Akadeemia. 4 2021

      Joonistused lk 587, 661, 686, 688, 720:

      KRISTINA VIIN (1985) on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas skulptorina 2010. aastal, õppinud Eesti Kunstiakadeemias 2011. aastal, töötanud eesti keele ja kirjanduse õpetajana Luunja Keskkoolis, avaldanud luulekogusid ja illustreerinud raamatuid. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseõppe 2020. aastal ning on seal praegu magistriõppe üliõpilane.

      E. S.-I AJALUGU, RUKKIIVA ELUKÄIGU KUJUL

      25 aastase alguse mälestuse piduks luuletanud H. Rosenthal, S-i asutaja

      Rahvusarhiiv, EAA.1767.1.93, l. 88–92. Avaldamiseks vahendanud Indrek Elling; luuletuse kirjaviis muutmata.

      Kui põllul, pärast suve kuuma,

      Jo vili jõudnud valmida,

      Siis võetaks’ jälle salvest tuuma, Ja hakatakse külvama,

      Kust rohket saaki põllumehed Ka tulevikus loodavad,

      Mis täita saab neil aidad, rehed, Kui kasvamist nad ootavad. —

      Nii, — pärast esimest ka laulupidu,

      Kus avalikuks tõusis rahva vaim,

      Kus nähtavale virgus kena idu,

      Ja hiljem üleskasvis tugev taim, —

      ai Eesti üliõpilaste seas

      Ka soov ja mõte pea tegevaks,

      Et pidu ka veel tulevases eas,

      Jääks mälestuses ikka elavaks,

      Kui õpetatud Eestirahva pojad

      End ühendama kokku tõttaksid,

      Ja südamed, kes nooruses jo sojad,

      Ka rahva elust osa võtaksid. —

      Küll oli veike esiotsa sugu,

      Kes selle tarvis ennast ühendas.

      Sääl seletati Kalev’poja lugu,

      Ning lõbus jutt veel aega lühendas.

      Kuid seemnetera mulla süles

      Ei hinga kaua katte all,

      Vaid tõuseb valgusele üles,

      Ja kasvab suureks tuhinal.

      Kõik põllud roheliseks lä’evad,

      Ja rukkioras haljendab.

      Kui põllumehed seda näevad,

      Neil süda põues hõisatab. —

      Niisama meie külv ka ülestärkas,

      Ja ajas kaunist’ haljendavat kõrt.

      Sest igapidi elu uueks ärkas,

      Ja hakkas ilmuma ka mitmevõrt.

      Me kogu Tarvastu ja Helme sõitis,

      Ning kallist isamaast sääl pajatas;

      Ta keele uurimiseks mehi võitis,

      Ja “Kirjameeste Seltsi” rajatas.

      Ka “Aleksandri kooli” asjus jõuti

      Kõik takistused heita kõrvale;

      Et asutuseks rahaohvrid nõuti,

      Sai säätud korjanduse komitee. —

      Nii saivad meie rahva ettevõtted

      Me ühiskonna kätte jautud;

      Sääl saivad ärakaalutud kõik mõtted,

      Ja kindel lootus väljalautud.

      Kuid talv jo hakkab tormi tooma,

      Maapinda katab lumi, jää.

      Kas ikaldust ei saa ta looma?

      Kas lootus tühjaks siis ei lä’e?

      Talv pitka kannatust küll nõuab,

      Ei kahtle siiski põllumees;

      Kui kevade kord kätte jõuab,

      Saab näha kõik jo silma ees. —

      Ka meie rukkiorast kangest sõitles

      Nii lumetuisk, kui talve marutuul.

      Me veike kogu vahvaste küll võitles,

      Ta pääle kanti kaebdust laimusuul.

      Sest “Kirjameeste Seltsis” tõusis kära,

      Meilt võeti “Aleksandri kooli” töö;

      Nii lõppes siis ka tegevus meil ära,

      Ja kätte tuli pitk ja igav öö.

      Küll katsuti veel parandada lahe,

      Ja sääda jalale “Viroonia”;

      Ei saadud siiski kinnikatta vahe,

      Ei tahtnud riid ja tüli lõppeda. —

      Ehk torm küll jõudis mõne kõrre murda,

      Ja mitme pääle langes muretusk:

      Me vahvas kogu ometi ei kurda,

      Sest kindel on ta tuleviku usk.

      Ning kevade ka tuleb kätte,

      Ja jää ning lumi sulavad,

      Ning taevalt voolab sojus’läte,

      Kõik taimed väljatulevad.

      Ka rukkioras jälle sirgub,

      Sest päike talle elu loob;

      Ka