Tumedam poolus. Kaidi Kangur
tion>
Kaidi Kangur
Tumedam poolus
Toimetaja: Kristi Roots
Illustraator: Tõnu Rehela
Kujundaja ja küljendaja: Vallo Hallik
Raamatu sisu eest vastutab autor
© Kõik õigused kaitstud
ISBN: 978-9949-685-79-0
e-ISBN: 9789916668016
Trükk: MJ Konsult
Hea Tegu kirjastus
www.fil.ee
Tänud Leilale, Tõnule ja 2011. aasta pargipinkidele!
I
Roosinupp
1. Ronk
Oli kevadöö, kuid see kevad oli roostes ning igal õhtul ähvardas torm kuult valve üle võtta: puistas lumekoore alt välja kõdunenud lehtedele jäiseid vihmapiisku ning painutas muidu nii kõrged ja üllad puud maadligi. Sähvatused heitsid pilke kõikjale. Vaikus saabus vaid üheks, vaimude tunniks.
Sellest piisas.
Kuu kiired peegeldusid metsa serval oleva järve veelt, kui musta riietatud naine varjudest nähtavale astus. Näis, justkui polekski tegu lihast ja luust inimesega ent seda ta siiski oma koolnuvalge näo ja mustade juustega oli. Sammud viisid teda järve kaldal paistvate kääbaste poole.
Räägiti, et need kalmud olevat vanemad kui järv ja mets kokku. Polnud teada, kes võis seal lamada. Igal kevadel ilmusid pooleldi kividega kaetud hauad nähtavale ning sügisel kadusid need taas maapõue. Kalmudest möödudes lõid inimesed risti ette ning viskasid soola üle vasema õla. Topelt-ettevaatus polnud kunagi liiast.
See naine liikus aga just sinna. Tema tumedad, sügaval koopas asetsevad silmad hõõgusid ning lillad huuled olid peenikesed kriipsud, juuksed siuglesid tugeva tuule käes omatahtsi vastassuunas. Korraks näis, et ta läbis nähtamatu seina. Kui kuu oleks sel hetkel naise poole vaadanud, näinuks ta vaid hiiglaslikku laialisirutatud tiibadega musta lindu tormituules.
Kääbasteni jõudes vaatas ta hetkeks roheka veeauruga kaetud veepinda. Vastaskallas oli mähkunud pimedusse.
Siis pöördus ta näoga kalmude poole. Need olid äsja maa seest tõusnud, värske ilmega kivid ei olnud veel juurikatest läbi kasvanud. Naine tõmbas kaelast ristatud kontidega hõbedast talismani ja seadis selle silmade kõrgusele nõnda, et valgus sellelt tagasi murdus. Seejärel viis ta amuleti sujuva liigutusega üles pea kohale ning suunas selle kiired ükshaaval kõigile kolmele kääpale, sosinal lausutud sõnad saateks:
„Surnute koolnud luud,
deemonite hõõguvsilmad!
Vaadake kahvatut kuud,
järvevee hääbunud tilgas!
Teie, kes olete kaetud,
tõuske, näitamaks teed!
Teie, kes te olete maetud,
lööge laiali köidetud veed!“
Seda lausus ta mitmeid kordi: küll marutuuliselt kaikuva häälega, kord sosinaks vaibuval keelel. Järjest kiiremini ja kiiremini, justkui lauldes vanal unustatud viisil. Lõpuks hingasid sõnad temast välja.
Pilukil silmad vaatasid teraselt kääbaste poole, kuni välk nende suunas käratas. Kohe hakkasid vihma poolt puhtaks pestud kivid varisema ning liivane muld kerkis madala sambana ülespoole. Keereldes kadus see mustalt haigutavasse öösse, tuues nähtavale kolm figuuri.
„Või vae Ronka!“ sõnas keskmine neist ning teised kajasid tema toonile järgi.
„Või vae Ronka, või vae Ronka!“
Kõik kolm võtsid mehe kuju. Mullast välja astudes oli luudel vaid veidi liha: nahk ja riidetükid seda ribadena kinni nõelumas. Meestele võrsusid pikad tumedad juuksed ning luudest ärkasid kehad. Kõigi kolme silmad leegitsesid deemonitulest ja pikkades mantlites nägid nad välja sarnased, kuid olid siiski erinevad.
Vasakpoolse näost paistis puhas iharus. Lihanälg pani ta nende vastas seisvat naist punaste silmaleekidega õgima ning ta limpsas oma kollase keelega kergelt üle huulte. Parempoolne tundis vaevalt mingit huvi. Leegid tema silmis olid peaaegu kustunud, hõõgusid vaid sinakalt ning haigutus paljastas tema pruunid auklikud hambad. Keskmine oli kõige teravama leegiga, laskmata ennast häirida tähtsusetult kõrvalseisvatest meestest. Viha, mis oli segunenud põlgusega, leegitses tema kuldsetes silmades. Kõik kolm olid määramatus eas: tundusid noored, kuid nende näod väljendasid arvatavast kõrgemat iga ja teadmist, mida vaid aastasadade jooksul võib omandada.
Naine vaatas neid ükshaaval. Ta võttis oma käed rinnalt ning laskis neil külgedele vajuda, amulett sätendamas tumedal riietusel.
„Ma olen teid käskinud! Näidake mulle teed lainete alla!“ käskis Ronk vaikse lõikava häälega. Keskmine deemon kummardas oma kummalist naeratust endiselt alal hoides. Kohtudes naise pilguga põlgus selles siiski vähenes.
„Rongale on hea meel… teed juhatada,“ viimased sõnad lausus ta varjamatu irooniaga. Naine naeratas nüüd juba pehmemalt, samas kui tema silmadesse kogunes üha enam tumedust. Ülejäänud kaks võtsid eeskuju ning kummardusid nagu nende eestkõnelejagi. Naine võpatas hetkeks.
Kuldleek sõnas seda märgates pilkavalt: „Mida ma näen? Ega Ronk ometi pole hakanud surma kartma?“
Naise pilgu ees kadus tema naeratus taas.
„Ronk on alati surma kartnud,“ kõlas vastus hirmutavalt külmalt, „ehk jätame need viisakused? Kas pean oma soovi kordama?“ kerkis Ronga hääl küsivalt kõrgele.
Sõnagi lausumata astus Kuldsilm temast mööda ning silmitses mäe all tõusvaid ja langevaid, metsiku rajuna läbi rohelise udu läbipääsu otsivaid laineid. Järv kumas kuu valguses.
„See on kummaline soov. Varem käis Ronk teist teed pidi.“
„Mu kannatus hakkab katkema,“ silitas naine kaelas rippuvat ehet ning vaatas otse kõneleja poole, „ma kutsusin teid vastava loitsuga ja te pidite teadma, milleks. Te olete lubaduse külge seotud senikauaks, kui mina teid vabaks lasen!“ Hetkeks oleks võinud hoopis teda deemoniks pidada.
Teised kaks deemonit astusid esimese juurde järsaku äärisele, silmad järvele puuritud.
„Siis peame laskuma.“
„Laskuma?“ Ronk viskas pilgu lainetele ning väljakutsutuile.
„Ronk peab hüppama meie järel,“ sõnas mees, „siis avaneb uks.“
Naine vaatas alla. Tema silmad suurenesid veidi.
„Kas Ronga tiivad ei kanna?“
„Ronga tiivad pole kunagi kandnud, tänan väga! Mina kannan ennast ise.” Ta peitis amuleti taas kleidipõue, hingas sügavalt sisse ning naeratas külmalt: „Eks näidake teed, mu kallid deemonid. Olen nõus teile järgnema.”
„Mitte rohkem kui kolm silmapilku peale meid või uks sulgub meie järel!“
Naine vaid noogutas ning vaatas ahnelt rohelise udu alt kiiskavat hõbesillerdust. Kolm deemonit tulistasid teda oma pilkudega, kuid naine ei pööranud neile tähelepanu vaid viipas nad teise käega minekuvalmis.
Kõigepealt lendasid mässava veepinna suunas tulekeeled. Sinised, punased ja kollased leegid kõrvetasid rohelise pinna