Õitsengu äärel. Vahur Afanasjev
kangutati, on kangutatud.“
„Teile, noortele, tundub kõik nii lihtne. Pool sajandit! Arvate, et ajaloo best before on nõnda lühike? Best after alles algab. Varsti avatakse arhiivid. Võib-olla juba homme lekivad KGB isiklikud toimikud internetti.“
„Isa, ma ei peaks seda ütlema, aga su ülesandes on viga. Toimikud kuulutas salajaseks iseseisva Läti seaduslik võim. See juhtus siis, kui KGB arhiivid üle võeti. Kui salastati pooleks sajandiks, on kümme aastat aega.“
„Kümme aastat suremiseks.“
„Millest sa üldse räägid? Tead küll, kuidas mind on nahutatud, nii globaalselt kui lokaalselt. Rünnak ajakirjanduses on nagu hammasrataste krigin. Krigiseb, järelikult liigud edasi.“
Jānis Godmanis vaikib.
„Isa?“
„Ma tahaksin sinuga Salacgrīvasse sõita. Sinna, kus emale nii väga meeldis.“
„Kus jõgi voolab merre ja männikäbid kraabivad sandaalitallad õhukeseks.“
„Just.“
„Tule parem meile. Aivar istub päevade kaupa ateljees, ta ei segaks sind.“ Vaikus. „Isa?“ Kahin. „Oled sa liinil? Lülita video sisse.“
„Mida siin vaadata on. Vanamees viiendal korrusel. Kohe algavad õhtused uudised. Võib-olla saan kuulsaks.“
„Sa oled juba kuulus,“ lausub Dotty, teades, kuidas see isa eneseuhkust paisutab.
„Siis saan kuulsamaks. Bonsoir, Laimdota!“
Tavaliselt on Dotty olnud see, kes vestluse lõpetab. Seekord püüab ta isa liinil hoida, kuid vanamees katkestab ühenduse, jättes tütrele häiriva teadmatuse. Isa on varemgi muretsenud oma renomee pärast – rohkem või vähem kogu elu. Ühest otsast tahtnud kuulus olla, teisest otsast avaldanud lõviosa õpikutest pseudonüümi all. Olnud mässaja, kuna mõnes seltskonnas ei peetud kooliõpikute meisterdamist professorile kohaseks. Nautinud haridusliku proletariaadi ehk kooliõpetajate tähelepanu. Jõudnud infarkti piirile, kui tegi majandusmatemaatika õpikus protsendiarvutuse vea, mis tuli välja alles raamatu ilmumise järel, tookord püüdis ta kõigepealt kodustele – Dottyle ja emale – tõestada, et õigus on temal, mitte õelal arvustajal, kes õõnestab tema positsiooni.
Dotty tõmbab aknad koomale, valab pisukese kõhkluse järel calva-klaasikese ning vajub tugitooli. Tavaliselt veedab ta sellised õhtud lugedes – romaane, mälestusi, esseistikat. Täna ei ole tahtmist. Eemal aiamajas vilguvad värvilised tulukesed, kostab ooperimuusika katkeid – igavesti paljutõotav kunstnik Valts von Kase kogub inspiratsiooni. Dotty nuusutab klaasist tulvavat käärivate õunte ja Normandia sügise lõhna. Ta teab, et hiljemalt kahekümne minuti pärast tuleb juurde valada. Tagasivaated pole tema tavapärane ajaviide, kuid isa kõne, millest mitte ainult ei puudunud vastused, vaid küsimusedki, sunnib teda retrospektiiviks.
Isa minevikus, ajas natuke enne Dottyt, oli midagi intrigeerivat. Poliitiline mäss, mille mehhanisme polnud ta lõpuni lahti mõtestanud. Ja üsna pärast mässu stažeerimine välismaal. Või poolvälismaal, sest isa pääses pelgalt Ida-Saksamaale. Ent mäss? Siin oli ebakõla. Partei ja KGB nõusolekuta polnud võimalik välispassi saada.
Isa välisreisid – alguses Ida-Saksamaa, hiljem Soome – mõjutasid Dotty lapsepõlve ja inimeseks kujunemist. Köögikapi ülemisel riiulil hoiti karrimaitseainet, millega veel kümmekond aastat hiljem pidulikul puhul kana maitsestati. Elutoas, hiljem köögis mängis rahustavalt kahisevaid kesksagedusjaamu Jaapani kassettmakk-raadio, punases impeeriumis kasutamata ultralühilainesse lõikus aeg-ajalt sõjaväeside. Värvilised riideesemed, mõned lausa Lääne kaubamärkidega, kandis ema peaaegu ribadeks ning õmbles jäägid Dottyle rõivasteks. Ida-Saksa asjad lagunesid kiiremini, Soome kihistus pidas vastu kauem.
Nõukogude Liidu lagunemisele eelnenud majanduslikus kitsikuses viis ema komisjonipoodi kinnikuivanud küünelaki ja pooltühja juukselakipudeli – imekombel ostetigi need ära, nii suur oli välismaiste pakendisiltide mõju. Vahel kahtlustas Dotty, et välismaiste asjade lummus aitas kaasa tema eostumisele. Tite-avansina oli isa Ida-Saksastki lutipudeli, mütsikesi ja sokikesi toonud, millele Dotty sünni järel lisandus mehelikult abitu Soome lasteasjade valik.
Laimdota Godmane kasvas teadmises, et kõik inimesed on erilised. Igal pool, kuhu ta sattus – lasteaed, kool, sulgpallitrenn, arvutiklubi –, tunti teda. Puberteedi alguses mõistis ta, et vaid vähesed inimesed on erilised. Tema enda erilisus tuli peamiselt päritolust. Ta oli õpetajate ebajumala Jānis Godmanise tütar, ema Nora poolt maalikunstnik Uldis Gailītise tütretütar. Hea peaga, seda küll, ja maast madalast iseteadlik.
Keskkooli viimaseks aastaks trügis ta Ameerikasse vahetusõpilaseks. Esimest korda elus oli ta mittekeegi, päritoluta inimene, tema ise. Koolis teadsid kõik, et ta on maalikunstniku lapselaps ja matemaatiku tütar. Šokk möödus kiiresti.
Dotty otsustas, et väljapaistmine ongi väärtusetu, kui sellega ei käi kaasas keskmisest suuremat võimu inimeste, loomade ja asjade üle. Klounidki on hästi nähtavad, rääkimata veidratest vanameestest, kes kannavad Päästearmee hilpe, riputavad õlale aiapäkapiku ja panevad pähe propelleriga mütsikese. See, mis loeb, on eneseteostus. Tsiviliseeritud kapitalismis on funktsionaalse geneetilise pagasiga inimesel rohkelt võimalusi ennast teostada. Enamgi veel, inimestevahelises suhtluses on loodud lihtsustav väärtuste mõõdupuu – raha. Dotty teadis, et vanaisa Uldise ekspressionistlikke maale nautis siiralt vaid väike hulk inimesi. Paljud kunstigurmaanid, kes oleks Gailītise maali eest mitte ainult ränka raha välja käinud, vaid tarvidusel alandusigi talunud, hindasid tegelikult ainult tõika, et Gailītis on etableeritud ja entsüklopedeeritud geenius, kelle töid konverteeritakse Läti kitsukese kunstituru kohta aina hämmastavamatesse summadesse.
Kui Laimdota kevadel Topekast, Kansasest tagasi tuli ja ameerikapäraselt tähtedes väljendatud hinnetelehe kooli viis, sai ta teada, et lõpueksamitele teda ei lubata, rääkimata keskkoolidiplomi väljaandmisest. Tema straight A’s – ainult parimad hinded – ei maksnud Lätis midagi. Sellest õppis Laimdota kahte asja: esiteks jälgis ta edaspidi, et juriidiliselt oleks kõik korras, või oleks vähemalt teada, milliseid reegleid ta eirab; teiseks veetis ta suve postkontoris, Ameerika saatkonnas ja Läti-Ameerika Kaubanduskojas. Sügisest asus ta õppima Eugene’i Oregonis ega naasnud Lätti enne, kui viskas musta mütsikese taevasse mitte Oregoni Ülikooli, vaid Massachusettsi Tehnikainstituudi lõputseremoonial.
Ülikooli ajal töötas ta lühikest aega kohvikus ning saadud raha – elamise eest maksid, hambad ristis, vanemad – paigutas börsiaktsiatesse. Parasjagu paisus dotcom-i mull. Umbusklikult vaatas Dotty iga päevaga kasvavaid rahanumbreid. Kui nõnda edasi läheks, ei peaks ta päevagi töötama. Mõistusega võttes oli ilmne, et ühel hetkel jõuab laine haripunkti ning rullub tagasi – kiiremini, kui arvata võiks. Langus tuligi, pikk ja sünge. Dotty säästud annihileerusid.
Asjaolus, et arvutitehnoloogia on viimaks tõusmas esikohale, ta ei kahelnud. 2011. aastal möödus IBM-i asutamisest sada aastat. Tühine aeg inimkonnale, ebamugavalt pikk mitmele põlvkonnale. Seda, miks inimkonna põhimass alles 1990ndate lõpul arvutitehnoloogia usku pööras, oli natuke raskem mõista. Esimesed personaalarvutid olid paarkümmend aastat müügil, kodutehnika kasutas ammu programmeeritavaid mikrokiipe. Mõningase mõttetöö tulemusena jõudis Dotty internetiime võtmeni – Netscape lisas arvutitehnoloogiasse peegli, kust inimkond sai küllastumiseni jõllitada iseennast, indiviid indiviidi. Ent miks usk tehnoloogiasse kasvas eksponentsiaalselt ning sama järsult ka langes, jäi arusaamatuks.
Majandusteadus, mida Dotty ülikoolis õppis, suutis suurepäraselt mudeldada minevikus toimunud protsesse – masside rahanduslik, panganduslik ja äriline käitumine tundus igati loogiline. Niipea kui prognoose pikendati tulevikku, osutusid mudelid puudulikeks. Kas uuriti üldse õigeid objekte? Mõõdeti finantse ja võrreldi suhtarve, sellal kui suurem osa börsil aktsiad omavatest inimestest nägid vaid kaubamärke. Olgu teaduslikult või emotsionaalselt võttes, masside ülevõimendatud vaimustus oli midagi, millelt Dotty küüned maha libisesid nagu kass