Pime mets. Cixin Liu

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Organisatsioonid

      MTO – Maa-Trisolarise Organisatsioon

      PKN – Planeedi Kaitsenõukogu

      PLÜK – Päikeselaevastiku Ühiskonverents

      Raamatu tegelased

      Hiina nimede puhul on perekonnanimi eespool

      Eessõna

      Pruun sipelgas oli kodu juba unustanud. Õhtuhämaruses Maale ja sirama hakkavatele tähtedele võis see ajavahemik olla kaduvväike, kuid sipelgale tähendas see igavikku. Nüüdseks juba aegade hämarusse vajunud päevil keerati tema maailm pahupidi. Muld oli kadunud, jättes endast järele laia ja sügava lõhe, ning siis oli muld prantsatusega naasnud ja selle taas täitnud. Segi pööratud maapinna ühes otsas seisis üksildane must moodustis. Seda sorti asju juhtus siinsel tohutul alal sageli – muld lendas minema ja naasis, lõhed avanesid ja täitusid taas, ning iga sellist katastroofilist muutust tähistas kivimoodustiste tekkimine. Loojuva päikese kiirtes oli sipelgas koos sadade vendadega ellu jäänud kuninganna minema kandnud, et rajada uus riik. Siia oli ta toiduotsinguil üksnes juhuslikult tagasi tulnud.

      Sipelgas naasis moodustise jalamile ning tajus tundlatega selle vankumatut olemasolu. Ta märkas, et selle pind on kõva ja libe, kuid ometi ronitav, ning roniski üles, ilma mingi muu põhjuseta peale juhusliku turbulentsi tema lihtsas närvisüsteemis. Turbulents oli kõikjal, igas rohulibles, igas kastepiisas lehekesel, igas pilves taevalaotuses, igas tähes taevas. See turbulents oli sihitu, kuid kui sihitut turbulentsi on tohutult palju, omandab see eesmärgi.

      Sipelgas tajus maapinna võnkumist ning selle tugevnemise järgi teadis ta, et kusagilt läheneb mööda maapinda järjekordne hiiglaslik miski. Sellele tähelepanu pööramata ronis sipelgas mööda moodustist edasi. Täisnurgas, kus moodustis ja maa kokku said, oli ämblikuvõrk. Seda sipelgas tundis. Ta tegi ettevaatlikult ringi ümber kleepjate niitide, möödudes varitsevast ämblikust, kes oli niitide võbelemise tajumiseks jalad laiali ajanud. Mõlemad teadsid, et teine on seal, kuid – nagu see oli olnud juba igavesest ajast – omavahel nad ei suhelnud.

      Võnkumine jõudis haripunkti ja lõppes siis. Hiiglane oli moodustiseni jõudnud. See oli sipelgast palju kõrgem ning varjas suurema osa taevast. Sipelgale polnud seda sorti olendid tundmatud. Ta teadis, et need on elus, et need sattusid sinna kanti sageli ning et nende ilmumine oli vahetult seotud lõhede kiire kadumise ja moodustiste paljunemisega.

      Sipelgas jätkas ronimist, kuna teadis, et need olendid pole ohtlikud, kui mõni üksik erand välja arvata. Allpool sai ämblik sai just sellise erandiga kokku, kui too olend, kes oli ilmselgelt märganud moodustise ja maapinna vahel tema võrku, pühkis ämbliku ja tolle võrgu minema lillekimbu vartega, mida ta hoidis ühes jäsemes, mispeale nood katkisena umbrohukuhilasse langesid. Siis asetas see olend lilled õrnalt moodustise ette.

      Seejärel ütles veel üks nõrk, kuid aina tugevnev võnkumine sipelgale, et moodustisele läheneb teine samasugune elusolend. Samal ajal sattus sipelgas pikka renni, süvendisse moodustise pinnal, mis oli koredama tekstuuriga ja teist värvi – valkjas. Ta liikus mööda renni, kuna koreduse tõttu oli seal märksa lihtsam ronida. Kummaski otsas oli lühike ja kitsam renn – rõhtne jalam, millest põhirenn välja kasvas, ning ülemine renn, mis nurga all sealt välja ulatus. Selleks ajaks, kui sipelgas tagasi välja siledale mustale pinnale ronis, oli tal ülevaade rennide kujust: „1“.

      Siis vajus moodustise ees asuv olend kaks korda lühemaks, nõnda et ta oli moodustisega enam-vähem sama kõrge. Ta oli nähtavasti põlvili vajunud, lastes nüüd paista hämaral sinisel taevasiilul, mille tagant olid tähed välja tulnud. Olendi silmad vaatasid ainiti moodustise ülaosa, mistõttu sipelgas lõi hetkeks kõhklema, kas ikka tasub tema pilgu ette jääda. Selle asemel muutis ta suunda ning hakkas sibama maapinnaga paralleelselt, mispeale jõudis kiiresti järgmisse renni ning jäi hetkeks selle koredasse süvendisse olesklema ja nautis sibamise mõnu. Värvilt meenutas see mune kuninganna ümber. Sipelgas siirdus kõhklemata mööda renni allapoole ning mõne aja pärast läks selle laotus keerulisemaks – täisringi alt sirutus välja kõverjoon. See meenutas sipelgale lõhna järgi kodutee otsimist. Sipelga närvivõrgustikus moodustus muster: „9“.

      Siis tegi moodustise ees põlvitav olend häält, lasi kuuldavale rea helisid, mis ületasid kaugelt sipelga mõistmisvõime piirid. „Elus olla on imeline. Kui sa sellest aru ei saa, siis kuidas suudad sa midagi sügavamat otsida?“

      Olend tegi häält, mis meenutas üle rohu puhuvat tuulehoogu – see oli ohe –, ning tõusis siis.

      Sipelgas jätkas maapinnaga paralleelselt sibamist ning jõudis kolmandasse renni, mis kulges peaaegu püstloodis, kuni pöördus ära – nagu „7“. Sipelgale see kujund ei meeldinud. Järsk ja ootamatu pööre tähendas enamasti ohtu või võitlust.

      Esimese olendi hääl oli võnked summutanud, mistõttu sai sipelgas alles nüüd aru, et too teine olend oli samuti moodustise juurde jõudnud. Teine olend oli lühem ja hapram