Mõrvad jõuluööl. P. D. James

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      SAATESÕNA

      Nagu paljude teiste krimikirjanike puhul juhatas ka P. D. Jamesi selle ameti juurde armastus žanri vastu. Naine oli enne seda, kui ise sule kätte võtta otsustas, detektiivromaanide innukas lugeja, ja kogu oma pika karjääri jooksul paelus teda esimesele maailmasõjale järgnenud n-ö kuldajastu. Aga ta oli midagi enamat kui lihtsalt fänn. Ta lähenes loetule oma terase mõistusega ja kujunes niimoodi selles valdkonnas tõeliseks asjatundjaks. Kuulsin kunagi ta loengut neljast krimikuningannast, kelleks on Dorothy L. Sayers, Agatha Christie, Margery Allingham ja Ngaio Marsh, ja lisaks kirjutas ta sel teemal vaimustava monograafia pealkirjaga „Talking about Detective Fiction“. Armastus oma eelkäijate töö vastu saab selgelt ilmsiks ka selles lühilugude kollektsioonis: ta näppab üht-teist kuldajastu süžeeloomise mehaanika varasalvest, mitu korda esineb vihjeid Agatha Christiele, lisaks on ta teadlikult mängu toonud ka nii mõnegi traditsioonilistele cozy crime’i tüüpi krimilugudele omase võtte.

      Selline minevikutraditsioonide ülevõtmine paneb inimesed mõnikord ekslikult arvama, et P. D. James kuulub samuti cozy stiilis müsteeriume loonud kirjanike hulka. Tegelikult oli ta kõike muud kui sedalaadi teoste autor ja kasutab nimetatud võtteid üksnes selleks, et neile talle omasel teravmeelsel viisil uus sisu anda. On üks selgepiiriline tunnus, mis eristab P. D. Jamesi kuldajastu Inglise krimikirjanduse peavoolu traditsioonilistest järgijatest, kelle teoste tegevus leiab aset uhketes häärberites ja väikekodanlikes külakestes, kus reaalsus iialgi oma labasest kohalolust märku ei anna. Tema mõistab, et mõrv on jõhker ja ebameeldiv, ajendatud vägagi pahatahtlikust motiivist, ning ta ei karda seda musta tegu lahata. Tema nägemus sellest, mida ta sageli kurjuseks nimetab, on kõhedust tekitavalt täpne. Neis lugudes aset leidvates tapategudes pole midagi õdusat, kuigi nende toimumispaik sarnaneb suuresti eelkäijate loodud taustaga.

      Ja tegevuspaik on järjekordne P. D. Jamesi teostele iseloomulik tunnus. Tema lood on nii aja kui ka koha mõttes alati väga põhjalikult läbi mõeldud. Ta on oma kirjeldustes ülimalt täpne ja põhjalik, luues tausta, mis sündmuste toimumise kujutlemise lihtsaks teeb. Tema kujundatud keskkond teenib oma leiva auga välja – sellega kaasnev õhustik mõjub eelmänguna ja annab sageli aimu ees ootavast. Meie esimene pilguheit Stutleigh Manorile on järgmine: „Maja, tume kuju üksikute siravatest tähtedest läbi torgatud halli taevakummi taustal, kasvas pimedusest välja. Ja siis ujus põgusaks silmapilguks pilve tagant välja kuu ning maja ilmus nähtavale: valges valguses kümblev ilu, sümmeetria ja salapära kehastus.“ Meile saab kohe selgeks, et ees on ootamas midagi kurjakuulutavat ja salapärast.

      Lisaks kurjusele mõistab P. D. James ühtlasi auväärse maine säilitamise tähtsust. Ta kirjutab inimestest, kes oleksid oma maine ja staatuse säilitamiseks valmis tapma, kuid ei soostuks seda iialgi tegema labaselt. Kirjaniku elegantne proosa mängib lugejaga alati ausat mängu ja üritab meid meelitada võltsturvatunde rüppe, täpselt nagu seda püüavad teha ta loodud tapjad. Nende laitmatu fassaadi taga kohuvad kurjad kavatsused ja pinged, mis viivad meid pimedatesse, pahelistesse ja jahmatavatesse paikadesse. Kuid ta kirjutab sellest kõigest nii kaunilt. Need lood on meile hõrguks kingituseks ajal, mil arvasime, et meil pole võimalust P. D. Jamesi loomingut enam rohkem lugeda.

      Val McDermid

      EESSÕNA

      Dorothy L. Sayers kirjutas sissejuhatuses 1934. aastal ilmunud kriminovellide antoloogiale nii: „Surm näib anglosakside rassi mõtteviisile kõigist muudest teemadest oluliselt enam ilmsüütut lõbu pakkuvat.“ Mõistagi ei pidanud ta neid ridu kirjutades silmas päris elus aset leidvaid jubedust tekitavaid, räpaseid ja tihtipeale armetuid veretöid, vaid krimikirjanike loodud salapäraseid, elegantselt üles ehitatud ja populaarseid väljamõeldisi. Ehk polegi õige kasutada sõna „lõbu“, ehk oleks sobilikum viidata meelelahutusele, lõõgastusele või põnevusele. Ja krimikirjanduse üldisest populaarsusest lähtudes pole anglosaksid sugugi ainsad, kes kõige võikamatesse veretöödesse iseäranis suure entusiasmiga suhtuvad. Miljonid lugejad kogu maailmas tunnevad end igati koduselt Sherlock Holmesi klaustrofoobses pelgupaigas aadressil Baker Street 221b, miss Marple’i võluvas majakeses St Mary Meadis ja lord Peter Wimsey elegantses Piccadilly korteris.

      Teisele maailmasõjale eelnenud perioodil oli krimikirjandusele valdavalt omane lühijutu vorm. Detektiivlugude kui žanri rajajateks saab lugeda kahte kirjanikku, nendeks on Edgar Allan Poe ja Sir Arthur Conan Doyle, kes mõlemad seda meisterlikult valdasid, kusjuures esimene neist ei pannud paika mitte üksnes lühilugude peamisi elemente, vaid tegi sama ka krimiromaanide vallas: mõrtsukas on inimene, keda on kõige vähem alust kahtlustada; tegu on nn suletud ruumi müsteeriumiga, kus juhtumite lahendamisega tegeleb tugitoolidetektiiv, ja kasutatud on pajatuslikku jutustamisstiili. Eric Ambler on kirjutanud nii: „Detektiivilood võisid ju sündida Edgar Allan Poe peas, kuid just London oli linn, mis neid toitis, rüütas ja küpseda aitas.“ Tema pidas mõistagi silmas geniaalset Conan Doyle’i, kõige kuulsama kirjandusliku detektiivikuju loojat. Just see kirjanik tõi selles žanris mängu arutluskäigu kasutamise, asjaliku ja abstraktsust põlgava intellektuaalse lähenemise, füüsilise jõu asemel loogilistele järeldustele toetumise ning oskuse luua salapärast ja gootilikku hirmutavat õhustikku, mis kõigele vaatamata kindlalt füüsilisest reaalsusest lähtub. Ja ennekõike oli just tema see, kes panustas kõigist teistest kirjanikest enam suure detektiivi traditsiooni loomisele, sellele kõiketeadvale asjaarmastajale, kelle isikupärane, mõnikord lausa kentsakalt mõjuv ekstsentrilisus on tugevas vastuolus tema meetodite ratsionaalsusega ja kes tekitab lugejas tröösti pakkuvat kindlustunnet, mis kinnitab, et meie arvatavale jõuetusele vaatamata elame siiski mõistetavas maailmas.

      Sherlock Holmesi lood on toonastest küll kõige kuulsamad, kuid kindlasti mitte ainsad, mis üle lugemist väärivad. Julian Symons, krimikirjanduse auväärne kriitik, on juhtinud tähelepanu asjaolule, et suurem osa tuntumatest lühijutužanri viljelejatest kasutas krimilugusid selleks, et leida vaheldust oma muudest töödest, ning nad nautisid selle toona veel lapsekingades vormi kasutamist, kuna see pakkus neile otsata palju võimalusi varieerimiseks ja originaalitsemiseks. G. K. Chesterton on hea näide kirjanikust, kelle põhihuvid keskendusid hoopis muule, kuid kelle isa Browni lugusid tänini mõnuga loetakse. Ja on üllatav, kui paljud teised väljapaistvad kirjanikud lühikeste krimilugude kirjutamisega kätt proovisid. 1931. aastal ilmunud kogumiku „Great Stories of Detection, Mystery and Horror“ teises osas oli lisaks ootuspärastele nimedele kaastöid ka sellistelt kirjanikelt nagu H. G. Wells, Wilkie Collins, Walter de la Mare, Charles Dickens ja Arthur Quiller-Couch.

      Tänapäeval on vähe selle žanri rajajatest mõjutamata jäänud detektiivromaanide kirjutajaid, kuid enamasti keskenduvad krimikirjanikud lühilugude asemel romaanidele. Osaliselt on see tingitud lühilugude