Kust ma pärit olen. Miks ma siin olen. Kuhu ma lähen 2.0. Välismaalase mälestused. Valentin Ruzanov
õhtust!
Välismaalase pilku järgides pööran ümber. Näen kahekümneaastase ettekandja põlevaid silmi, kes seisavad märkamatult mu selja taga, sellised silmad on publiku hulgas, kui esitate improvisatsiooni ajal virtuoosseid lõike.
– Tere õhtust! – ettekandja, mõnevõrra piinlik ja kerge naeratus näol, jälgib, kuidas mina, suu lahti, pööran pilgu taas ameeriklaste poole.
– Sa pead parem välja nägema! Nad noogutavad.
Öö. Rasketesse mõtetesse sukeldununa kõnnin mööda kiirteed. Selle betoonkoletise ehitas printsessi viimane kosilane spetsiaalselt kiireks sõiduks ja sagedasteks kohtinguteks temaga. Kuid kohalike elanike sõnul on lühim tee vürstiriiki raudne. Ja paljud, nagu mina, valisid selle tee.
– Hei! See on minu lõuend, – pikk, kõhn tüdruk, nahktagis, takistas mu teed.
– Edasi on kahvel. Võib -olla läheme laiali.
– Rööpaid on ainult kaks.
– Aga magajaid on palju!
– Tuhk Leedu nyasuprantule.
– Ja ma saan temast väga hästi aru.
6. KOER MERES
Kahvli juurde jõudes ei tahtnud ma üldse ringteed minna ja tegin ettepaneku.
– Külm on. Kas me saame koos magada?
– Palja põlenud rohu peal? Meil pole isegi tekki.
– Kas heinakuhja sobib sulle? Üks on mäe otsas.
– Olgu, aga ainult ühel õhtul. Kusagil lähedal on piir. Mäkke ronides sättisime end heinakuhja. Ma ei tahtnud magada ja liikusin tüdrukule lähemale. Peaaegu lähedal.
– See on liiga vara. Mul pole veel külm, «lükkas ta mind käega kõrvale.
– Mis on teie lemmikbänd?
– «Acey.»
– Mis sa oled? Minu oma ka! – hääldati fraas vürstiriigi keeles ja neiu küsis üllatunult.
– Kas teate seda keelt?
– Ma saan millestki aru.
– Siis on meil lihtsam.
– USA? Sa ütlesid ainult üks kord.
– Mul pole sinuga külm.
– Hea. Ma lähen magama.
Nägin unes õudusunenägu. Ma võitlesin mõne suure mehega, kuid ta osutus nõrgaks ja andis kiiresti alla. Siis, pärast väikest pausi, kuulutas ringikohtunik ebaloomulikult oma sõnu välja:
– Daamid ja härrad. Ja nüüd on see ebatavaline matš. Sõrmus on võrreldamatu Violet! – soojendas kommentaator rahvast, tehes pikki pause, – ja võluvat kummelit! Skeem A. A. B. A. Võitja võtab kõik!
Lavale astusid kaks vapustavat kaunitari. Nad naeratasid. Nad viskasid alt ära ja hakkasid mind peksma. Neil oli välja töötatud skeem – Kummel, püüdes selja tagant haaret, püüdis hammastega mu kõrva ulatuda ja ees seisnud Violet kohendas prille ja lõpuks, trajektoori arvutanud, kukkus põlvili ja hammustas mind valusalt. Pärast teist ringi vajusin toolile, väsinud ja üllatusest peaaegu tuim – minu kallis ema mopiga hüppas rõngasse ja hakkas mind nutma:
– Poeg, ma unustasin, mis on aaba skeem. Andesta jumal!
– A -osas kasutatakse kehtestatud skeeme. B -osa koosneb mõnest imvisioonist.
Gong kõlas. «Tüdrukud tõelisest džässist» peksid mind peaga kõhtu, tirisid mind juustest ja hakkasid lõpuks Chanelilt violetset-kummelisegu kallale kallama ja alistasid.
– Ema, kallis, – hüüdsin – las nad viskavad valge rätiku!
«Nad ei saa,» vastas emme, «nad unustasid selle pesta.
– Noh, vähemalt pühkisid tolmu? – küsisin juba deliiriumis.
– Siin pole tolmu. Seal on hein, – vastas nahktagi tüdruku rahulik hääl.
– Hein. Õled. Hein. Õle, – tormasin vasakule, siis paremale, peegeldades rivaalide kujuteldavaid lööke.
«Hellita minu juurde,» sosistas tüdruk, «ja kuula.
7. NO SNACK
Valyok võttis võtme välja ja avas korteriukse. Päev oli päikeseline ja seetõttu oli kodus kerge. Ma olin näljane. Ta astus kööki ja vaatas ringi. Pliidil oli kaetud praepann. Ema polnud kodus. Pärast praepanni kaane eemaldamist avastas Valyok perestroika järgsetel aastatel majas haruldase asja – liha. Grillliha tükid! Viimati sõi ta sellist rooga mitu aastat tagasi, kui Banana ta õue mängima viis ning tunni ajaga, saksofoni ja kitarriga, said nad palju raha. Ja nüüd oli praetud liha sama maitsev kui toona. Telefon helises. Valyok võttis telefoni:
– Jah… mis kell …? Hea.
Tund hiljem oli ta juba jaamas ja märganud Fomichit, Valerat ja sugulast tervitas:
– Hei!
– Hei!
– Kas olete kõik võtnud?
– Jah.
– Ma lähen ostan sigarette.
Tagasi tulles Valyok märkas kummalist tüüpi, kes kükitasid seisvate sõprade kõrval. Kummaline tüüp oli umbes kolmekümnene täiesti intelligentne tüüp, kuid kas tüübis oli midagi eemaletõukavat või oli Valek millegi pärast pahane:
– Mis Fomich, kas sinised jälle kleepuvad?
Tip tõusis täies pikkuses püsti ja Valyok kõhkles veidi. Tüli polnud. Vestluse ajal märkamatult lähenes elektrirong. Olles kotid ja seljakotid kätte võtnud, kiirustasid kõik autode juurde ja intelligentne tüüp ei jäänud maha:
– Võta mind endaga kaasa?
– Ei.
– Kahju!
– Selyavi!
Pool tundi hiljem, olles vankrist maha laadinud, asusid kõik teele. Pagasi kõige raskem oli nööp -lõõtspill, mida lohistati kordamööda.
Kohale jõudes, seljakotid seljast võttes ja puhkama jäänud, ei märganud nad, kuidas õhtu lähenes.
– Noh, kalapüük?
– Kas teil õnge on?
Sugulane kinkis igaühele õnge ja pärast usside väljakaevamist ning mõnda aega tiiki otsides ekslemist istusid nad kõik kaldale. Kala ei püütud. Taevasse ilmus tohutu kollane kuu. Sellisel ööl puudusid ainult hundid ja libahundid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно