TeaterMuusikaKino 05 2020. 05 2020

      Erik Alalooga

      „Suletud universumist kostab kolinat”

       Brikolaaž Eesti Kunstiakadeemias

      tants

      Elan iga päeva kui elu viimast

       Evelin Lagle intervjuu Anu Ruusmaaga

      muusika

      Noppeid Maris Valk-Falgi kirjadest

       Valinud Timo Lipponen

      Tiina Mattisen

      Tormiline teekond noore peadirigendiga VI

       ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990: hooaeg 1984/85 (Algus TMK 2018, nr 10 ja 12; 2019, nr 3 ja 6; 2020, nr 4)

      kino

      Lauri Kärk

      Homne, mis kuulub neile

       Totalitarismiajastu kasvuromaane

      Vahur Laiapea

      Lõvilakkade kammija Sisyphose töö

       Meenutades Nikolai Baturinit

      Mart Kivastik

      Sündinud 4. juulil

      Meenutades Lembit Ulfsakit

      Indrek Tenno

      Kadumine iseendasse kui ainuvõimalik pääsetee

       Edouard Deluci mängufilm „Gauguini teekond Tahitile”

      Leino Rei

      Vestern — tõsiste meeste liivakast

      Vesternižanr ja Alejandro González Iñárritu mängufilm „Mees, kes jäi ellu”

      EI TAHA VEEL MAGAMA JÄÄDA1

      See on uskumatu, kui meeldivalt ebameeldiva tunde üks lavastus võib tekitada. See oli magus, hapu, veidi kibegi ja sügavuti rinnas pitsitav, aga samas nii ilus ja mõtlema panev. Ma olen alati arvanud, et kui too must ja tühi kogum kord mulle peale vajuma kipub, siis mina oma suures eneseusus ja kummis rinnaga astun talle vastu sirgel seljal ja silma pilgutava rahuloluga. Et ma pigem naeratan, kui tõmban kulmu kipra, pigem astun kangelaslikult tema suunas, mitte ei põika lähimasse põõsasse, ja ehk ulatan talle isegi sõbralikult käe. Aga jah, ma tulin seda lavastust vaatama sellise mõnusa kiiruse pealt. Olin üle pika aja jälle maalt linna sõitnud, süda täis elevust ja elu. Ma ju teadsin, et tegemist on lavastusega, mis vaatajat kaasab, ning nii ma astusingi sellele kõigele vastu äärmise enesekindluse ja ootusärevusega — et saab viimaks ometi mängida. Ja saigi! Tõesti sai. Ja see mäng oli uskumatult mõnus. Kohati ka täiesti irreaalne, aga huvitav ja veider, suvaliselt muutuv, nagu päris elu. Ja nii ma kihutasingi mööda seda punast vaipa, mööda lõputuna näivaid treppe aina üles ja alla, ühest ruumist teise, jälitades valgusvihke ja musti lehvivaid kleite nagu laps, kes rebib järk-järgult katki jõulupakki. Ja mult isegi küsiti! Küsiti, kas mul on kuhugi kiire, et kas ma kiirustan kuhugi. Ja ma nõustusin, kuid sellegipoolest kiirustasin edasi. Aina ühest punktist teise, ühest eesmärgist järgmiseni, ühest tahtmisest teiseni. Aina oodates, et mis sealt tuleb, et kuhu ma küll välja jõuan! Ja siis… see oli umbes poolel teel… hakkasin ma vaikselt tajuma, et see, kellest räägitakse, ja see, kes täna kaob ning kes selle mängu lõpetama peab, olen mina ise. Ja ma ei saanud öelda „aptšurr” ega minna tagasi, sest teised tulid peale ja faatum tõstis oma hoiatava näpu, suunates mind jätkama. Ja mu pilt pandi seinale ja siis… ma lihtsalt rippusin tolle neiu käte vahel ja palusin, et see kõik veel ei lõpeks, et see mäng ei saaks veel otsa. Sest ma tahan veel elada, sest ma nii, nii väga tahan veel elada. Sest minus tekkis selline sügav kurbus, mida ma olen elus vaid korra varem kõrvalt näinud. Siis, kui suri minu hea sõber ja õpetaja, kes oli küll eakas, kuid südames nii lapselik ja elurõõmus, elust huvitunud, et ta lihtsalt ei tahtnud siit maailmast lahkuda; kelle elutahe oli nii laiahaardeline, et see oleks võinud haarata tervet igavikku. Ja mina oma rumaluses heitsin talle veel vaikimisi ette, et miks ta küll lahti ei lase, et on ju elatud, tehtud, tahetudki. Ja nüüd olin siis selles hetkes mina. Ja ma lamasin tollel kanderaamil, valge lina üll, keereldes, pööreldes ning too keerlemine ja veeremine pani veerema ka mu pea, mu arusaama iseendast — tekkis nii füüsiline kui ka olemuslik iiveldus. Ma sain osa tollest absurdsest tundmusest, mida ei saa eitada ega ümber lükata, nimelt et minu senised katsetused luua enda ja maailma vahele mingi ühtsustatud tervik jookseb liiva. Et too minasus, mida ma nii hoolega loonud olen, laguneb hetkega koost, kui kohtub tolle jumaliku ükskõiksusega. Ja kõige kurvem, kuid samas õpetlikum on see, et kõige järgneva ajal olin ma kui pisike laps, kellelt on ära võetud kompvek ja kes kohe kuidagi ei suuda seda ebaõiglust taluda ega mängu lõppemist aktsepteerida. Et mind oleks justkui petetud, et keegi ei öelnud mulle midagi, et mind ei valmistatud selleks ette, et kõik teised peitsid ennast kuuri, kui mina neid aina toast otsisin, hõiked paljastelt seintelt kaikumas. Jah… mul puudus valmisolek ja puudub tegelikult siiani. Teoreetiliselt ma ju mõistan. Ma saan aru, et see juhtub. Et see on mõeldud juhtuma. Et kui mingi seadus üldse olemas on, siis on see see, et See tuleb, ja ainus, mida mina teha saan, on võtta see vastu, sest siis kangastuvad ehk tõesti nendes toomkiriku võlvides mingisugused portaalid, mis võivad viia edasi, jätkuvasse ellu. Et ainult siis on võimalik neid võlve märgata ja neile mingi tähendus, uus elu anda. Aitäh, et aktualiseerisite minu surmateadlikkuse niivõrd vaimukal ja ootamatul viisil. Seda oli väga vaja!

      SANDER REBANE