Armastuse laul. Barbara Cartland
pärast matuseid ütles Susi iseendale: “Ma olen ikka veel noor.“
Pugenud hiigelsuurde mugavasse abieluvoodisse, kus ta juba palju aastaid oli üksi maganud, haaras naist lohutamatu nutuhoog.
Minevikku meenutades oli Susi hetkeks unustanud teda jälgiva krahvi kohaloleku. Tundes, kuidas nende vahele sugenenud vaikus on tulvil väljaütlemist ootavaid asju, suutis naine viimaks sosistada:
„Teate ju, et see… on teie seisukohast… võimatu.“
„Seda otsustan mina.“
„Ei, see peab olema… minu otsus.“
„Miks teie?“
„Sest mina… pean arvestama… teiega.“
„Kui te minuga arvestate, siis ju soovite, et ma oleksin õnnelik.“
„Seda ma soovingi, ja see tähendab, et teie lossi, mida te Lorraine’i sõnul üle kõige maailmas armastate, tuleb korralikult üleval pidada ja selleks vajate te raha.“
„Kas arvate, et see on tähtsam kui armastus?“
„Te… olete palju kordi… armastanud.“
„Ma ei salgagi, et minu elus on olnud palju naisi, aga kas te kujutate ette, et see, mida ma nende suhtes tundsin, pole võrreldavgi armastusega teie vastu?“
Susi ei vastanud, kuid vaatas hetkeks mehele silma ja naise silmis välkus hämmeldus.
„Oh, mu kallis aare,“ kostis krahv, „te olete nii ebamaine ja süütu sedavõrd mitmel moel. Kuidas ma saan teile selgeks teha, et minu tunded teie vastu on nii täielikult ja absoluutselt erinevad kõigest, mida minevikus olen kogenud? Selle selgitamiseks pole sõnu, ma saan seda vaid näidata ja seepärast tulebki meil ruttu abielluda.“
„Oletame,“ pomises Susi, „oletame, et abielus olles – kusjuures ma ei poolda, et me üldse abielluksime – te pettute minus. Siis olete kaotanud kõik.“
Krahv naeratas.
„Ma ei pettu.“
„Kuidas… te saate selles kindel olla?“
„Ma olen selles samamoodi kindel nagu siis, kui kohtasin teid ja teadsin, et olete naine, keda olen terve igaviku otsinud.“
Mehe hääles oli midagi, mis pani Susi südame nii ägedalt taguma, et ta ei suutnud vastata.
Siis toodi söök ja nad püüdsid krahvi tellitud roogi süüa.
Pärast einet ei astunud nad kohe väljas ootavasse tõlda, vaid jalutasid Bois’s puude all. Nad leidsid oja ääres üksildase paiga ja istusid pingile.
Krahv pööras end poolenisti naise poole ja sirutas käe välja. Pärast hetkelist kõhklust ulatas Susi talle oma käe. Õrnalt nööpis krahv naisel kinda lahti ja tõmbas käest.
Ta suudles ükshaaval naise sõrmi, seejärel peopesa, saates erutusvärinad üle Susi keha, nii et naine hakkas hingeldama ja tundis, kuidas süda peksab.
„Ma armastan teid!“ lausus krahv õrnalt, rääkides vaheldumisi prantsuse ja inglise keeles.
Seejärel, suudeldes uuesti Susi kätt, sõnas mees:
„Kas te tulete ülehomme minuga Provence’i?“
„Kas te… olete kindel …et ma peaksin seda tegema?“
„Ma tahan, et näeksite meie tulevast kodu.“
„Ma ei ole kindel, et see nii saab olema. Kuidas me seda… endale lubada saaksime?“
„Nagu ma teile ütlesin, me saame hakkama, ja mul on juba üks ideegi olemas.“
„Idee?“ päris Susi.
„Kui ma mõistsin, et me abiellume, hakkasin mõtlema, mida lossiga peale hakata. Loss on väga suur ja selle peale kulub palju raha. Samas on see nii kaunis, et ma tahan, et see alati parimas korras oleks, eriti siis, kui see kuulub teile.“
Krahvi hääles värahtas miski, millest Susi mõistis, et Lorraine’il oli õigus olnud, kui ütles, et loss on mehe suur armastus.
Leedi Sherington küsis endalt, segadus hinges, kuidas saaks ta seda mehelt vastu võtta.
„Kui ma seda teen, hakkab ta mind vihkama,“ mõtles Susi, „sest mina jään süüdi!“
Vaimusilmas nägi ta alla varisevaid lagesid, murenevaid kiviseinu, viledaks kulunud vaipkatteid ja katkisi luitunud kardinaid.
Kas nende armastus, nii hunnitu nagu see hetkel tunduski, säiliks aastaid, mil krahv heidab talle ette, et Susi pärast pidi mees truudust murdma millelegi nii südamelähedasele?
„Ma ei saa… seda teha,“ mõtles Susi.
Siis libistas Susi käe mehe pihust välja, sest raske oli selgelt mõelda, kui mees teda puudutas. Esimest korda kõnetas leedi Sherington krahvi eesnimepidi:
„Jean… ma pean teile midagi ütlema.“
„Mis see oleks?“
Naise pingul olekust ja kramplikult põimitud sõrmedest sai mees aru, et see peab olema midagi tohutult tähtsat, vähemalt Susi jaoks.
Pärast pikka vaikimist lausus Susi peaaegu kuuldamatult:
„Ma… armastan teid… aga just seetõttu… ma tean, et ma… ei saa teile haiget teha… nii et mul on ettepanek.“
Jean mõistis Susi värisevast häälest, et naisel oli neid sõnu raske kuuldavale tuua.
Krahv ootas ja veidi aja pärast Susi jätkas:
„See võib minust olla vale ja jumalavallatu… aga kuna te ei tohi… rikkuda oma kodu ega tulevikku… siis vahest võiksime… koos olla… ilma, et… abielluksime.“
Viimased sõnad tõi Susi kuuldavale kiirustades. Kui varem oli ta nägu olnud rääkides väga kahvatu, siis nüüd see lõkendas.
Hetkeks võttis maad vaikus. Siis lausus krahv häälel, mida leedi Sherington polnud varem iialgi kuulnud.
„Oh, mu arm, mu kallis, võrratu kullatükk, nüüd ma mõistan, mida te minu vastu tunnete.“
Nii rääkides teadis krahv, et naise ettepanek oli just selline, millega oleksid krahvi taibukad Pariisi sõbrad lagedale tulnud, kuid kuulda seda konventsionaalse taustaga ja olemuselt puhta Susi suust, pani meest täpselt tunnetama, mida Susi võis sellist mõtet sõnastades tunda.
Krahv võttis naise mõlemad käed oma pihkudesse, tundis nende värisemist sõrmede vahel ning ütles pehmelt:
„Vaadake mulle otsa, Susi!“
Naine kuuletus ripsmete võbeledes ja mees teadis, kui häbelik ja samaaegselt häbistatud Susi oma ettepanekust oli.
„Ma jumaldan teid! Ma kummardan teie ees!“ ütles krahv tasakesi. „Ma tahaksin teie ees põlvitada ja suudelda maad te jalge all. Nüüd ma tean, et teie armastus on sama suur kui minul ning et me ei saa kunagi teineteisest lahkuda!“
Krahv kummardus ja suudles kordamööda naise käsi ja sõnas:
„Ma ei unusta kunagi, mida te mulle pakkusite. Ma keeldun lihtsalt seetõttu, et kuigi ma tahan ja vajan teid iga oma keharakuga, tean hinges, et meie tunded on jumalikud ja seetõttu tunneksime mõlemad Tema õnnistusest ilma olles, et see oleks ebatäiuslik.“
„Oh… Jean…!“
Susi silmad täitusid pisaratega, mis mööda põski alla voolasid.
Seejärel, hoolimata sellest, et keegi võis neid näha, pani krahv käed ümber leedi Sheringroni ja suudles pisarad naise palgeilt, enne kui nende huuled kohtusid.
Teine peatükk
„Ma olen nii põnevil, õde Antoinette!“ ütles Trina, kui nad hertsogi uhkes kahe hobusega tõllas vaksalist eemaldusid.
„Muidugi oled, Trina,“ nõustus õde Antoinette tasasel ja rahulikul häälel. „Ent nagu abtiss alati ütleb,