Düün. Frank Herbert
käes kasvavat pakitsust ja pressis huuled kokku. Kuidas saab see olla katse? mõistatas ta. Pakitsus muutus kiheluseks.
Vana naine ütles: „Kas oled kuulnud, et loomad närivad endal lõksust pääsemiseks käpa otsast? Nõnda talitab loom. Inimene jääks lõksu, kannataks valu välja, teeskleks surnut, et ta saaks lõksupüüdja tappa ning kaotada nõnda temasamaseid varitsev oht.”
Kihelus muutus nõrgaks kõrvetuseks. „Miks sa seda teed?” nõudis Paul.
„Et määrata, kas sa ikka oled inimene. Ole vait.”
Kui põletustunne paremas käes ägenes, surus Paul vasaku rusikasse. Kõrvetusaisting kasvas aeglaselt: kuumemaks, kuumemaks… kuumemaks. Ta tundis, kuidas vaba käe küüned lõikusid peopessa. Ta proovis painutada põleva käe sõrmi, kuid ei saanud neid liigutada.
„See põletab,” sosistas ta.
„Vait!”
Valu kirvendas käsivart mööda üles. Pauli otsaesine tõmbus märjaks. Iga kude temas kisendas, et ta tõmbaks käe sellest põletavast august välja… aga… see gom džabaar. Pead liigutamata proovis ta pöörata silmi, et näha toda kohutavat mürginõela oma kaela vastas. Ta tundis, et ahmib õhku, püüdis aeglasemalt hingata, kuid ei suutnud.
Valu!
Maailmast kadus tema jaoks kõik peale piinleva käe ja muldvana näo, mis teda mõne tolli kauguselt põrnitses.
Pauli huuled olid nii kuivad, et neid oli raske paotada.
Põletab! Põletab!
Ta nägi vaimusilmas, kuidas valutava käe nahk mustalt kipra tõmbub, liha rabestudes ära langeb ning järele jäävad vaid söestunud luud.
See lakkas!
Valu lõppes, otsekui oleks see nupust kinni keeratud.
Paul tundis, kuidas ta parem käsi värises ning otsaesine higist leemendas.
„Aitab küll,” pomises vana naine, „Kull wahad! Ükski tüdruklaps pole nii palju talunud. Küllap tahtsin, et sa katset läbi ei teeks.” Ta naaldus tagasi ja tõmbas gom džabaari poisi kaela juurest ära. „Võta käsi karbist välja, noor inimene, ja vaata seda.”
Valuvärinat maha surudes tuiutas poiss mustavasse tühjusse, kus käsi paistis püsivat omaenese tahtel. Mälestus valust pärssis iga liigutuse. Mõistus ütles, et ta tõmbab karbist välja söestunud köndi.
„Tee seda!” nähvas vana naine.
Järsu liigutusega tõmbas Paul käe karbist välja ning jäi seda hämmeldunult põrnitsema. Sellel polnud märkigi. Piinast polnud ihul jälgegi. Ta tõstis käe üles, pööras seda ja painutas sõrmi.
„Valu indutseeriti närvides,” ütles naine. „Ei saa ju sandistada võimalikke inimesi. Muidugi on neid, kes annaks selle kasti saladuse eest palju.” Ta libistas selle oma kleidi voltide vahele.
„Aga valu…”
„Valu,” kirtsutas naine nina. „Inimene suudab võita iga viimse kui närvi oma kehas.”
Vasakus käes valu tundes laskis Paul rusika lahti ja nägi, et küüned olid jätnud peopessa verised jäljed. Ta langetas käe ja vaatas vana naise poole. „Sa tegid selle katse kord ka minu emale?”
„Oled kunagi liiva sõelunud?” küsis naine.
Tema küsimuse põiklev hoop raputas Pauli teadvuse kõrgemale teadlikkusele: liiva sõelunud. Ta noogutas.
„Meie, benegesseritlased, sõelume rahvast, et leida inimesi.”
Valu meenutades tõstis ta parema käe. „Ja kas see on selleks ainus viis – valuga?”
„Ma jälgisin sind valus, noormees. Valu on kõigest katse telg. Sinu ema kõneles sulle meie vaatlusviisidest. Ma näen sinus tema õpetuse märke. Meie katse seisneb kriisis ja selleaegses vaatluses.”
Paul sai kinnitust tema häälest ja lausus: „See on tõsi!”
Naine põrnitses Pauli. Ta tajub tõde! Kas tema võib olla see? Kas tema võib tõesti olla see? Erutuse mahasurumiseks meenutas ta endale: „Lootus hägustab vaatlust.”
„Sa tead, kunas inimesed oma arust õigust räägivad,” ütles ta.
„Tean küll.”
Pauli hääles kõlasid korduvates katsetes kinnitust saanud oskuse ülemtoonid. Naine kuulis neid ja ütles: „Võib-olla sa oled Kwisatz Haderach. Istu, väike vend, siia mu jalgade juurde.”
„Ma eelistan seista.”
„Su ema istus kord mu jalge ees.”
„Mina pole mu ema.”
„Sa vihkad mind pisut, jah?” Naine vaatas ukse poole ja hüüdis: „Jessica!”
Uks lendas valla ja Jessica heitis tuppa karmi pilgu. Kui ta Pauli nägi, tema valjus sulas. Ta manas näole nõrga naeratuse.
„Jessica, kas sina oled üldse lakanud mind vihkamast?” küsis vana naine.
„Ma nii vihkan kui armastan teid,” ütles Jessica. „Vihkamine – see on valust, mida ma mitte kunagi ei suuda unustada. Armastus – see on…”
„Ma tahtsin teada ainult fakti,” ütles vana naine, kuid tema hääl oli lahke. „Sa võid nüüd sisse tulla, aga pead vaikima. Sule uks ja vaata, et keegi meid ei eksitaks.”
Jessica astus tuppa, sulges ukse ja toetus seljaga selle vastu. Mu poeg on elus, mõtles ta. Mu poeg elab ja on… inimene. Ma ju teadsin, et ta seda on… aga… ta on elus. Nüüd võin ka mina edasi elada. Uks tema selja vastas tundus kõva ja tõeline. Kõik selles toas oli vahetu ja meeltega tajutav.
Mu poeg elab.
Paul vaatas oma ema. Ta rääkis tõtt. Poiss tahtis üksi jääda ja selle kogemuse üle sügavamalt järele mõelda, kuid teadis, et ei tohi lahkuda enne, kui tal lubatakse seda teha. Sellel vanal naisel oli tema üle võimu. Nad rääkisid tõtt. Tema ema oli sooritanud selle katse. Sellel pidi olema mingi kohutav tagamõte… valu ja hirm olid ju olnud kohutavad. Ta mõistis kohutavaid tagamõtteid. Need ei sõltunud millestki. Need olid ise endale põhjuseks. Paul tundis, et tedagi on see nakatanud. Kummatigi ei teadnud ta veel, milles see kohutav tagamõte seisnes.
„Ühel heal päeval, noormees,” ütles vana naine, „seisad võib-olla sinagi niiviisi ukse taga. See on paras katsumus.”
Paul vaatas valu tundnud kätt ja siis Kõrgeaulist Ema. Vana naise hääl erines kõigist senikuulduist. Sõnad kõlasid rõhutatud selgusega. Need otsekui lõikasid. Paul tundis, et igale küsimusele, mida ta tollele vanale naisele esitaks, võiks ta saada vastuse, mis tõstaks teda ta ihumaailmast millessegi suuremasse.
„Mispärast te inimesi järele katsute?” küsis ta.
„Et teha teid priiks.”
„Priiks?”
„Kord jätsid inimesed mõtlemise masinate hooleks lootuses, et see teeb nad priiks. Kuid see laskis kõigest teistel inimestel neid masinate abil orjastada.”
„„Sina ei pea mitte tegema endale masinat, mis arult on inimesesarnane,”” tsiteeris Paul.
„Sõnasõnalt Butleri džihaadist ja oranje katoliku piiblist,” ütles naine. „Aga oranje katoliku piiblis peaks õigupoolest hoopiski seisma kirjas: „Sina ei pea mitte tegema endale masinat, mis jäljendaks inimese mõistust.” Kas oled teie teenistuses olevalt mentaadilt midagi õppinud?”
„Olen õppinud koos Thufir Hawatiga.”
„Suur Pööre võttis ära kargud,” ütles vana naine. „See sundis treenima inimeste mõistust. Koolis hakati arendama inimeste andeid.”
„Bene Gesseriti koolides?”
Vana naine noogutas. „Nondest vanadest koolidest on meil säilinud kaks: Bene