Sinuhe, egiptlane. Mika Waltari
kuid vahetanud ihuarstiga mõne sõna, tõstis Ptahor leina märgiks lihtsalt käe ja sooritas viivitamata kõik puhastumistalitused. Meie järel kanti püha tuld ja me sammusime läbi kuninga imeliste tubade kuninglikku magamistuppa.
Seal lamas suur vaarao voodis kuldkatuse all ja sängisammastena kaitsesid teda jumalad ja voodijalgadeks olid lõvid. Ta lamas voodis, kõigist oma võimusümbolitest ilmajäetuna, tursunud keha alasti, vilets, teadvuseta, kõhn vanamehepea kõrvale kaldunud, raskelt korisedes ja sülg lõdvast suunurgast jooksmas. Nii kaduv nagu vari on maine võim ja au, et vaaraod ei võinud eristada surevast vanainimesest Elu maja vastuvõtusaalis. Kuid toa seintel sõidutasid tuttidega ehitud hobused teda üha kuninglikus vankris, tema tugev käsi pingutas vibu ja nooltest läbistatud lõvid surid tema jalge ees. Tema toa seintel säras punane, kuld ja sinine ning põrandal ujusid kalad, lendasid tiibade vihinal pardid ja kõrkjad õõtsusid tuules.
Kummardusime sureva vaarao ees maani ja igaüks, kes surma tundis, teadis, et kogu Ptahori kunst on asjatu. Kuid kõikidel aegadel oli viimase vahendina avatud vaarao kolju, ja nõnda pidi tehtama ka nüüd ning me hakkasime tegutsema. Avasin eebenipuust laeka, puhastasin noad, puurid ja tangid veel kord tules ning ulatasin Ptahorile püha tulekivinoa. Ihuarst oli surija pea juba paljaks ajanud ja selle puhastanud, nii et Ptahor käskis verejooksupeatajal voodile istuda ja vaarao pea sülle võtta.
Siis astus suur kuninglik abikaasa Teje voodi juurde ja ütles ei. Ta oli seni liikumatuna nagu jumalakuju seina ääres seisnud, käed leina märgiks üles tõstetud. Tema taga seisid noor võimupärija Amenhotep ja tema õde Baketamon, kuid seni ei olnud ma julgenud pilku nende poole tõsta. Nüüd, kui toas tekkis segadus, tundsin ma nad kuninglike kujutiste järgi templis ära. Võimupärija oli minuealine, kuid minust pikem. Tema pea oli püsti, pikk lõug õieli ja silmad kõvasti kinni. Tema liikmed olid haiglaslikult haprad ning tema silmalaud ja põselihased tõmblesid. Printsess Baketamonil olid kõrgestisündinu kaunid näojooned ja piklikud, viltused silmad. Tema suu ja põsed olid värvitud kollakaspunaseks ja tema rüü oli kuninglikust linasest, nii et tema ihuliikmed paistsid selle alt, otsekui oleksid need jumalate ihuliikmed. Kuid neist mõlemast suursugusem oli suur kuninglik abikaasa Teje, kuigi ta oli väikest kasvu ja vanadusest tüse. Tema nahk oli väga tume ning põsesarnad laiad ja esiletungivad. Temast räägiti, et ta pärines lihtrahva hulgast ja et temas oli neegriverd, aga selle kohta ei oska ma midagi öelda, sest olen sellest ainult kuulnud. Tean üksnes seda, et kuigi tema vanematel ei ole kirjades tiitleid, oli pilk tema silmis tark, kartmatu ja terav ning tema hoiakus peegeldus võim. Kui ta kätt liigutas ja verejooksupeatajat vaatas, siis oli, nagu oleks see olnud põrm tema laiade, tumepruunide jalgade all. Mõistsin teda, sest verejooksu-peataja oli madalat sünnipära härjaajaja, kes ei osanud kirjutada ega lugeda. Ta seisis, pea norus ja käed rippu, suu lõdvalt lahti ja näol rumalalt jõnk ilme. Mingit andekust või arukust temas ei olnud, kuid tal oli võime sulgeda oma lähedalolekuga verejooks ja nii oli ta oma adra ja härgade juurest ära toodud ning templi palgale võetud. Kõigist puhastustoiminguist hoolimata oli tema ümber alati lehmasõnniku hais ja ta ise ei suutnud seletada, millest tema võime tuli. See ei olnud kunst ja isegi mitte tahtepingutus. See lihtsalt oli temas, nii nagu võib kruusakamaka sees olla vääriskivi, seda võimet ei saanud omandada õppides või vaimseid harjutusi tehes.
„Ma ei luba, et ta jumalasse puutub,” ütles suur kuninglik abikaasa. „Mina hoian jumala pead, kui nii on vaja.”
Ptahor ei tahtnud nõustuda ja ütles, et toiming on verine ja ebameeldiv. Sellest hoolimata istus suur kuninglik abikaasa voodiservale ja tõstis väga ettevaatlikult oma sureva mehe pea endale sülle, hoolimata süljest, mis talle kätele tilkus.
„Ta on minu oma,” ütles kuninganna, „ärgu keegi teine temasse puutugu. Astugu ta surma maale minu sülest.”
„Tema, jumal, astub oma isa päikesepaati ja purjetab otse õndsate maale,” ütles Ptahor ja lõikas tulekivinoaga kuninga peanaha lahti. „Päikesest on ta sündinud ja päikesesse läheb ta tagasi ja tema nime ülistavad kõik rahvad igavesest ajast igavesti. Sethi ja kõigi kurjade vaimude nimel, mida see verejooksupeataja seal kohmitseb?” Ptahor rääkis kõikvõimalikku tühja-tähja, et kuningliku abikaasa mõtteid tegelikult toimingult kõrvale juhtida, nii nagu osav arst alati räägib, kui ta patsiendile haiget teeb. Kuid viimased sõnad käratas ta verejooksu-peatajale, kes toetus uksepiidale, silmad uniselt poolkinni, sest vaarao peast hakkas verd jooksma ja see voolas kuningliku abikaasa sülle, nii et naine võpatas ja tema nägu tõmbus kollakashalliks. Ka verejooksu-peataja võpatas oma mõtetest üles. Vahest oli ta mõelnud härgadele ja niisutuskanalitele, kuid nüüd meenus talle tema amet, ta astus lähemale, tõstis käed ja vaatas vaaraod. Veri jäi kohe kinni ning mina pesin ja puhastasin vaarao pea.
„Vabandust, emand,” ütles Ptahor ja võttis minu käest puuri. „Päikesesse, jajah, kuldses paadis, otse oma isa juurde, Amon teda õnnistagu.” Rääkides keeras ta kiirete, osavate liigutustega puuri pihkude vahel, nii et see kriiksudes luu sisse vajus. Siis avas võimupärija silmad, astus ette ja ütles, nägu tõmblemas: „Mitte Amon, vaid Ra-Harahte õnnistab teda, ja ta ilmub Atoni kujul.” Tõstsin lugupidavalt käed, kuigi ei mõistnud, millest ta räägib, sest kes siis tundis kõiki tuhandet Egiptuse jumalat, kõige vähem Amoni pühitsetud preester, kellel oli piisavalt mõtlemist tema püha kolmainsuse ja üheksaainsuse üle.
„Aton muidugi,” pomises Ptahor rahustavalt. „Miks mitte Aton, kuidas mu keel küll vääratas.” Ta võttis jälle tulekivist noa ja eebenipuust varrega vasara ja hakkas ettevaatlike koputustega luud eemaldama. „Tõesti, tõesti, ma mäletan küll, et ta oma jumalikus tarkuses Atonile templi püstitas. See oli vist kohe pärast printsi sündimist või kuidas, ilus Teje? No nii, veel üks silmapilk.” Ta vaatas murelikult võimupärijat, kes seisis voodi ääres, käed rusikasse surutud ja nägu tõmblemas. „Väike lonks veini teeks mu käe kindlamaks ja poleks ka printsile paha. Selle peale tasuks tõesti ka kuninglikult veinikannult pitser murda. Hopp!” Ulatasin talle tangid ja ta võttis lahtitulnud luutüki ära, nii et pea kuninganna süles raksatas. „Näita mulle valgust, Sinuhe.”
Ptahor ohkas, sest kõige hullem oli möödas. Ka mina ohkasin vaistlikult ja oli, nagu oleks seesama kergendustunne kandunud ka teadvuseta vaaraosse, sest tema käed-jalad liigatasid, hingamine aeglustus ja ta vajus veelgi sügavamasse teadvusetusse. Eredas valguses tunnistas Ptahor hetke arupidavalt vaarao aju, mis pealuusse tehtud august välja tungis. Ajuaines oli hallikassinine ja võbeles.
„Hm,” ütles Ptahor ja mõtles. „Mis tehtud, see tehtud. Edasise eest hoolitsegu tema Aton, sest see on jumalate ja mitte inimeste asi.” Kergelt ja ettevaatlikult asetas ta luutüki oma kohale tagasi, pintseldas prakku liimi, tõmbas peanaha jälle kokku ja sidus haava. Kuninglik abikaasa pani pea tagasi kallist puust nikerdatud kuklatoele ja vaatas Ptahorile otsa. Veri oli tema sülle ära kuivanud, aga ta ei hoolinud sellest. Ptahor vastas naise kartmatule pilgule, ilma et oleks kummardanud, ja ütles tasakesi:
„Ta elab kuni koidikuni, kui tema jumal seda lubab.”
Siis tõstis Ptahor leina märgiks käed ja mina tegin sedasama. Aga kui Ptahor tõstis käed, et kaastunnet avaldada, ei julgenud ma temast eeskuju võtta, sest kes olin mina, et kuninglikke isikuid haletseda. Puhastasin tööriistad tules ja panin need Ptahori eebenipuust laekasse tagasi.
„Sa saad suured kingitused,” ütles kuninglik abikaasa ja liigutas kätt märgiks, et olime vabad lahkuma.
Meile oli kaetud söömaaeg kuninglikku saali ja Ptahor nägi oma rõõmuks seina ääres mitut veinikannu. Ta laskis neist ühe avada, olles enne hoolikalt pitsereid uurinud, ja orjad valasid meie kätele vett. Küsisin, kuidas julges Ptahor kuningliku abikaasa ja võimupärijaga nii lugupidamatult rääkida.
„Muidugi, vaarao on jumal juba eluajal,” ütles Ptahor ja irvitas, meenutades rohkem kui tavaliselt vana paaviani, „muidugi püstitatakse talle templeid ja tuuakse ohvreid kõikjal üle maa, aga mina kui arst olen näinud, et vaarao on ainult inimene, surelik ja meiesugune. Niisamuti on suur kuninglik abikaasa ainult inimene ja tal on kõik naise omadused. Minu jutt on kuninglikes kõrvus ainult kärbsesumin ja kui ma oleksin neile sumisenud, nii nagu sumisevad kõik teised kärbsed