Kesköö raamatukogu. Matt Haig

      „Elu ja surma vahel on raamatukogu,” ütles ta. „Ja selles raamatukogus kulgevad riiulid lõpmatusse. Iga raamat annab võimaluse proovida mingit teist elu, mida oleksid võinud elada. Näha, kuidas läinuksid asjad siis, kui oleksid langetanud teistsugused otsused … Kas teeksid midagi teisiti, kui jõuaksid kohani, mida oled kahetsenud?”

      Vestlus vihmast

      Üheksateist aastat enne seda, kui otsustas surra, istus Nora Seed Bedfordi Hazeldene’i kooli väikeses soojas raamatukogus. Ta põrnitses madalal laual lebavat malelauda.

      „Nora, kullake, oma tuleviku pärast muretseda on täiesti loomulik,” lausus raamatukoguhoidja proua Elm, silmad kirkad nagu päikesepaistel sätendav härmatis.

      Proua Elm tegi esimese käigu. Ratsu hüppas üle valgete etturite korraliku rivi. „Muidugi oled sa mures eksamite pärast. Aga sa võid saada, kelleks iganes tahad, Nora. Mõtle, kui palju võimalusi sul on. See on põnev.”

      „Jah, küllap vist.”

      „Sul on kogu elu alles ees.”

      „Kogu elu.”

      „Võid teha, mida hing ihkab, elada, kus soovid. Kohas, mis pole nii külm ega rõske.”

      Nora nihutas etturit kaks ruutu edasi.

      Ta pidi paratamatult võrdlema proua Elmi oma emaga, kes kohtles Norat, otsekui oleks tütar mingi viga, mis tuleb parandada. Kui ta oli alles väike, tegi emale nii kangesti muret tema vasak kõrv, mis hoidis peast rohkem eemale kui parem, et ta proovis olukorda lahendada kleeplindi abil ja peita selle siis villase mütsikese alla.

      „Mina ei salli külma ja rõsket ilma silmaotsaski,” lisas proua Elm tundeküllaselt.

      Proua Elmil olid mererohelise kampsuni polokaeluse kohal lühikesed hallid juuksed ning lahke ovaalne, kergelt kortsuline nägu. Ta oli üsna vana. Aga ühtlasi oli ta kogu selles koolis kõige rohkem Noraga ühel lainepikkusel, sestap eelistas tüdruk isegi neil päevil, kui vihma ei sadanud, veeta pärastlõunase vahetunni väikeses raamatukogus.

      „Jahedus ja niiskus ei pea ilmtingimata kokku kuuluma,” ütles Nora. „Antarktika on maakera kõige kuivem manner. „Rangelt võttes on see kõrb.”

      „Noh, niisugune asi peaks sind ju huvitama.”

      „Minu meelest pole see piisavalt kaugel.”

      „Noh, siis peaksid ehk hakkama astronaudiks. Reisima galaktikate vahel.”

      Nora muigas. „Teistel planeetidel sajab veel hullemini kui siin.”

      „Hullemini kui Bedfordshire’is?”

      „Veenusel sajab puhast hapet.”

      Proua Elm võttis varrukast pabertaskuräti ja nuuskas vaikselt nina. „Näed nüüd. Sina oma terase mõistusega võid saada kelleks tahes.”

      Vihmapiiskadega kirjatud aknast jooksis mööda heledapäine poiss, kelle Nora teadis olevat endast paar klassi allpool. Ajas kedagi taga või jooksis kellegi eest ära. Pärast seda, kui vend lahkus, oli Nora tundnud end koolihoovis pisut kaitsetuna. Raamatukogu oli talle otsekui tsivilisatsiooni varjupaik.

      „Paps arvab, et ma olen kõik tuulde heitnud. Nüüd kui otsustasin, et ei käi enam ujumas.”

      „Noh, mina ei ole küll ütleja, aga siin maailmas pole ju tähtis ainult see, kui kiiresti sa ujuda suudad. Sul on elus valida paljude võimaluste vahel. Nagu ma eelmine nädal ütlesin, võib sinust saada glatsioloog. Olen seda asja uurinud ja …”

      Ja siis helises telefon.

      „Üks hetk,” sõnas proua Elm leebelt. „Pean selle vist vastu võtma.”

      Hetk hiljem vaatas Nora juba pealt, kuidas proua Elm räägib telefoniga. „Jah. Ta on praegu siin.” Raamatukoguhoidja vajus näost ära, otsekui oleks saanud vapustuse osaliseks. Ta pööras selja, aga tema sõnad jõudsid vaikses toas selgesti Nora kõrvu: „Oo ei! Ei! Jumal hoidku! Muidugi …”

      Üheksateist aastat hiljem