Kõnnuküla. Stina Jackson

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti-Raamat

       Emale ja isale

       Where you come from is gone, where you thought

       you were going to never was there, and where you

       are is no good unless you can get away from it.

       Flannery O’Connor, „Wise Blood“

      KEVADTALV 1998

      Tüdruk kõnnib läbi öö. Kui ta lumest jäänud lompide vahel siksakitab, naeratab talle kahvatu kuu. Ööpäev läbi avatud tankla heidab neoonvalgust üle kõleduse. Tüdruk astub sisse, ostab purgi kokakoolat ja paki punast Marlborot. Öövahetuse müüjal on lahked silmad, tüdruk pöörab pilgu ära. Ta väljub, jääb valgustatud autopesula juurde seisma, süütab sigareti, puhub suitsu öise taeva poole ning tema pilk jääb pidama tankuritest kaugemal seisvale rekale. Juhiistmel magab mees. Tal on tume nokats peas ja lõug rinnal ripakil. Tüdruk viskab pooleldi tõmmatud sigareti maha ja astub sellele jalaga peale. Kui ta üle asfaldi kõnnib, läigivad veeloigud tänavalaternate valguses õliselt. Eemalt kostab mõne üksiku auto mürinat, muidu pole midagi kuulda. Pinge paneb selgroo kihelema. Reka juurde jõudnud, haarab ta tahavaatepeeglist kinni ja hiivab ennast astmelauale, nii et tema nägu satub magava mehe omaga kohakuti. Lähedalt näeb tüdruk, et mees on noorem, kui ta oli arvanud, põski katab hõre habe ning ühes kõrvas on läikiv kõrvarõngas.

      Tüdruk näeb oma sõrmenukke klaasile lähenemas. Ainult üks arglik koputus, kuid mees ärkab siiski järsult võpatades, tõmbab masinlikult nokatsi peast ja nähtavale tuleb paljanev pealagi. Ta pilgutab tüdruku poole silmi, kulub veidi aega, enne kui ta ennast kogub ja klaasi alla väntab.

      „Mis on?”

      Adrenaliin muudab naeratamise raskeks. Tahavaatepeeglist kinni hoidev käsi on juba valutama hakanud.

      „Ma tahan ainult küsida, kas sul on seltsi vaja?”

      Mees vahib talle ammulisui otsa. Esialgu tundub, nagu kavatseks ta vastu vaielda, ent osutab siis peanoogutusega kõrvalukse poole.

      „Eks tule sisse.”

      Tüdruk läheb ümber reka, lootus kõhusopis õilmitsemas, pöörab pead, et näha, kas varjude seas on silmi, aga ainus inimene, keda ta näeb, on öövahetuse müüja ja tema ei vaata välja. Kell on peaaegu kaks ja ühtegi teist autot ei ole. Kui midagi peaks juhtuma, pole ühtegi tunnistajat.

      Mees hingab raskelt läbi suu, kui tüdruk tema kõrvale istub.

      „No nii, ja kes sina siis oled?”

      „Lihtsalt tüdruk.”

      Kabiin lõhnab sooja hingeõhu järele.

      „Jah, seda ma näen.”

      Mees tundub kohmetu, hõõrub peopesaga silmi ja kõõritab tüdruku poole, otsekui oleks too mingi tundmatu loom, keda ta ei taha üles ärritada.

      „Ja millest see tuleb, et sa tahad koos minuga siin istuda?”

      „Sa paistad lihtsalt üksildasena.”

      Tüdruk õhutab meest pilguga, mees tundub tema meelest pelgavat ja see annab tüdrukule julgust juurde. Mees naerab põgusalt, tema sõrmed näperdavad habet ja ta piidleb tüdrukut.

      „Sa ei ole siis sihuke, kes raha võtab?”

      Tüdruk paneb käe mehe käele. Hõberõngad läigivad nende vahel pimedas nagu pisarad ning tüdruk loodab, et mees ei taju vere värelust tema kehas.

      „Ei, ma ei ole sihuke.”

      Kabiini tagaosas on ruumi küll. Mees kummardub kitsal asemel tema kohale, toetab käed raskelt tema puusadele ja surub sisse. Nad ei võta riidest lahti, püksid jäävad rebadele, peaaegu nii, nagu ootaksid nad vahelejäämist. Tüdruk tõstab silmad ja näeb, et fotolt naeratab talle vastu laps. Lapse ümarad käsivarred on šokolaadikarva labradori kaela ümber ja mõlemad tunduvad võidu naeratavat. Tüdruk langetab pilgu hoopis käkras voodiriietele. Ei kulu kuigi kaua aega, enne kui mees röögatab ja riista välja tõmbab – kähku, nii et kogu löga põrandale maandub. Tüdruk kummardub ja tõmbab püksid üles. Nutt on korraga ohtlikult lähedal ning ta muudkui neelatab, et seda alla suruda.

      Mees tundub ergas. Tema püksirihma kinni panevad käed näivad olevat saanud uut enesekindlust nagu esimest vahekorda kogenud teismelisel poisil. Tüdrukus tekitab see hämmingut. Kui sarnased nad on. Mehed.

      Nad võtavad kabiini esiosas istet ja suitsetavad. Suurte aknaklaaside taga on pime ja niiske maailm. Üsk kipitab, kuid nutuisu on üle läinud.

      „Mis su järgmine sihtkoht on?”

      „Haparanda.”

      Mehe murrak kõlab naljakalt, sõnad tulevad tal suust peaaegu nagu lauldes.

      „Tuled kaasa või?” lisab ta.

      Tüdruk pöörab pea ära, et suitsu välja puhuda.

      „Ma lähen Haparandast kaugemale.”

      Mehe hambad helgivad pimeduses. Ta pole midagi niisugust enne teinud. Tüdruk juba näeb, kuidas südametunnistus meest vaevama hakkab. Mehe hääl püüab äsja juhtunut siluda, ta nookab peaga tankla poole.

      „Ma kavatsesin midagi süüa osta, tahad sa ka?”

      „Ma võtaksin ühe kaneelisaia.”

      „Hüva, teen ära.”

      Mees võtab võtme süütelukust välja, naeratab tüdrukule ujedalt, avab siis ukse ja ronib autost välja. Mees on kergelt räsasjalgne ja ta ei näi lompidest pritsivast veest hoolivat. Tüdruk vaatab talle seni järele, kui ta poodi astub, kaalub, kas mitte ikkagi mehega kaasa minna. Vahest võiks Luleås maha minna. Ta on kuulnud, et see on kaunikesti suur linn ja linnades on võimalik kaduda.

      Hämarus oli kõige hullem. Taipamine, et veel üks päev on kaotsi läinud. Päev nagu kõik teised. Naine seisis leti taga oma kohal ja püüdis poeakende taga laskuvast pimedusest mitte välja teha. Päevavalguslampide all seismine oli nagu laval olemine. Tankimiseks peatuse teinud inimesed võisid teda valguse käes näha, näha tema väsinud liigutusi ja ärapööratud pilku. Õhukesed juuksed ei ulatunud enam õlgadest allapoole ja võltsnaeratus pani põsed valutama. Nemad nägid teda, samal ajal kui tema võis neid üksnes aimata.

      Tankla asus aleviku keskel ning naine teadis nimepidi peaaegu igaüht, kes uksest sisse astus, aga ta ei tundnud neid. Ilmselt arvasid nemad, et tunnevad teda. Igatahes teadis ta, kuidas tagaselja sosistati. Björnlundi tütrest, kellel oli maailm jalge ees olnud, aga kes polnud kunagi oma taguotsa maast lahti saanud. Ja nüüd oli juba hilja, nii ilu kui ka elujõud olid hakanud temast välja voolama. Laul oli vaikinud. Tema ainus saavutus oli laps, poiss, aga keegi ei teadnud, kuidas ta selle oli saanud, sest ühtegi meest polnud tal kunagi olnud. Nende teada küll mitte. Poiss oli sündinud tühja koha pealt ja kõikidest aastate jooksul kuhjunud kõlakatest hoolimata polnud kunagi selgunud, kes ta isa on. See oli ebamugav teema, mis tekitas endiselt vaidlusi. Ainus, milles külades ühte meelt oldi, oli see, et Liv Björnlundist ei saa kunagi tavalist inimest. Võib-olla oleks neil temast isegi kahju