Ajalooteaduse uued suunad. Koostanud Ja Toimetanud Marek Tamm Ja Peter Burke

      Tõlke sisutoimetaja Marek Tamm

      Tõlke keeletoimetaja Tiina Hallik

      Küljendaja Sirje Ratso

      Sarja makett: Rakett

      © Marek Tamm, Peter Burke and Contributors, 2019

      This translation is published by arrangement with Bloomsbury Publishing Plc

      Autoriõigus (tõlge): Olavi Teppan, 2020

      Autoriõigus: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020

      ISSN 2228-1029

      ISBN 978-9985-58-892-5

      e-pub ISBN 978-9985-58-897-0

      TLÜ Kirjastus

      Narva mnt 25

      10120 Tallinn

       www.tlupress.com

      E-raamat OÜ Flagella

      ILLUSTRATSIOONID

      8.1. 6. iseseisva patarei lipp, Massachusettsi vabatahtlik kerge­kahurvägi, u 1862, siid, General Artemas Ward House Museum, Shrewsbury, Massachusetts. General Artemas Ward House Museumi loal

      8.2. Sarony, Major ja Knapp William Bauly järgi, „Meie taevast antud lipp“, 1861, kromolitograafia, Library of Congress Prints and Photographs Division, Washington, D.C. Avalik omand

      8.3. 6. iseseisva patarei lipp, Massachusettsi vabatahtlik kerge­kahurvägi, u 1862, siid, General Artemas Ward House Museum, Shrewsbury, Massachusetts (detail). General Artemas Ward House Museumi loal

      9.1. „Seitse surmapattu“, omistatud Hieronymus Boschile, u 1505, õli puidul, 119,5 × 139,5 cm, Museo del Prado, Madrid. Avalik omand

      9.2. Kokkupandav piilukast 1760. aastast, 12-sentimeetrise läbimõõduga suurendusklaasi ja kaldpeegliga, võimaldab sisse asetada seitse kihti, et tekitada sügavuse illusioon. Martin Engelbrecht, Augsburg (Saksa­maa), 20,2 × 22 × 81 cm (kinniselt). Centre national du cinéma et de l’image ­animée, CNC-AP-11-1119 b. Foto Stéphane Dabrowski loal – La Cinémathèque française

      9.3. Päikese spektri neeldumisjooned (tumedad jooned), mida nüüd nimetatakse Fraunhoferi joonteks. Joseph von Fraun­hoferi spektroskoopia, 1814. Deutsches Museumi loal, München

      SISSEJUHATUS

      AJALOOTEADUSE UUED SUUNAD

      Marek Tamm

      Ainus kohus, mis meil on ajaloo ees, on selle ümberkirjutamine.

      Oscar Wilde, „Kriitik kui kunstnik“ (1891), tlk Krista Kaer

      „Ajalugu on intellektuaalne vorm, mille abil kultuur annab endale aru oma minevikust,“ pakkus 1929. aastal Hollandi ajaloolane Johan Huizinga (1929: 166) meeldejäävalt välja ühe võimaliku ajaloo defineerimise viisi. See on õigupoolest väga sarnane ühe teise määratlusega, mille sõnastas Huizinga suur eeskuju, Šveitsi ajaloolane Jakob Burckhardt (2007: 179) 19. sajandi lõpul: ajalugu on tema hinnangul „talletus selle kohta, mida üks ajastu leiab teises ajastus märkimisväärset“. Nendest määratlustest ei pea järeldama, et mineviku uurimise saab taandada oleviku nõudmistele või ühiskondlikule tellimusele, nii tuleb kindlasti silmas pidada ka akadeemilise maailma sisemisi otsinguid, ent kummati on selge, et ajalookirjutuse arenguid ei saa vaadelda suurtest sotsiaalsetest, tehnoloogilistest, kultuurilistest ja muudest muutustest lahus. Niisiis, selleks et mõista viimaste kümnendite mõjukamaid uurimissuundi ajaloos, tuleb alustuseks tähelepanu pöörata sügavamatele hoovustele tänapäeva (lääne)maailmas, muutustele kultuuri alusarusaamades, tehno­loogilistes võimalustes ja suhtumises ümbritsevasse.

      Alternatiivsed ruumilised kategooriad

      Lääne kultuuri kaks aluskategooriat, aeg ja ruum, on viimastel kümnenditel teinud läbi olulised teisenemised. 18. sajandil võrsunud modernistlik ajarežiim (mille üks vilju oli akadeemiline ajalookirjutus) ja Euroopa-keskne, hierarhiliselt liigendatud ruumikäsitus (mis sidus tihedalt rahvuse ja ajaloo) on praeguseks laiali lagunenud või vähemalt minetanud oma enesestmõistetavuse. Me oleme olnud viimasel ajal tunnistajaks suurele hulgale alternatiivsetele arusaamadele ruumilisusest ja ajalisusest, millel on mõistagi olnud tagasiulatuv mõju sellele, kuidas me kontseptualiseerime ajaloolist ruumi ja aega.

      Pole vaja usutavasti enam ennast ideoloogiliselt positsioneerida, et pidada meie ajastu keskseks märksõnaks „globaliseerumist“, mis oma paljutähenduslikkuses sobib hästi mitmesuguste, tihti omavahel vaid nõrgalt seotud protsesside ühisnimetajaks. Kuigi see termin ulatub tagasi juba 1930. aastatesse ja tuli esmalt käibele hariduse ja rahvusvaheliste suhete kontekstis, jääb selle tegelik läbilöök 1990. aastatesse (James, Steger 2014; vt ka Osterhammel, Petersson 2005). Kõige üldisemalt viitab globaliseerumine maailma üha suuremale võrgustumisele ja põimitusele, selle omalaadi „kokkutõmbumisele“. Kuigi turujõud on üks olulisemaid globaliseerumise mootoreid, ei ole globaliseerumine kindlasti üksnes majanduslik nähtus, vaid oluline on silmas pidada niisamuti selle poliitilist, kultuurilist, ökoloogilist ja ideoloogilist mõõdet (Steger 2017).

      Põhjendatult võib väita, et globaliseerumine on sundinud või inspireerinud ajaloolasi otsima mineviku mõtestamisel ruumilisi alternatiive, pöörama suuremat tähelepanu rahvusülestele ühendustele ja võrgustikele. Nendest otsingutest on võrsunud terve rida lähenemisi, mis erinevate ingliskeelsete nimetuste all, nagu transnational history, connected history, entangled history või global history, jagavad sarnast soovi liikuda teispoole