Slaavi mütoloogia. Aleksandr Illikajev

Slaavi mütoloogia - Aleksandr Illikajev


Скачать книгу
kõrgendikel lõõmavad lõkked, aga vaikuses on kuulda näkineidude laule.

      Õhinal pöördus Svetovid mere valitseja Jessa, tuulte vanaisa Stribi ning vampiiride ja kolme kaitsehaldjast õe poole, paludes neil kergitada loori tuleviku eest. Mõistes, et sellest ei piisa, hakkas ta tantsima püha tantsu.

      Aina kiiremini ja kiiremini keerles Svetovid mustade kukkede verega pritsitud ohvrikivi ees, kuid hiljem, tundes, et mõistus hakkab kaduma, peatus raskelt hingeldades.

      Äkki lahvatas kõrgustesse süüdatud lõkke leek ja samas kustus. Svetovidi ette astus Nija kauni lumivalgeis rõivastes neiu kujul, peas põlevatest küünaldest kroon.

      Svetovidi südames tärkas vastupandamatu iha. Samal hetkel kandis Nija neid mõlemaid kaugele. Seal, nõiakirjadega kaetud asemel sigitatigi jumalannad-ettekuulutajad Klimba ja Kigala.

      Saanud teada oma naise truudusetusest, sattus Veles metsikusse raevu. Truudusetul abikaasal tuli Allilmast põgeneda. Jõudnud Karpaadi mägedeni, moondus Nija Velesnitsja jõeks. Siis saatis Veles kohale ühesilmalise deemoni Flintsi, kelle pilgu all kuivas kogu vesi, kuid Velesnitsja murdis end läbi mujal. Veles lausus hirmsa needuse ja jõkke ilmus kohutav lohe. Koletis asus elama koopasse Visla kaldal, kus kõrgus Waweli küngas.

      Alles palju aastasadu hiljem võitis Lechi poeg, kangelane Krak lohe ja asutas künkale linna, pannes sellele enda nime.8

      Kui Klimba ja Kigala suureks kasvasid, muutusid nad kauniteks ja rühikateks jumalannadeks. Klimbat kujutati kivikrooni kandva neiuna, vasakus käes kilp ja paremas kuldne oda. Kigala välimusest on teada ainult see, et tema nahk helkis hõbedaselt.

      SVETOVID JA NONTSENA

      Ükskord Nija juures külas olles, pööras Svetovid tähelepanu tema tütrele, ööjumalannale Nontsenale. Neiul oli üll kuukiirtest kootud keep.

      Mõne aja pärast said Svetovidist ja Nontsenast armukesed. Svetovidi köitis see, et neiu ei olnud üldsegi oma ema moodi. Kui Nija saatis unedesse painajaid, siis Nontsena jälgis, et magajad näeksid ainult häid ja meeldivaid unenägusid. Lisaks sellele aitas ta loomadel ja lindudel leida teed oma urgude ja pesade juurde.

      Meeletus armukadedushoos lõi Nija deemon Zimstreli. Hiilides magava Nontsena juurde, hakkas Zimstrel kääridega lõikama tema kauni keebi ääri. Seepärast hakkas öö järk-järgult lühenema. Veel veidi ja Nontsena oleks kadunud sootuks. Aga tema õde Dirtseja, märgates, et midagi on valesti, hakkas otsemaid kuduma Nontsenale uut keepi.

      Kui taevasse tõusis õhtupuna Vetsera, heitis Dirtseja valmis keebi oma õe õlgadele ja see ilmus Svetovidi ette veelgi kaunimana kui enne.

      Svetovidi ja Nontsena armastusest sündisid viljakuse ja aastaaegade jumalannad Prija, Spožina ja Ovsen.

      TEINE LAUL

      JUMALATE KANGELASTEOD

      SIVA ÕPETAB INIMESTELE MAAHARIMIST

      Ükskord sai lahingus Velesiga haavata Svarog ise. Ja siis kohtas ta teel kedagi vaga meest.

      „Istu mulle õlgadele, viin sind parimate ravitsejate juurde,“ ütles mees Svarogile.

      „Ei, parem kanna mind mäkke, viljakuse jumalanna Siva juurde,“ palus taevane valitseja.

      Mees ei hakanud vastu vaidlema. Kaua ronisid nad üles pilvede poole. Lõpuks jõudsid mäetippu, millel kõrgus tohutu palee. Sellest paleest tuli külalistele vastu noor naine, peas haljas pärg. Tema õlad olid ehitud kulla ja hõbedaga, rinnad lilledega. Ühes käes, näo ees, hoidis ta liiliat, teises kuldset õuna ja viinamarjakobarat. Naise alasti ihu helkis kõigis hommikuvärvides, aga põlvini langevad paksud juuksed olid tema rõivasteks.

      „Mina olen Siva, hommikutäht,“ ütles jumalanna mehele. „Tänutäheks oma taevase venna Svarogi päästmise eest õpetan sind maad kündma ja kariloomi kasvatama.“

      Otsekohe ilmus kusagilt palju teenreid. Nad tõstsid Svarogi üles ja kandsid paleesse. Siis väljus sealt jumalanna mees Sive, Triglavi enda poeg, mustahabemeline mees, käes ümmargune leivapäts, millele olid osavalt küpsetatud adra ja ikke kujutised.

      Siva näitas mehele, milleks on atra ja iket tarvis. Pärast aga andis maitsta tükikese pätsist, et ta saaks aru, kui magus võib leib olla.

      Tänuks maaharimisoskuse eest püstitasid inimesed Siva auks pühakoja. Selle keskele panid nad jumalanna kuju.

      Aga jumal Sive? Igal aastal, travnja9 alguses kogunevad inimesed mäetippu, kus käo kuju võtnud Sive ennustab neile eesootavaid eluaastaid.

      ZELU KIVITORNIST

      Kui Lada ootas last, ilmusid tema ja Svarogi juurde helgesse Iriasse kolm ettekuulutajast neidu-kaitsehaldjat: Dolja, Nedolja ja Sudba. Nad ennustasid, et taevasel paaril sünnivad tütar ja poeg, kes toovad teineteisele palju õnnetust.

      Ja siis, kui tulid ilmale Radegast10 ja Morana, võtsid kaitsehaldjad tüdruku endaga kaasa.

      Radegast kasvas ega teadnudki, et tal on kaksikõde. Perun ja Ladon käisid juba isaga kaugetel retkedel, aga Radegast veetis päevi koos õdede Letnitsa ja Dzidzelijaga ema juures. Lada ei jõudnud ära imetleda oma poega, kes meenutas tütart, ja seepärast keelas mehel ja vanematel poegadel teda kaasa võtta.

      Kord jalutas Radegast aias. Ta oli just saanud kaheteistkümneseks, kuid inimeste mõõdupuu järgi oli ta juba suurepäraselt arenenud noormees. Kuna midagi paremat teha polnud, raius Radegast puumõõgaga kõrge rohu latvasid.

      Ta ei märganudki, kuidas rada viis ta kõrge kivitorni juurde, mille uksed olid lukku pandud.

      „Svetovidi lapselaps!“ kuulis Radegast äkki kellegi kiledat häält.

      Noor jumal oli väga imestunud:

      „Kes see seal mind kutsub?“

      „Zelu, Velesi ja Nija poeg. Sinu isa Svarog võitis mind ja lukustas sellesse torni. Kui sa mind vabadusse lased, siis tõotan, et hakkan sind kõiges aitama!“

      Radegastis ärkas uudishimu ja ta purustas otsekohe ukseluku ning vabastas Zelu. Too kargas tornist välja, tõusis taevasse ja kadus kiiremini kui välk.

      „Mida ma küll tegin?“ mõtles Radegast õudusega. Kartes isa raevu, põgenes noor jumal Iriast.

      Mitu päeva kõndis ta inimtühjas kõrbes. Lõpuks istus ta väga näljasena maha ja puhkes nutma. „Kas ma ei ole rumal? Läksin ära vanematekodust ja nüüd saan neetud Zelu pärast sellest kaugel hukka!“

      Äkki ilmus ei tea kust tema ette Velesi ja Nija poeg. Ta oli pealaest jalataldadeni kaetud puhta kullaga.

      „Svetovidi poeg! Mis mureks?“

      „Ma ei ole juba kolm päeva midagi söönud ega joonud.“

      Zelu lagistas naerda.

      „Ja kas see on kõik, mida vajad?“

      Käis lennates kusagil ära ja tuli tagasi söögikraamiga. Mida seal kõike ei olnud: liha, juustu, juurvilju ja veini!

      Kui Radegast kõhu täis sai, ütles Zelu:

      „Sa ei tohi praegu Iriasse tagasi minna. Tule parem minuga Allilma. Võid minu palees omaenda lõbuks elada.“

      Radegast mõtles järele ja oli nõus. Zelu haaras temast kinni ja kandis kõrge Musta mäe tippu, kus kõrgus Velesi ja Nija eluase. Selle värava riivideks olid inimjalg ja -käed, lukuks hambuline lõualuu. Eluaseme tara oli tehtud kontidest, nende otsas leegitsevate silmakoobastega pealuud.

      Algul oli Radegastil surmariigis kõhe. Pärast ta siiski harjus selle süngete asukatega. Isegi Dirtseja, Zelu õde, kelle keha oli tagant nii lahti, et võis näha tema tuksuvat südant, ei tekitanud temas enam õudust.

      Samal ajal lendas Zelu nurjatusi tegema. Teadagi, Velesi poeg! Ühel kohal ta kunagi ei püsinud, luusis


Скачать книгу

<p>8</p>

Tänapäeval Poola linn Krakow.

<p>9</p>

Maikuu nimetus slaavlastel.

<p>10</p>

Allikates samuti: Radagast, Radogost, Radigast, Svarožitš.