuse pärismaale — ajakirjandusse. Edasi oli Laamani töökoht Tallinna Linnavalitsuses, siis sekretärina Eestimaa Toitlustuskomitees. Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta Tallinna Eesti Liidu sekretärina, Saksa okupatsiooni ajal Eesti Ajutise Valitsuse sekretärina, oli 1919. aastal ajakirjanikuna Eesti rahudelegatsiooniga Pariisis, kust siirdus Eesti Londoni saatkonna juurde ajakirjandusbüroo juhatajaks.

      Aastail 1920—23 oli ta Eesti välisministeeriumi informatsiooniosakonna juhataja, 1923—38 "Vaba Maa" ja 1938—39 "Rahvalehe", Eesti suurima levikuga päevalehe peatoimetaja. 1940. aastal saadeti ta tunnustatud asjatundja ja hea vene keele oskajana Moskvasse pressiatašeeks.

      Naasnud pärast Eesti Vabariigi Moskva saatkonna likvideerimist Tallinna töötas Laaman Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse kooliosakonnas tõlgina. Mõistagi jagas Laaman teiste eestimeelsete haritlaste saatust, ta vahistati 24. veebruaril 1941. a. Julgeoleku arhiivist on leitud akt mahalaskmise kohta 1. septembril 1941 Kirovi vanglas.

      Eduard Laamani umbes 25 aasta pikkune elutöö on väga mahukas. Ajaleheartikleid, kirjutisi ajakirjades ja kogumikes, teoste ees- ja järelsõnu ning tegevust raamatute koostajana ei tasu loetlema hakatagi, nimekiri tuleks liiga pikk. Temalt on ilmunud paarkümmend raamatut, neist vahest olulisim "Eesti iseseisvuse sünd" (1936—38, 2. tr. 1964, 3. trükk vihikutena alates 1990). Huvi peaks pakkuma, et 1920. aastal ilmunud raamatut "Eesti lahkumine Vene riigist 1917—20" on Rudolf Kenkmaa andmeil mitu aastat kasutatud koolides õpikuna. 1925. aastal ilmus Laamanilt J. Saare varjunime all "Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924. Osavõtjate tunnistuste ja uurimise andmete järel". (Faksiimileväljaanne sellest raamatust on ilmunud "Monokli" kirjastusel 1992. a.) Et autor on just Eduard Laaman, see oli üldsusele teadmata. Veel 1991. aastal arvati, et Laamanilt läbiotsimisel 1941. aastal äravõetud fotod 1924. aasta 1. detsembri sündmustest olid mõeldud mõne uue ajalooraamatu jaoks. Ometi olid need juba 1925. aastal kasutatud. Laamani toimikus leidub tubli pool tosinat nimetatud raamatus avaldatud fotot.

      Poliitikuna oli Eduard Laaman algul radikaalsotsialist, hiljem kuulus tööerakonda ja oli selle partei juhtivaid ideolooge. 1936—37 osales põhiseaduse koostamises, jaanuaris 1937 nimetati ta Rahvuskogu II koja liikmeks.

      Eduard Laamanist kui inimesest kõneldakse ainult head. Kasupoeg Árpád Arder ütleb, et "ta oli tõeline džentelmen". Seda kinnitavad ka teised mälestuste autorid. Eduard Laamani sõber A. H. Tammsaare kirjeldab teda nõnda: "On seisnud aastaid võimu läheduses, aga ometi pole võimu takerdunud; on elanud kaasa majanduse tõusud ja mõõnad, aga kuub on olnud ikka kulunud ning linnunahka kasukat pole seljas näha olnud, autost hoopis rääkimata".

      Ewald J. Woitk meenutab: "Laaman elas meist kõigist intensiivsemalt, luges tohutult ja kirjutas palju, väga palju ja mitmel pool. Ja see, mida ta kirjutas, oli kirjutatud andumusega ja hästi. Ta ei olnud ei oma kirjutusis ega eraelus üleolev ja ta ei laskunud kunagi endast välja hirmu pärast, et vahest teda ei mõisteta". Rudolf Sirge on Eduard Laamani iseloomustuseks öelnud, et ta oli "peen analüütik ja võrratu dialektilise analüüsi meister, aga ei kunagi oma isikliku õiguse jonnakas rõhutaja, vaid ikka aus tõeotsija tõe enese huvides ja eesmärgil". Laamani analüüsivõimet on rõhutanud ka Ants Piip ja Arnold Paul Süvalep.

      Siin viiendas trükis (1. trükk 1925, 2. trükk 1929, 3. trükk 1991 ja 4.trükk 2007 "Monokli" kirjastusel) ilmuv teos oli pikalt varjusurmas. Tegemist on omal ajal kaitseväe ohvitseridele peetud loengute konspektiga.

      Raamatuna ilmus see kivitrükis väga väikeses trükiarvus — tavaliselt paljundati niisuguseid konspekte osavõtjate tarvis, väikese liiaga. Ka teine trükk oli mõeldud ainult järgmise kursuse kuulajatele.

      Täpne trükiarv on teadmata, vahest mõnikümmend. Tänapäevani on toonasest esitrükist kui ka teisest trükist alles üpris vähe eksemplare. Kursuslased olid ju ohvitserid, nende ja nende vara, sealhulgas raamatute saatus oli 1940/41. aastal või siis sõja ajal ja järel üsna ühesugune. Kes läks Siberisse pärast vahistamist, kes pärast mobiliseerimist, kes jäi elust ja varast ilma Saksa okupatsiooni ajal, kes pääses eluga, kuid varata Läände. Ja kui kellelgi elu ja see raamat juhtumisi säiliski, siis oli targem hoida elu ja hävitada raamat. Nagu juhtus ju paljude teistegi raamatutega. Eesti ajaloos oli ajavahemik 1940—85 täis mitmesuguseid ohte, sealhulgas oli raamat ohtlik inimesele ja inimene raamatule.

      Omaaegsest väikesest trükiarvust hoolimata on raamatul sisuväärtusi, mis teevad ta loetavaks ja isegi vajalikuks ka tänapäeval. Loenguline lahe käsitlusviis, võimalus ohvitseride seltskonnas vabalt suu puhtaks rääkida, vaimukas analüüs ja teema põhjalik valdamine annavad raamatule püsiväärtuse. Tänapäevani annab imestada, kui selgel pilgul nägi Eduard Laaman omaaegseid sündmusi, kui õiged on tema analüüsi tulemused. Neid on kinnitaud ju ajalugu ise.

      Niisugused väärtused õigustavad teose kohendamist sel määral, et tänapäeva lugejalgi oleks sõnajooksu lahe jälgida. "Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu" pole üksnes "Eesti iseseisvuse sünni" eeltöid, vaid on tänini nauditav täiesti iseseisva teosena. Teist nii elavat tolle aja käsitlust annab otsida, vahest see jääbki leidmata.

       Uno Liivaku

      I jagu

      Eesti uuestisünd

      Sissejuhatus

      Rahvuslik ärkamine

      Ma pean vabandust paluma, et oma ainet õige laialdaselt olen võtnud, laiemalt, kui seda vast arvata võiks. Olen arvamisel, et teil, kui sõjameestel, on eriline huvi välispoliitika vastu. Teid huvitavad mitte üksi faktid, vaid ka sündmuste sidemed ja põhjused.

      Sõda on välispoliitika, jätkatud teiste abinõudega. Viimasel ajal võiks koguni öelda, et sõda on üks osa välispoliitikast. Ei ole veel selge, mille tõttu Saksamaa sõjas rohkem kaotas, kas oma sõjapidamise või halva välispoliitika pärast.

      Meile, kui väikerahvale, on välispoliitika seda tähtsam, sest me võime saada sõjas ainult siis lüüa, kui me diplomaatiliselt juba löödud oleme.

      Uuema aja sõjad on koalitsioonisõjad. Sõja juures otsustab välispoliitika tema edaspidise käigu.

      Uuema aja sõjad on rahvaste sõjad, kus mitte üksnes väejuhile, vaid ka reamehele tähtis teada, mille eest ta väljas on. Sellest sõltub sõjaväe moraal.

      Kui Eesti Vabadussõda vaatame, tekib küsimus, kuivõrd meie iseseisvus on juhuslik. Te olete vist juhtunud kuulma arvamusi, neid on avaldanud mitte üksi meie vastased, vaid ka mõned eestlased, et Eesti riik olla juhuste kokkusattumine.

      On kuulda arvamisi, nagu sakslased tähendavad Poola kohta,