Kui Raudpea tuli. Enn Kippel

      Seitse inimpõlve tagasi, millal Issanda aastaid oli täitunud 1697, kutsus Jumal Rootsi õiglase kuninga Karl XI oma rahuriiki. Ja siis hakkas üsna noorukese kuningana maad valitsema tema poeg — Karl Kaheteistkümnes. Olgugi et ta isa trooniase oli veel soe ja kuningakojas kestis kurvastus ning lein, hakkas noor kuningas oma vanaema Hedvig Eleonore suureks südamevaluks otsima lõbu pööraseist vallutusist: ta jooksis ja ratsutas mööda ääretuid Kungsöri metsi, kaasas ainult jäägrid ja lõrisevad jahikoerad, peletas seal koopast uniseid karusid, püüdis neid paelte ning võrkudega kinni ja tõi oma lossi. Ja hoolimata isegi sellest, et mustade leinalooridega kaetud kuningakoja seinad manitsesid pidama tõsist rahu ning vaikust, laskis ta oma poisikeselikus üleannetuse tuhinas meeletult möirgavad kiskjad lossitubadesse lahti, jootis seal need metsalised marjaviinaga purju ning sundis koguni oma jumalakartlikke õdesid säärast jõledat vallatust hirmuga pealt vaatama.

      Samuti pakkus talle lõbu koos omavanuste poisikestega purustada kuningakojas lühtreid, toole, läbi torkida sinist troonitaevast ehk baldahhiini ja, joostes seal paukuva püstoliga ringi, lasta valgest marmorist raiutud kujudesse. Sattunud aga mõõgavehklemises hooplevasse tujju, laskis ta troonisaali tuua noori mullikaid, kel sealsamas hakkas raiuma päid, mis seejärel pilluti läbi akende õue; mõõgaharjutuseks lossitubadesse toodud määgivaid oinaid armastas ta aga ainsa vingahtava hoobiga raiuda koguni keskelt pooleks.

      Kõigil neil puhkudel pidi elatanud kuningaemand Hedvig Eleonore käsi ristitades alati südamepõhjast ohkama, et mis küll peaks säärasest kuningast tema suuremaks sirgudes ükskord saama.

      Samal ajal, millal Rootsi nooruke kuningas oma kodus nõnda rumalasti vallatles, tabas ta suurt ning vägevat riiki, kõige enam aga selle kauget meretagust Eestimaa-nimelist provintsi painav viletsus ning näljahäda. Et juba paaril aastal oli seal ikaldanud vili, siis pärast paastukuud, millal tulid kuumad ilmad, muutusid inimesed üpris rõõmsaks ning hakkasid põllutöödega aegsasti ruttama; ka vili tärkas maa seest õige varakult, tõotades talupojale rohket ning õnnistusrikast saaki.

      Aga vaata — siis võttis Jumal põldudelt kosutava vihma ning laskis tärganud viljadel põuakuumuses närbuda. Kogu Eestimaa lõhenes ning ta põllud pragunesid siis janust, kuna aga rahva nälgiv suu pöördus kisendades taeva poole. Jaanipäeval hakkas aga äkki sadama, ja siis tuli külma vihma ööd ja päevad, nädalad ja kuud kuni mihklipäevani lakkamatult järjest, nii et seegi kasin vili, mis pärast maapõuest tärkamist oli jäänud kasvama, mädanes suures ning lainetavas vees. Varasügisel tulid aga külmad hallaööd, mis hävitasid ka herned, läätsed ja tatrad. Mis aga viljast oli juhtumisi jäänudki kasvama, see oli nii hõre, kidur ning madal, et teda tuli kitkuda pihuga.

      Siis oli leivapuudus kogu Eestimaal nii suur, et nii terved kui ka haiged kerjused ei andnud enam kellelegi rahu. Paljud mehed jätsid siis maha oma naised, naised oma mehed, lapsed oma vanemad ja need oma lapsed ning rändasid paigast paika, pakkudes pisarsilmil end leivatüki eest orjaks. Kuid töötuid käsi ei vajanud enam keegi, nii et peagu kõik tüdrukud ja sulased, kes juba palju aastaid olid orjanud oma leivavanemaid, lasti nüüd lahti. Peagu kellelgi polnud siis enam leivapalukest pista nälgivasse suhu, vaid selle asemel raiuti heinad peeneks, lisati neile sõklaid, küpsetati ja söödi; ka puude ja teiste taimede juuri kisti maa seest välja ning sõnajalgadest ja põdrasamblast tehti leiba, et aga hoida enesel hinge sees. Loomadele aga anti toiduks kadakaoksi ja pehkinud katuseõlgi.

      Nälg oli siis Eestimaal nii kohutavalt suur, et inimesed sõid isegi konni, kasse, koeri ja salaja õgisid ka lõpnud hobuseid, härgi ja muid veiseid toorelt ühes naha ja sisikonnaga. Paljud inimesed muutusid aga näljast lausa mustaks ning, jäädes jõuetuks, varisesid lõpuks kokku, nii et kraavides ja teedel vedeles siis lõpnud loomade ning tõbraste raibete seas ka surnud inimesi; kõiki neid järasid purra marutõbised koerad ja hulkuvad hundid, kuna aga raisalindudel oli nüüd rooga nii rikkalikult palju, et nad kõik võisid surnuid nokkides pugeda koguni nende sisse.

      Kõigest sellest tekkis aga inimeste seas katkutaolisi hirmsaid tõbesid, mille eest kaeti kaevud pealt kinni, majades riivitati hoolikalt uksed või jällegi, pannes pastlad tagurpidi jalga, pageti metsadesse rettu. Tõved ise tulid aga inimeste juurde päris salakavalal kombel, näidates end vahel korraga kolme mehena — musta, vasekarva ja valgena, kusjuures nad alati mängisid metsas lehepilli; teised tulid aga suure sikuna, kuna mõni neist koguni musta koera ja hobusena, tehes seejuures mitmesuguseid hääli, mida kuuldes inimesed langesid surnult maha.

      Kõige hullem oli aga halltõbi, kes halli vanakesena hulkus külades ja metsateedel ringi, huigates seejuures nagu äraeksinud inimene; kui aga keegi juhtus talle vastu huikama, siis see jäi tõbiseks, sattus krampidesse, kangestus, hakkas lõdisema ja lõpuks suri. Halltõve eest polnud aga inimesil muud pääsu kui pugeda ta eest peitu; ja siis juhtus tihtigi, et tõve lähenedes joosti isegi tervete kihelkondadena luuavarrel ratsutades metsadesse pakku.

      Siis jäid peagu kõik külad ja õued inimesist päris tühjaks ning lagedaks, ja ainult mööda maanteid lohises liikuda veel näljast tuikuvaid inimesi, kes, üksteise järel kukkudes ristseliti maha, surid sinnasamasse paika. Ööd ja päevad läbi kuuldi siis linnades ja külavahelistel teedel inimeste hädaldamist, et oh nälg, oh nälg…!

      Küll kisendas siis kohutavasse viletsusse sattunud Eestimaa talurahvas nii Jumala kui ka kuninga abi järele, kuid seekord ei võtnud neist kumbki teda kuulda.

      Kui eesti talurahval tema suures hädas polnud troosti ning abi enam kuskilt loota, siis paljud pöördusid meelt heites tagasi unustusse vajunud väärjumalate austamisele, kuna aga kirikud jäid inimesist tühjaks. Ahastades kires siis kirikutorni tippu valvama pandud raudne kikas, sest nüüd ei peljanud paharet isegi jumalakoja läve ees pidada oma pillerkaari.

      1

      See oli teisel jaanilaupäeval pärast suurt nälga, millal Issanda aastaid kirjutati 1699, kui Jõhvi kirikumõisa õuest väljus ratsanik koos jalakäijaga. Seadnud oma sammud suurele Narva postteele, hakkasid nad liikuma ida poole. Peatselt pöördusid nad aga Jõhvi mõisa põldude vahelisele teerajale, mis loogeldes ning kõverikke tehes kulges läbi viljaväljade eemal asetsevasse metsa. Need õhtused teeleasujad olid Jõhvi kihelkonna kiriksand ning hingekarjane Toomas Knieper koos oma noore köstri ning sulase Hinnoga.

      Olgugi et kauguses lõid juba jaanituled kumades loitma ning küladest kuuldus tüdrukute ja poiste huikamisi ning vallatut naeru, liikusid õpetaja ja köster nii suure vaikimise ja tõsidusega edasi, et isegi suveõhtune külanoorte laululust ei suutnud tuua nende südamesse rõõmu. Kiriksand, kelle vahakollast silmnägu lõhestasid suuservade juurest sügavad uurded, vahtis kogu aja oma pruuni viltmütsi serva alt uurivalt ringi, kuna aga hobuse kõrval sammuv köster, toetudes jämedale kadakast malgale, vahtis oma jalgade ette maha, nagu ei teeks see täna õhtul ettevõetud pikk teekond talle mitte rõõmu.

      Jaaniõhtud oli tõsiseil kiriksandidel oma koguduse pärast alati kõige enam muret, sest siis talurahvas, tulles jaanitulede ümber kokku, püüdis seal salaja ka väärjumalale ande tuua. Ja seepärast vihkasidki mõned hingekarjased jaaniööd, pidades seda pahareti pühaks ning öeldes, et mõistmatu maarahvas jookseb tühiste jaanitulede ümber kokku nõndasama nagu meeletu elajaski tikub tagasi põlevasse lauta, kust ta on alles vitsahirmuga välja aetud.

      Kuid tema, Toomas Knieper, tahab oma karja eest täna öösi hoolega valvel olla ning tema eest ohverdada oma unegi, ning mitte elada ainuüksi oma kasude pärast, nagu seda teeb ta ametivend — Vaivara kihelkonna kiriksand Jakob Gnospelius, kes seega ei käi mitte mööda usuisa jälgede sirget rada.

      Aga mitte ainuüksi rahva ebausk ei tikkunud nüüd rikkuma Toomas Knieperi puhast karja, vaid viimasel ajal oli hakanud end jällegi liigutama teine ning palju salakavalam ja vägevam vaenlane — Rooma paavst, kes oma salajaste käsilaste kaudu püüdis maarahvale õpetada katoliku usu pööraseid kombeid, mida rahvas tihtigi segi ajas oma ebajumalate teenimisel tehtavate tembutustega.

      „Eks näe, kas paavstlik haputainas veel tänaselgi õhtul meie kihelkonnas käärib?!” sõnas äkki sadulas istuv õpetaja.

      Enne aga kui köster jõudis seepeale midagi kosta, andis Toomas Knieper ise ka vastuse:

      „Paavstlikud jõledused on nüüd nagu vihased marukoerad asunud igal pool järama meie usuisa tohter