Võit või surm: Venemaa salajane dopinguprogramm. Grigori Rodtšenkov

      Originaali tiitel:

      Grigory Rodchenkov

      „The Rodchenkov Affair: How I Brought Down Putin’s Secret Doping Empire”

      WH Allen, an imprint of Ebury Publishing

      London 2020

      Toimetanud Lea Arme

      Kujundanud Villu Koskaru

      Copyright © Dr Grigory Rodchenkov, 2020

      Tõlge eesti keelde © Jana Linnart ja Tänapäev, 2020

      Fotod © autori erakogu ja Scanpix

      ISBN 978-9949-85-824-8

      e-ISBN 9789949858552

      Trükitud OÜ Greif trükikojas

      www.tnp.ee

      Märkus lugejale

      Minu definitsiooni järgi on „vilepuhuja” inimene, kes elab mitmetähenduslikus allilmas, kus perversne uhkus oma möödaniku ebaeetiliste saavutuste üle eksisteerib koos sooviga paljastada korrumpeerunud süsteem, mis teda seni hellitas.

      Käesolev raamat ei ole katse leida vabandusi minu tegudele ega neid õigustada. See püüab olla ennekõike üht: aus. Ma ei kõhkle andmast täielikku ja ausat ülevaadet sellest, mida ma tegin, ja ma ei palu teie andestust. Sest nagu kirjutas George Orwell: „On tõde ja on vale ja kui sa klammerdud tõe külge kas või kogu maailma vastu, siis ei ole sa hull.”

      Alustame.

      Sissejuhatus

      Olen tahtmatu pagulane oma kodumaalt Venemaalt. Elan kaitse all niinimetatud „avaldamata asukohas” ja iga kord, kui ma oma väikesest korterist lahkun, saadab mind üks, vahel kaks relvastatud valvurit. Mõnikord kannan ma kuulivesti.

      Suurema osa noorusest osalesin jooksuvõistlustel, aga kui nüüd tahan minna jooksma või isegi jalutama, pean ootama, et keegi mind välja viiks, samamoodi nagu mu koer mind ootas, kui elasin Moskvas.

      Põgenesin Venemaalt 2015. aastal, kartes oma elu pärast.

      Keemikuna, kes oli õppinud instrumentaalanalüüsi, analüütilist keemiat ja keemilist kineetikat, aitasin hoida käimas maailma ajaloo kõige edukamat ebaseaduslikku spordidopingu ettevõtet. Venemaa iroonilise nimega Moskva Antidopingu Keskuse direktorina oli minu ülesanne tagada, et sajad rahvusvahelistel võistlustel osalevad Vene sportlased ei jääks treeninglaagrites ega võistlustel kunagi vahele keelatud ainetega nagu anaboolsed steroidid või sünteetiline testosteroon kehavedelikes.

      Kui olime oma võimu tipus, tundus, et ei ole olemas midagi, mida me teha ei suudaks. „Räpased” uriiniproovid, mis olid täis sooritust parandavaid aineid, väljusid minu laborist „puhastena”. Üle kümne aasta ja viitel olümpiamängudel ei andnud ükski minu hoole all olnud sportlane võistlustel dopinguainete suhtes positiivset proovi.

      George Orwell kirjutas „topeltmõtlemisest”, mis tema sõnul tähendas „teada ja mitte teada, olla teadlik täielikust tõepärast, rääkides samal ajal hoolikalt konstrueeritud valesid”. Mina kehastan seda orwellikku topeltmõtlemist: olin pühendunud Nõukogude ja Vene spordile, ometi mõistetakse mind mu kodumaal reeturina hukka. Olen üks põhjustest, miks mu kodumaa võitis aastatel 2004–2014 nii palju olümpiamedaleid, ometi olen ka nende olümpialiikumisest pagendamise põhjus.

      Pean end ausaks, ometi petsin enam kui kümne aasta jooksul teadlikult maailma dopinguvastaseid võime, nii Venemaa sportlaste suurema „hiilguse” nimel kui ka selleks, et rahuldada spordibürokraate, kes soovisid iga hinna eest põlistada Venemaa edu spordis. Õigustasin oma tegusid enda ees sellega, et Nõukogude Liidus või Venemaal ei olnud kunagi olnud tõelist dopingukontrolli, seepärast käisin lihtsalt mööda sissetallatud rada. Samal ajal tundsin põlgust rahvusvaheliste antidopinguvõimude vastu, kes pritsisid kõrgelennulist retoorikat „puhtast spordist”, kuid – jälle Orwell – ei suutnud korduvalt näha seda, mis oli otse nende nina all. Minu meelest ei suhtunud nad võitlusse spordidopingu vastu tõsiselt. Fännid maksid suuri summasid, et näha tippsportlasi nii staadionidel kui ka teleri vahendusel, ning sport ei paistnud olevat „katki”. Miks pidanuks nemad või mina vaevuma seda parandama?

      Olen armastav abikaasa ja isa, kuid ma ei ole oma naist ja lapsi neli aastat näinud.

      Mu nimi ilmub rahvusvahelises ajakirjanduses, kuid ma olen kummitus.

      Te olete kuulnud rebasest ja kanakuudist. Noh, mina olin rebane. Ma ehitasin kanakuudi. Ja siis panin kanad nahka.

      Ent muidugi ei töötanud ma üksi – tegelikult juhtisin ma Venemaa dopinguoperatsiooni salapolitsei FSB ja kunagise KGB huvisfääris. Spordiministeerium jälgis iga mu sammu. Kõik see toimus spordihullu judofänni, president Vladimir Putini enda valvsa pilgu all.

      Seitse kuud enne 2014. aasta Sotši taliolümpiamänge hakkasid ilmuma teated Vene sportlaste süstemaatilisest pettusest. Üksikasjad olid algul hägused ja esimesed vilepuhujad olid endised dopingukasutajad, kes olid Vene spordist välja langenud. Kulus kaks aastat, enne kui Venemaa riiklikult spondeeritud süstemaatilise dopinguprogrammi täielik ulatus päevavalgele jõudis – programm, mis oli olnud aastakümneid osa Nõukogude ja Venemaa spordi kangast.

      Sotši mängudele järgnenud paljastuste järel muutus mu olemine väga ebamugavaks. Maailma Antidopinguagentuur (WADA) ja Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) algatasid Venemaa spordihierarhia suhtes täiemahulised uurimised. Minu nimi esines sõltumatu komisjoni 2015. aasta raportis 97 korral, nende sõnul rohkem kui kellegi teise nimi. Ma olin „positiivsete dopingutestide varjamise süda”. Mind nimetati ka „dopingutegevuse abistajaks ja mahitajaks”.

      Ulatuslik dopinguskandaal, mille tulemuseks oli Venemaa piiratud osalemine 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängudel, riigi osalemise valus peatamine 2016. aasta paraolümpiamängudel ja 2018. aasta Pyeongchangi taliolümpiamängudel, lahvatas maailma ajakirjanduse pealkirjades. See ei olnud lihtsalt spordikonflikt, see oli geopoliitiline sündmus. Raevunud president Putin nõudis dopinguskeemi süüdlaste „täielikku ja isikustatud” vastutuselevõtmist. Minu nägu oli märklaua keskpunktis – olin olnud alates 2005. aastast Moskva Antidopingu Keskuse direktor ja juhtisin 2014. aasta Sotši talimängude kurikuulsat korrumpeerunud olümpialaborit.

      Pärast seda, kui mind sunniti Antidopingu Keskusest lahkuma, hoiatasid sõbrad, et mu elu võib olla ohus. Silmitsi võimaliku väljaheitmisega olümpialiikumisest, soovis Putini režiim tuvastada patuoinad ja teeselda, et võitleb dopingu vastu. Kui Los Angeleses elav filmitegija Bryan Fogel, kellega olin teinud koostööd filmi juures, millest sai Oscariga pärjatud dokumentaal „Ikarus”, pakkus mulle piletit Ühendriikidesse, haarasin kontorist oma sülearvuti ja kõvaketta, pakkisin väikese koti ja põgenesin.

      See oli radikaalne otsus. Hülgasin Veronika, kellega olin olnud kolmkümmend neli aastat abielus, ja oma kaks täiskasvanud last Vassili ja Marina. Sledkom, nagu nimetatakse Vene Föderatsiooni Juurdluskomiteed, rüüstas mu korterit ja kuulas mu perekonna üle. Nemad olid väljaspool ohtu, nad ei teadnud mingitest dopinguskeemidest midagi ning neil ei olnud aimugi, kus ma oma materjale hoidsin.

      Aga mina kartsin oma elu pärast ja see hirm tundus õigustatud, kui kaks mu endist kolleegi, Vene Antidopingu Agentuuri (RUSADA) endine direktor Vjatšeslav Sinev ja tema järeltulija doktor Nikita Kamajev, surid mõistatuslikult üheteistpäevase vahega. Nad teadsid paljut selle kohta, kuidas sportlased võltsisid dopinguproove, asendades need külmikust võetud sulatatud uriiniga. Minu lapsepõlvesõber Nikita oli suur spordisõber, kes tegi regulaarselt trenni. Ta suri 52-aastaselt väidetavalt infarkti ja maeti rutuga pärast formaalset lahkamist. Kummagi mehe matustel ei olnud ühtki spordiministeeriumi ega Vene Olümpiakomitee esindajat.

      Viie pagulusaasta jooksul on olnud usutavaid ähvardusi mu elule. Putin on teatanud, et ma olen Ameerika