Katk. Albert Camus
ta ülekohtule mingeid omapoolseid järeleandmisi teha. Pea õlgade vahele tõmmanud, silmitses Rambert arsti teraselt.
„Usun, et mõistan teid,“ ütles ta lõpuks ja tõusis püsti.
Arst saatis ta ukseni.
„Tänan teid sellise suhtumise eest.“
Rambert näis kärsituks muutuvat: „Jah, ma mõistan, vaban-dage, et tülitasin teid.“
Rieux surus ajakirjaniku kätt ja avaldas arvamist, et Ram-bert võiks kirjutada huvitava reportaaži lugematuist lõpnud rottidest, keda kõikjal üle terve linna leida võib.
„Ohoo!“ hüüatas Rambert. „See huvitab mind.“
Kella viie paiku, kui Rieux oma õhtustele visiitidele läks, kohtas ta trepil võrdlemisi noort jässakat meest raskepäraste kurnatud näojoonte ja tihedate tugevate kulmudega. Rieux oli teda paar korda näinud hispaania tantsijate juures, kes elasid ülemisel korrusel. Jean Tarrou suitsetas asjalikul ilmel siga-retti ja jälgis rotti, kes surmaeelsetes krampides tema jalge ees trepiastmel viskles. Ta pööras doktori poole rahulikud, pisut puurivad hallid silmad, teretas ja lisas, et rottide ilmumine on omamoodi imelik nähtus.
18
„Jah,“ vastas Rieux, „aga pikapeale hakkab see närvidele käima.“
„Ainult teatud mõttes, doktor, ainult teatud mõttes. Me lihtsalt pole iialgi midagi sellesarnast näinud. Aga minu arvates on see huvitav, tõepoolest huvitav.“
Tarrou lükkas juuksed käega laubalt tagasi, silmitses uuesti rotti, kes lebas nüüd juba liikumatult, ja ütles siis naeratades:
„Aga lõppude lõpuks, doktor, on see ikkagi kojamehe asi.“
Rieux kohtaski maja ees kojameest, kes seisis välisukse kõr-val seina najale toetudes; tema tavaliselt punetaval näol oli see-kord väsinud ilme.
„Jah, ma tean,“ ütles papi Michel Rieux’le, kes talle oma järjekordsest leiust teatas. „Nüüd on neid juba hulgakaupa. Aga teistes majades on sama lugu.“
Ta näis olevat roidunud ja murelik ning mudis masinliku liigutusega kaela. Rieux päris ta tervise järele. Kojamees ei saa-nud öelda, et ta just otse haige on. Aga ta enesetunne ei olnud suurem asi. Ta pidas selle põhjuseks muret, mis teda vaevas. Ta olevat neist rottidest masendatud, aga küllap ta saab sellest üle, kui nad jälle kaovad.
Ent järgmisel päeval, 18. aprilli hommikul, kui Rieux oma ema jaamast koju tõi, nägi härra Michel veelgi halvem välja. Trepil, keldrist kuni pööninguni, vedeles kümmekond rotti. Naabermajade prüginõud olid neid täis. Rieux’ ema ei üllatu-nud põrmugi seda uudist kuuldes:
„Elus tuleb igasuguseid asju ette,“ leidis ta.
19
Rieux’ ema oli väikest kasvu, hõbehallide juuste ja leebete pruunide silmadega.
„Mul on hea meel, et sind jälle näen, Bernard,“ ütles ta. „Rotid juba minu meeleolu ei riku.“
Rieux noogutas. Koos emaga näis kõik alati lihtne ja kerge.
Rieux helistas siiski kohalikku näriliste hävitamise keskusse, mille juhatajat ta tundis. Kas ta on kuulnud rottidest, kes mas-siliselt oma urgudest välja tulevad, et vabas õhus surra? Keskuse juhataja Mercier oli sellest kuulnud, ja tema enda asutuses, mis asus sadama lähedal, oli neid leitud juba oma viiskümmend tükki. Mercier kahtles aga, kas asi siiski eriti tõsine on. Rieux ei osanud selle kohta midagi öelda, kuid leidis, et näriliste hävi-tamise keskus peaks midagi ette võtma.
„Jah,“ vastas Mercier, „aga ainult siis, kui antakse vastav korraldus. Kui sa arvad, et tasub vaeva, võin katsuda korral-duse hankida.“
„See tasub alati vaeva!“ ütles Rieux.
Passijalt kuulis Rieux, et suures tehases, kus ta mees töötab, oli üles korjatud mitusada rotilaipa.
Igatahes umbes sel ajal hakkasid meie kaaskodanikud juba rahutust tundma. Sest alates 18. aprillist kubisesid tehased ja laod sõna otseses mõttes sadadest rotilaipadest. Kohati, kui loomade agoonia liiga kaua kestis, tuli nad surmata. Alates aguleist ja lõpetades südalinnaga – kõikjal, kus doktor Rieux käis, kõikjal, kuhu meie kaaskodanikud ka kogunesid –, igal pool vedeles kuhjakaupa rotte, olgu prügitünnides või siis rida-misi rentslis. Samal päeval võtsid õhtulehed asja üles ja küsisid,
20
kas linnavalitsus kavatseb lõppude lõpuks midagi ette võtta või mitte ja milliseid erakorralisi abinõusid ta mõtleb rakendada, et kodanikke sellest jälgist nuhtlusest vabastada. Linnavalitsus ei olnud midagi ette võtnud ega ka midagi plaanitsenud, aga viimaks kutsuti siiski kokku nõupidamine, et küsimust aru-tada. Näriliste hävitamise keskusele anti korraldus kõik surnud rotid igal hommikul koiduajal üles korjata. Seejärel pidid kaks veoautot toimetama laibad jäätmete hävitamise ettevõttesse, kus need põletati.
Kuid järgnevatel päevadel halvenes olukord veelgi. Üleskorja-tud näriliste hulk kasvas ja igal hommikul oli saak järjest rikkali-kum. Neljandast päevast alates tulid rotid juba karjakaupa täna-vaile surema. Ebakindlal sammul sibasid nad pikkades rodudes välja urgudest ja koobastest, keldritest ja kanalisatsioonivõrgust, kaotasid valguse kätte jõudes tasakaalu, hakkasid vurrina pöör-lema ja surid inimeste jalge ees. Öösiti oli koridorides ja väikes-tel põiktänavatel selgesti kuulda nende nõrku surmapiiksatusi. Äärelinnades vedeles neid hommikuti lausa rentslis, verepiisake teraval koonul – ühed tursunud ja mädanemas, teised kangestu-nud, vurrukarvad veel püsti. Ka kesklinnas vedeles neid väikeste hunnikutena trepikodades ja õuedel. Üksikud otsisid suremiseks paika haldushoonete fuajeedes, koolihoovides, koguni kohvi-kute rõdudel. Meie kohkunud kaaskodanikud leidsid neid linna kõige käidavamates kohtades. Keskväljak, bulvarid ja Mere-puiestee olid paiguti reostatud. Koiduajal tehti linn lõpnud loo-madest puhtaks, aga päeva jooksul kogunes neid seda rohkem. Sageli juhtus, et öine jalutaja tundis äkki jala all veel värsket ja
21
pehmet laipa. Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud keha-pinnal märgata. Kujuteldagu vaid meie väikse, seni nii vagase linna jahmatust. Mõne päevaga oli ta roopast välja viidud nagu terve inimene, kes lööb äkki vistrikke täis.
Asi läks niikaugele, et Infdok (informatsioon ja dokumen-tatsioon, täielikud andmed ükskõik mis alalt) teatas raadios, ajakajaliste lühiuudiste saates, et üksnes 25. kuupäeval on üles korjatud ja põletatud kuus tuhat kakssada kolmkümmend üks rotti. See arv, mis andis igapäevasele vaatepildile selge ja konk-reetse sisu, suurendas segadust veelgi. Seni kurdeti lihtsalt ühe jälgivõitu vahejuhtumi üle. Nüüd aga märgati, et see nähtus, mille tegelikku ulatust ei saanud veel täpselt määrata ega tema põhjust seletada, peitis endas mingit ähvardust. Üksnes vana astmahaige hispaanlane hõõrus aina käsi ja kordas raugaliku kahjurõõmuga: „Ronivad välja, ronivad välja!“
28. aprillil teatas Infdok, et üles on korjatud umbes kaheksa tuhat rotti, ja ärevus linnas tõusis haritipule. Nõuti radikaal-sete abinõude tarvituselevõtmist, süüdistati linnavalitsust, ja mõned, kellel oli mere ääres suvemaja, arutasid juba ülekoli-mise võimalust. Kuid järgmisel päeval teatas agentuur rottide-nuhtluse ootamatust lõpust. Näriliste hävitamise keskus oli sel päeval üles korjanud ainult tühise hulga lõpnud rotte. Linn tõmbas kergendatult hinge.
Aga just sama päeva lõuna paiku, peatades auto oma maja ees, märkas doktor Rieux kojameest, kes vaevaselt ja longuspäi
22
edasi komberdas, käed-jalad harali, nagu hüpiknukk. Vanakest toetas professor, keda Rieux tundis. See oli isa Paneloux, hari-tud ja võitlejavaimuga jesuiit, kellega ta oli mõnel korral kokku puutunud. Isa Paneloux’d hinnati linnas kõrgelt – ka nende hulgas, kes olid usuküsimustes ükskõiksed. Rieux jäi tulijaid ootama. Vana Micheli silmad läikisid ja ta hingas vilinal. Ta olevat ennast halvasti