Suremise viisid. Zakes Mda

      Loomingu Raamatukogu

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

      LXIII aastakäik

      2019 / 24‒26

      Zakes Mda

      Suremise viisid

      Inglise keelest tõlkinud Heili Sepp

      SA Kultuurileht

      Tõlgitud raamatust:

      Ways of Dying

      Picador, 2002

      Toimetanud Katrin Kern

      Korrektuuri lugenud Triinu Tamm

      Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      © Zakes Mda, 1995.

      Esmatrükk Oxford University Press South Africa, 1995

      © Foto. Delwyn Verasamy

      © Tõlge eesti keelde ja saatesõna.

      Heili Sepp ja Loomingu Raamatukogu, 2019

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel.: 627 6425

      E-post: [email protected]

      E-raamat OÜ Flagella

      ISSN 1406-0515

      ISBN 978–9949–638–50–5 (trükis)

      ISNB 978–9949–638–51–2 (epub)

      1

      „Surra saab mitmel viisil!” karjub Teelesaatja meile näkku. Valu on tema häälde sööbinud, raev tema näkku vaod joonistanud. Me kuulame vaikides. „Sellesinase meie venna viis on selline, et meie suud on sõnatuks jäänud. Seesinane väikevend oli meie oma laps ja tema surm on seda valusam, et see oli me eneste kätetöö. See pole esimene kord, kui me matame väikest last. Me matame neid iga päev. Aga nende mõrtsukaks on vaenlane… see, kelle vastu me võitleme. Sellesinase meie väikese venna tapsid aga need, kes võitlevad meie vabaduse eest!”

      Hakkame pobisema. Ei ole Teelesaatja asi selliseid avaldusi teha. Tema kohus on kõnelda sellest, kuidas seesinane laps oma surmaga kohtus, mitte aga anda vaenlasele laskemoona. Proovib ta ehk ellu viia mõnd isiklikku poliitilist salaplaani? Teised aga tunnevad, et ilma meie häbi maailma ees lehvitamata ei suudaks Teelesaatja kuidagi matuselistele selgitada, mil moel me väikevenna tapsime. See, et vaenlane sellele jaole saab ja seda meie vastu kasutab, ei ole kindlasti mitte Teelesaatja süü. Tema jääb truuks tõsiasjadele, nagu head Teelesaatjad ikka.

      Toloki on üks neid matuselisi, kes usub kindlalt, et Teelesaatja on vaba rääkima asjadest nii, nagu tema neid näeb. Toloki on käinud paljudel matustel ning hakanud imetlema väljavalituid, kes on neis rituaalides Teelesaatjaks määratud. Õnn on neile naeratanud, just nemad on kadunukest viimati elavana näinud. Enamasti on nad kui allikas, millest voolab imeväärseid teadmisi suremise viiside kohta.

      Ta liigub veidi ettepoole, sest tahab kuulda iga sõna. Teelesaatja taktituse peale puhkenud nurin on muutunud nii valjuks, et hakkab matma ta vihaseid sõnu. Toloki arvas, et tal tuleb endale rahvasummas küünarnukkidega teed teha, aga inimesed astuvad ise tal eest. Miks küll inimesed talle teed annavad, küsib ta endalt. On see ehk lugupidamisest tema musta rüü ja torukübara vastu, mida ta kannab igal matusel oma ameti tunnustena? Aga miks katavad nad siis peoga nina ja suu, taganedes pimedas paanikas ja tõugates eespool seisjaid? Võib-olla on asi hommikueineks söödud ubades. Räägitakse, et on abiks, kui lisada ubadele veidi suhkrut, temal aga suhkrut ei olnud. Või on asi ehk selles, et ta pole end terve nädala pesnud ning detsembripäike on olnud üpris halastamatu. Ta on olnud liiga hõivatud matustel käimisega, et minna randa ja kasutada avalikke dušše, mille all ujujad kehadelt soolase vee maha loputavad.

      „Merrie kressie, ou toppie,” kähistab üks joodik, ainus, keda ei hirmuta see miski, mida teised tema juures paistavad pelgavat. Häid jõule, vanamees. Vana mees? Ta on alles kolmekümne kaheksa aastane. Ta võib sellest joodikust nooremgi olla. „Asi on selles lõhnas, ou toppie. See on liiga vänge.” Ta kuuleb, kuidas üks naine itsitab. Miks peaks tema püha aroom kellelegi vastukarva olema? Tegemist on parfüümiga, millega ta kogu keha iga matuse eel üle piserdab, see on osa ta ameti juurde kuuluvat rituaalist. Sel tulipalaval jõulupühal võimendab vänget lõhna higihais, mis ei pärine mitte üksnes tema enda kehalt, vaid ka teistelt ihudelt rahvasummas.

      Toloki on nüüd väga lähedal ajutisele poodiumile, millel Teelesaatja väljakutsuvalt seisab, aga ikka veel ei erista ta ühtki sõna, mida too lausuda üritab. Mõned meist segavad Teelesaatjale vahele. Mõned meist segavad vahele vahelesegajatele. Ja nii me üksteist ei kuulegi. Toloki poleks kunagi arvanud, et tema silmad saavad näha päeva, mil Teelesaatjale vahele segatakse. See on senikuulmatu pühaduseteotus. Ja seda kõike süütu väikese poisi matustel, esimesel jõulupühal pealegi.

      Siis silmab ta teda – poisi ema. Too on üleni nutukrampides, ümbritsetud naistest, kes üritavad teda lohutada. Naine tõstab paluvalt silmad vaenutseva rahvasumma poole ning Tolokile tundub, et ta on neid silmi varem näinud. Aga kuidas saab see nii olla? Ta peab juurde astuma ja naist kõnetama. Ainult nõnda võib ta kindel olla. Aga inimesed kogunevad ümber naise ja peatavad Toloki.

      „Ma tahan temaga ainult rääkida.”

      „Me teame, kes sa oled. Sa oled Kutseline Leinaja Toloki. Meil pole siin sinu teenuseid vaja. Meil on endalgi leinajaid küll.”

      „Ma ei soovi tema juurde ametiasjus. Palun lubage mul temaga rääkida.”

      „Haa! Kas sa loodad tõesti teda meie selja taga veenda, et ta sind palgale võtaks? Ma võin kohe öelda, et meil ei ole Kutselise Leinaja teenuste eest maksmiseks raha. Me saame väga hästi ise ka leinatud.”

      Kes on üldse need inimesed, kes ei lase teda ligi naisele, kellest kahtlustab, et see on ta kodukülast pärit? Talle antakse teada, et tegu on tema tänavatoimkonna liikmetega. Nad on otsustanud kaitsta naist kõigi eest, kes tahavad teda tülitada küsimustega poja surma kohta. Eriti innukalt on talle üritanud läheneda lehereporterid, et küsida selliseid rumalaid küsimusi nagu näiteks: mida arvab ta kahetsusväärsest asjaolust, et tema poja tapjateks olid omad inimesed? Neil on kange soov meelitada temalt välja mõni terav ütlus, nii et neil oleks järgmisel päeval sütitavad pealkirjad kohe võtta. Tänavatoimkond on alati valvas.

      Teelesaatjal ei õnnestugi jätkata lugu sellest, kuidas suri kadunuke, seesinane meie väike vend. Lärm on liiga vali. Kirikuõpetaja loeb kiire palve. Kühvlid ja labidad haukavad mullaküngast haua kõrval ja varsti ongi täis aetud auk, millest saab sellesinasele meie väikesele vennale puhkepaik igavesest ajast igavesti, aamen. Hauale kõige lähemal seisjad laulavad kirikulaulu, sellal kui kühvliga mees silub õrnalt väiksemat kuhjakest, mis on endise augu kohale kerkinud. Asetatakse leinapärjad. Keegi küsib, kas pärjalintide sõnumeid avalikult ette ei loetagi, nagu tavaliselt kombeks, ja üleüldse – kus on leinava ema sugulased? Tal ei olegi sugulasi, hõikab keegi vastuseks. Tänavatoimkond ongi tema sugulased. Siis kogunevad kõik matuserongiks, mille eesotsas on kirstu surnuaeda toonud furgoon, ja alustatakse pühalikku protsessiooni tagasi kadunukese ema koju, skvotterite laagrisse, kus me peseme ära käed ja naudime tänava­toimkonna ettevalmistatud söömaaega.

      Toloki otsustab, et käib kiirelt kadunukese elupaigas, peseb käed ja kaob seejärel. Ta ei taha teha tegemist inimestega, kes on tema suhtes sel määral lugupidamatust üles näidanud. Olgugi näljane, ei kavatse ta ka nende toidust osa saada. Kui ta ei tunneks sellist austust matuserituaalide vastu, läheks ta suisa kohe koju, käsigi pesemata. Inimesed annavad talle teed, kui ta rühib matuserongi etteotsa, mis on juba surnuaia väravast väljas. Selleks ajaks, kui ta tänavale jõuab, on protsessioon toppama jäänud ja inimesed kurdavad kannatamatult kuumuse üle. Teised üritavad teha algust kirikulauludega, aga nende hääled on surnuaias peetud vaidlusest kähedad. Nende hääle, kes suudavad veel ühe või paar nõrka nooti kuuldavale tuua, matab enda alla