Eesti digikultuuri manifest. Koostajad: Indrek Ibrus, Marek Tamm Ja Katrin Tiidenberg

      Sissejuhatus

      Kas Eesti digikultuur on võimalik?

      Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg

      Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. Mure eesti keele ja kultuuri kestlikkuse pärast võtab avalikkuses üha suuremaid ja kummalisemaid vorme. Samal ajal kuuleme aga üha uutest Eesti e-riigi saavutustest. Mida toob saabunud digiajastu Eesti kultuurile? Kuidas kanda Eesti e-edulugu üle ka kultuuri valdkonda?

      Kultuuriministeerium kuulutas 2020. aasta digi­kul­tuuri­­aastaks. See on väga väärtuslik algatus ministeeriumilt, kus digikultuuri valdkond on siiani katmata ja mis peab digikultuuri väljendusvormidele raha kauplema ­hoopis teiste eesmärkide nimel töötavast majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist. Pakume, et teema-aastat tuleks näha kui üleskutset mõtestada digikultuuri tähendust ­Eestis ja ­laiemalt.

      Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid algselt 2020. aastal iga kahe nädala tagant (v.a suvevaheajal) Postimehe laupäevase lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“. Kutsusime sarjas osalema eri elu- ja erialade inimesi, peamiselt siiski akadeemilise taustaga, soovides pakkuda mitmekesist teemakäsitlust, innustada diskussioonile ja dialoogile. Siinse väljaande jaoks oli autoritel võimalus oma esialgset esseed veidi täiendada ja arendada, sh lisada viiteid, mida leheformaat ei ­võimaldanud.

      Mis on digikultuur?

      Digikultuur ei ole mõistena ühetähenduslik ega lihtsalt määratletav. Sõna esiosa „digi-“ viitab vähemalt kolmele tähendusele. Esiteks kultuuri modaalsusele, selle esinemisviisile, st digikultuur on arvandmete kujul esinev kultuur, mis on kas digitaalselt sündinud või tagantjärele digiteeritud.

      Teiseks on „digi-“ viide internetile, kommunikatsiooni­tehnoloogiast vahendatud ja ühendatud maailmale; digi­kultuur on niisiis internetikultuur selle sõna kõige ­avaramas mõttes.

      Ja viimaks tähendab „digi-“ informatsiooni ja laiemalt kogu ühiskonna uut korraldust, see tähendab algoritmide­põhist maailma, protsesside automatiseerimist ja uut digitaristut, millel põhineb suurem osa avalikest teenustest ja majandus­tegevusest: servereid, andmebaase, platvorme jne. Selles tähenduses märgib digikultuur uut inim­olukorda laiemalt.

      Nende tähelepanekute alusel on ilmselt kõige käepärasem eristada digikultuuri kaht põhitähendust. Kitsamas mõttes viitab digikultuur igasugusele digitaalselt ­loodud, vahendatud või tarbitud loometööle, olgu selleks siis ­muusika, kunst, film, kirjandus või arvutimängud.

      Laiemas tähenduses, mis on võetud aluseks siinses raamatus, tuleks digikultuuri mõista uue tähendusloome kon­tekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid ­põhimõtteid ja käitumisharjumusi.

      Digitaalne olukord

      Uue digitaalse olukorra mõtestamise vajadus on seda aktuaalsem, et viimastel aastatel on lisaks digipöörde loodud võimalustele saanud üha ilmsemaks ka sellega seotud riskid. Kui internet 1990. aastate alguses laiemasse kasutusse jõudis, nähti ennekõike selle positiivset potentsiaali – kõik netikasutajad pääsevad ligi uutele teadmistele, infovahetuse tõhusus ja ulatuslikkus toovad kaasa nii kiirema arengu majanduses kui ka võimaluste üldise võrdsustumise.

      Loodeti, et kultuuridevaheline suhtlus saab uue hoo ning odavad ja võimekad digiloome tööriistad muudavad tähendusloome demokraatlikumaks ja üldise kultuuriruumi mitmekesisemaks.

      Osa neist lootustest on tõesti teostunud: infovahetust ja -loomet on igas internetitunnis umbes sama palju kui veel 1996. aastal terves aastas. Suurima osa hõivab sellest mitmesugune kultuuriloome, ennekõike mitut laadi video­sisu. Loodud on ka päris uusi kultuurivorme, alates meemidest kuni liit- ja virtuaalreaalsuseni.

      Ometi teame, et tõeks on saanud ka mitmed juba 1990. aastatel ennustatud negatiivsed arengud. Neist üks peamisi on digikultuuriga kaasnev privaatsuse kadu – et „digitaalne“ tähendab kõige moondumist andmeteks, on iga me liigutus salvestatav. Neid andmeid müüakse, nende põhjal tehakse otsuseid ja sagedasti kasutatakse neid viisidel, mis mitte ei rikasta kultuuri, vaid muudavad selle üheülbalisemaks. Suur osa kultuuriteenuste algoritmidest pakub meile juba tuttavat, mitte üllatavat. Lisaks lähtuvad algoritmilised soovitused jaotustest, mis sageli võimendavad senist kihistumist. Filme ja raamatuid soovitatakse meile tihti üksnes seetõttu, et teised inimesed, kellega oleme mingite tunnuste alusel samasse gruppi liigitatud, on neid ostnud ja vaadanud.

      Võrgumajanduse eripära ei ole „tuhat õitsvat lille“, vaid üleilmsete kultuuri- ja kommunikatsioonimonopolide esile­kerkimine. See aga tõstatab küsimuse, millised üldse on väikeriikide kultuuriteenuste pakkujate võimalused digitaalsel ja seega paratamatult rahvusvahelisel turul. Kui ERR alustas uue voogedastusteenusega Jupiter, siis millised on selle eduvõimalused võrdluses tohutult jõukamate Net­flixi, Amazoni, Disney+ jt uues „striimingusõjas“ kaasalööjatega? Alexa ja Echo või nende analoogid ei hakka turumajanduse tingimustes ja ilma mõne huvigrupi (nt Eesti riigi) panuseta ilmselt kunagi eesti keeles rääkima, küll aga õpivad neid inglise keeles kamandama lapsed kõigis Eesti peredes, kuhu need seadmed soetatakse. Kas Eesti kultuuri elujõulisus ei peitu pigem siin kui toidukulleri tervitus­sõnavaras?

      Digikultuur kui nurjatu probleem

      Digikultuuri eri aspektide mõtestamine ei peaks jääma üksnes õpetlasi paeluvaks mõtteharjutuseks, kuivõrd sellel on ulatuslikud sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised ja ökoloogilised