Piirideta mõistus. Õppida, juhtida ja elada tõketeta. Jo Boaler

      Sissejuhatus

      Kuus võtit

      Päev oli päikeseline ja teel ettekannet pidama seisatasin, et imetleda valgusemängu San Diego muuseumi sammastel. Närveerisin pisut, kui mööda treppi meedikuist tulvil auditooriumi poole tõusin, valmis rääkima viimastest teadusuuringutest õppimisviiside kohta. Esinen sageli õpetajatele ja lapsevanematele, kuidas aga suhtub mu värskeimatesse avastustesse teistsugune kuulajaskond, selles puudus mul kindlus.

      Minu muretsemine osutus asjatuks. Meedikute rühm reageeris kuuldule samamoodi nagu paljud üliõpilased ja õppejõud, kellega ma tavapäraselt tegelen. Enamik oli üllatunud, mõni lausa rabatud ning kõik taipasid otskohe esitatud mõtete elulist seost nende endi töö ja eluga. Mitu inimest hakkas ennast nägema koguni uues valguses. Pärast tuli rutuga minu juurde tööterapeut Sara rääkima sellest, kuidas ta palju aastaid tagasi matemaatika õpingud katkestas, sest õppimine läks raskeks ja talle tundus, et see pole tema ala. Ta meenutas, kuidas kahjulikud ja väärad arvamused oma võimetest olid talle takistuseks saanud. Nagu suurem osa inimesi, uskus ta, et tema võimetel on piirid.

      Mis siis, kui tõsi on hoopis vastupidine ning kõik inimesed suudavad õppida ükskõik mida? Mis siis, kui võimalused saada oskuslikumaks, areneda uutes suundades ja luua inimesena uus identiteet on tegelikult lõputud ning saadavad meid kogu elu? Mis siis, kui me oma elu igal hommikul ärkame üles muutunud ajuga? Selles raamatus esitame tõendeid, et aju – ja elu üldse – on ülimalt suure kohanemisvõimega, ning kui inimesed selle tõe täiesti omaks võtavad ning oma arusaamu elust ja õppimisest muudavad, on tulemused uskumatud.

      Peaaegu iga päev puutun ma kokku inimestega, kellel on iseenda ja oma õpivõime suhtes kahjulikud arusaamad, ning neid inimesi on igas vanuses, igast soost, ametist ja elualalt. Tavaliselt räägivad nad, et kunagi meeldis neile matemaatika või kunst või emakeel või mingi muu aine, aga siis, kui tuli hakata pingutama, otsustasid nad, et nende aju selleks asjaks ei kõlba, ning nad lõid käega. Loobudes matemaatikast, loobutakse ühtlasi kõigist matemaatikaga seotud ainetest, olgu nendeks loodusteadused, meditsiin või tehnika. Samamoodi, kui keegi võtab pähe, et kirjanikku temast ei saa, lööb ta käega kõigile humanitaarainetele; kui ta aga otsustab, et tal puudub kunstianne, jätab ta sinnapaika maali, skulptuuri ja kõik teised kujutavad kunstid.

      Igal aastal alustavad kooliteed miljonid lapsed, kelle arvates on kõik õpitav põnev, aga kes õige varsti pettuvad, kui tõdevad, et nad pole nii targad kui teised. Täiskasvanud otsustavad loobuda sihtidest, mille poole nad kunagi lootsid püüelda, sest nad leiavad, et pole nende eesmärkide jaoks piisavalt head või et nad pole nii targad kui teised inimesed. Tuhanded töötajad lähevad tööl koosolekule kartusega, et nende teadmised pole piisavad ja sellest saadakse teada. Sellised piiravad ja kahjulikud mõtted pärinevad meie seest, olles tavaliselt saanud alguse teiste inimeste ja haridusasutuste saadetud valedest sõnumitest. Tean väga paljusid lapsi ja täiskasvanuid, kelle elu on ebaõiged vaated piiranud, ning nii ma otsustasin, et on aeg kirjutada raamat, hajutamaks need kahjulikud müüdid, mis inimesi päevast päeva takistavad; oli tulnud aeg välja tulla teistsuguse arusaamaga elust ja õppimisest.

      Väga paljudele inimestele ütlevad õpetajad või lapsevanemad otse, et nende pea „ei võta matemaatikat“, „ei võta emakeelt“, neil „pole kunstiannet“. Head teha soovides sisendavad täiskasvanud noortele õppuritele, et üks või teine konkreetne aine ei ole nende jaoks. Mõnega juhtub see juba lapsena. Teistega sünnib see hiljem, kui nad valivad, millist eriala ülikoolis õppida, või siis esimesel töövestlusel. Ühtedele edastatakse negatiivsed sõnumid nende potentsiaali kohta otsesõnu; teised teevad