Katk. Albert Camus

      Albert

      Camus

      Katk

      Algupärand: LA PESTE Copyright © Editions Gallimard, Paris, 1947 All rights reserved

      Tõlkija: Henno RajandiKorrektor: Triinu-Mari VorpSarja üldkujundaja: Zigmunds Lapsa Küljendaja: Liina ValtProjektijuht: Katrin Jaaska

      Eestikeelse väljaande autoriõigus:

      AS Postimees Grupp, 2021Postimees Kirjastus kirjastus.postimees.ee

      Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

      ISBN (trükis): 978-9916-603-54-3ISBN (elektrooniline väljaanne): 978-9916-603-55-0 (epub)

      ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari): 2674-3264 ISSN (Postimees Kirjastuse romaanisari,

      elektrooniline väljaanne): 2674-3272

      Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

      7

      I

      Ühtmoodi vangipõlve kujutamine teistmoodi vangipõlve kaudu on niisama põhjendatud kui mis tahes tõelise asja kujutamine teise asja näol, mida ei ole olemas.

      – Daniel Defoe

      Ebaharilikud sündmused, millest see kroonika jutustab, toi-musid 194… aastal Oranis. Üldiselt omaks võetud arvamise järgi ei olnud nad seal päris õigel kohal ja ulatusid üle argielu raamide. On ju Oran esimesel pilgul tõepoolest kõigiti harilik linn, ei midagi rohkemat kui üks Prantsuse prefektuur Alžee-ria rannikul.

      Peab tunnistama, et linn ise on inetu. Tal on vagur ilme ja kulub veidi aega, enne kui saab märgatavaks see, mis teeb ta erinevaks lugematutest samasugustest kaubalinnadest mis tahes laiuskraadil. Eks püütagu ette kujutada linna ilma tuvi-deta, puudeta ja aedadeta, linna, kus teie kõrva ei kosta tiibade sabinat ega puulehtede sahinat – ühesõnaga, täiesti omapärata

      8

      linna! Aastaaegade vaheldumist võite seal lugeda ainult taevast. Kevadekuulutajaiks on seal üksnes mahenenud õhk ja lille-korvid, mida väikesed lillemüüjad äärelinnast toovad. Siinne kevad on turukaup. Suvel paneb päike tulikuivad hooned hõõ-guma ja puistab seinad tuhkja tolmuga üle. Sel ajal võib elada vaid suletud luukide taga. Sügisel seevastu on poriuputus. Ilu-sad ilmad tulevad alles talvel.

      Võõra linnaga tutvumiseks on üks lihtne viis – tuleb tundma õppida, kuidas seal töötatakse, kuidas seal armastatakse ja kui-das seal surrakse. Ei tea, kas see tuleb ilmastikust või muust, ent meie väikses linnas tehakse seda kõike korraga, ühtmoodi sõge-dalt, nagu unes. See tähendab, et inimestel on seal igav ja nad püüavad hoolega omandada kindlaid harjumusi. Meie kaas-kodanikud töötavad usinalt, aga ikka ainult rikastumise sihiga. Nende eriliseks huviobjektiks on kaubandus ja nende peamiseks tegevusalaks, nagu nad ütlevad, on äri. Muidugi oskavad nad hinnata ka lihtsaid rõõme, neile meeldib naisi armastada, kinos käia ja meres supelda. Aga need lõbud jätavad nad väga mõist-likult laupäevaõhtuks ja pühapäevaks, teistel nädalapäevadel aga püüavad võimalikult palju raha teenida. Õhtuti, kui nad kantseleist lahkuvad, tulevad nad kindlal kellaajal kohvikuisse kokku, jalutavad ühel ja samal bulvaril või istuvad rõdudel. Nooremate kired on tulised ja üürikesed, eakamate pahed aga ei ulatu kaugemale veeremänguseltsidest, klubiõhtutest ja ringi-dest, kus suurte summade peale kaarte mängitakse.

      Kahtlemata võidakse öelda, et see pole omane sugugi mitte ainult meie linnale ja et lõppude lõpuks on kõik meie

      9

      kaasaegsed niisamasugused. Muidugi, tänapäeval oleme harju-nud ülimalt loomulikuks pidama, et inimesed töötavad hom-mikust õhtuni ja raiskavad ülejäänud aja, mis neile elamiseks on antud, kaartidele, kohvikule ja lobisemisele. Aga on linnu ja maid, mille elanikel vahetevahel ärkab aimus millestki muust. Nende eluviisi see enamasti ei muuda, kuid hetkeks tõstab kahtlus ikkagi pead, ja ka see on juba midagi väärt. Oran aga on nähtavasti linn ilma kahtlusteta, tähendab kõigiti moodne linn. Järelikult ei ole ka vajadust lähemalt kirjeldada, millisel moel meil armastatakse. Niinimetatud armastusaktis ahmivad mehed ja naised rutates teineteist või siis teevad armastuse endale paariviisi pikaajaliseks harjumuseks. Nende kahe äär-muse vahel sageli ei ole keskteed. Aga seegi pole algupärasem kui kõik muu. Nii nagu mujal, nii ei ole ka Oranis inimestel järelemõtlemiseks aega ja paratamatult jäävad nende vastasti-kused kiindumused tihtipeale ebateadlikuks.

      Kõige omapärasem asi meie linnas on see, et seal on vahel väga keeruline surra. Keeruline pole siinkohal just kõige sobi-vam sõna – õigem oleks rääkida ebamugavustest. Kunagi pole meeldiv haige olla, aga on linnu ja maid, mis teid teie hai-guses toetavad, kus võib ohjad muretult lõdvale lasta. Haige vajab hellust, ta tahab kellegi najale toetuda, ja see on täiesti loomulik. Aga Oranis nõuab kõik head tervist – äärmus-lik kliima, tähtsus, mida käimasolevatele äriasjadele antakse, kõle tühi ümbrus, üürike õhtuhämarus ja siinsete naudingute laad. Haige tunneb ennast siin väga üksildasena. Mõelge neile, kes pääsematult ootavad surma sadade kuumusest naksuvate

      10

      seinte taga, kuna selsamal hetkel istub kogu ülejäänud elanik-kond telefoni otsas või kohvikus ja räägib vekslitest, konosse-mentidest ja diskontost. Te mõistate siis, kui ebamugav võib olla surm, isegi moodne surm, kui see tabab teid niisuguses lohutus paigas.

      Need mõningad viited annavad ehk küllaldase ettekuju-tuse meie linnast. Muide, me ei tohi millegagi liialdada. Tuleb rõhutada meie linna ja sealse elu banaalset üldmuljet. Ent nii-pea kui olete omandanud kindlad harjumused, mööduvad teie päevad lahedasti. Kuna aga meie linn just harjumuste teket soodustab, võib väita, et see kõik on lõppkokkuvõttes hea. Sel-lest vaatenurgast nähtuna ei ole elu muidugi eriti põnev. Aga korralagedust meil ei tunta. Ja meie linna siiras, meeldiv ja toi-mekas rahvas äratab reisijais mõõdukat sümpaatiat. See linn, millel puudub maalilisus, rohelus ja hing, hakkab vähehaaval tunduma kosutavalt rahulikuna ja uinutab lõpuks magama. Kuid õigluse nimel peab lisama, et linn on istutatud ainulaad-sesse ümbrusse, keset lagedat kiltmaad, valendavate küngaste vahele, täiusliku rannajoonega lahe äärde. Jääb vaid kahetseda, et linn on ehitatud seljaga mere poole, ning seepärast jääb meri varjatuks ja ilma otsimata ei leia teda kunagi kätte.

      Siiamaani jõudnud, mõistab lugeja isegi, et miski ei luba-nud meie kaaskodanikel ette näha juhtumeid, mis tolle aasta kevadel linnas aset leidsid ja mis olid, nagu me hiljem mõist-sime, esimesed lülid kurbade sündmuste ahelas, mille kroonika me siin esitada tahame. Need sündmused tunduvad mõnedele üsna loomulikud, teistele seevastu hoopis uskumatud. Kuid

      11

      kroonik ei saa lõppude lõpuks seda vasturääkivust arvestada. Tema ülesandeks on vaid öelda: „Nii see oli“, kui ta teab, et see tõepoolest nii oli ja et see puudutas terve linna rahva elu. Pealegi on tuhandeid tunnistajaid, kes südames hindavad tema sõnades peituvat tõde.

      Muide, jutustajal, keda omal ajal tundma õpitakse, poleks õigust sellist laadi ülesande kallale asuda, kui tal poleks juh-tumisi õnnestunud koguda teatud hulka teisigi tunnistusi ja kui asjade käik poleks teda ennast tahes-tahtmata viinud otse-sesse kokkupuutesse kõige sellega, millest ta kavatseb jutustada. Nimelt just see volitab teda võtma enda peale ajalookirjutaja kohustused. Loomulikult kasutab iga ajaloolane algallikaid – isegi siis, kui ta on asjaarmastaja. Sellegi loo jutustajal on omad algallikad: kõigepealt tema enda tunnistused ja seejärel teiste omad, sest oma seisundi tõttu sai ta koguda kõigi selle loo tege-laste pihtimusi, ja viimases järjekorras kirjalikud tekstid, mis lõpuks tema kätte sattusid. Ta on otsustanud ammutada neist allikaist andmeid oma äranägemise järgi ning kasutada neid, nagu talle meeldib. Ta on ka otsustanud… Aga võib-olla on nüüd aeg jätta kommentaarid ja keerutamised ning asuda loo enese juurde. Esimeste päevade sündmused nõuavad mõne-võrra üksikasjalisemat käsitlust.

      16. aprilli hommikul väljus doktor Bernard Rieux oma kabi-netist ja oleks trepikojas peaaegu peale astunud lõpnud rotile. Selle sündmuse üle pikemalt juurdlemata astus