Põgenev armastus. Barbara Cartland
kord, mil ta läheb Londoni lennujaama taksoga. Seni olid teda sinna toimetanud suured sujuvalt liikuvad autod. Esimest korda polnud kedagi, kes temaga kaasa reisiks ja piletitega tegeleks, kes jälgiks, et jaama ametnik või lennuliini esindaja teda turvaliselt õigele lennukile saadaks.
„Ma olen üksi,” ütles Marina iseendale ja leidis, et ütles seda valju häälega ning üllatus hääles oli ilmselge ka tema enese kõrvadele. “Ma olen üksi.”
Liiklusmüra näis neid sõnu ühe uuesti ja uuesti jahvatavat. Ta mõtles Victorile, kes tuleb õhtul, nagu ta oli ennustanud, orhideede ja kingitusega Cartier’st. Ta arvas, et mees toob talle teemantidega käevõru. Victor oli alati eeldanud, et naistele meeldivad teemantidega käevõrud. Tegelikult polnud ta kunagi kohanud naist, kellele need ei meeldiks. Marina proovis ette kujutada, mida Sybil Victorile ütleb. Vaene Sybil peab seisma vastamisi mehe uskumatuse ja seejärel raevuga.
Victoriga polnud lihtne hakkama saada, kuid Sybil jääb ustavaks, ükskõik, millist survet mees ka ei avaldaks. Marina teadis seda. Ta mõtles, kuidas tal on vedanud, et tal on Sybil, mitte ainuüksi töötaja, vaid ka sõbrana. See oli peaaegu esimene kord, kus ta oli Sybilile tänulik. See oli uus tunne ning Marinal oli pisut piinlik, et polnud varem mõistnud, kui palju see vanem neiu talle tähendas.
„Ma usun, et olen ärahellitatud,” mõtles Marina omaette. „Võib-olla leian Mary Marshallina uue mina: mingil moel kenama ja isegi huvitavama.”
Siis mõistis ta, et ei otsi uut ennast. Tegelikult polnud see ka Victori eest põgenemine. Põhjus oli selles, mida ta tahtis oma peas selgeks saada.
Ta tahtis veenduda selle olemasolus, mida ta kogu elu oli otsinud: armastuses, selles tugevas, nõudlikus, unustamatus armastuses, mis, kuigi ta seda eneselegi vaevu tunnistada julges, teda unedes alati kummitas.
Teine peatükk
Marina ärkas ja imestas, kus ta on! Siis, kohe kui hotellitoa piirjooned muutusid kardinate vahelt paistvas päikesevalguses selgemaks, meenus talle, et ta on üksi võõral maal.
Hetkeks tundis ta kohkumuspistet. See oli peaaegu nostalgia tuttavate asjade järele: teenijanna vaikselt tuppa sisenemas, et tõmmata akende eest kardinad ja tuua talle hommikusöök; Sybil ja teised sekretärid allkorrusel ootamas; sisetelefoni surin; autojuht tema oma autoga, valmis teda sõidutama, mil iganes ta seda soovib.
Ja ennekõike Victor, helistamas talle, nagu oli seda teinud igal hommikul viimaste kuude jooksul, et öelda, et armastab teda, et naine saaks alustada päeva sooja tundega, et on veetlev ja vajalik! Ja milline naine võiks soovida enamat?
Eelmisel õhtul, pimeduses, tundis Marina masendust. Esialgne kõigest tuttavast ning Victorist eemale jooksmise ülevus oli kiiresti möödunud. Selleks ajaks kui lennuk üle Inglise kanali lendas, hakkas ta kahetsema oma mõtlematut tormakust, ning kui ta viimaks Lissaboni lennujaamas maandus, pidi ta võitlema peaaegu võitmatu sooviga järgmise lennuga koju minna.
Kõik oli olnud kummaline ja võõras. Rüsin pagasi kättesaamisel ja tollist läbi minekul ning edasi taksosse pääsemine oli midagi, mida ta polnud kunagi pidanud tegema.
Jõuda hotelli ja kohata vastuvõtus viisakust Mary Marshalli vastu oli väga erinev lipitsemisest, mida eranditult osutati Marina Martynile.
Ta oli valinud suvalise hotelli „Teejuhist Portugali”, mille oli leidnud lennukist. Paik oli ilmselgelt parim ning tal oli olnud hea meel näha salongis ning koridorides luksust ja mugavust, mis oli sama tüüpi kui see, millega tema oli harjunud.
Tuba ei olnud aga kaugeltki kuninglik sviit, kuid ta oli selle vastu võtnud kommentaarideta, kuna ei soovinud enesele tähelepanu tõmmata. Ruum oli piisavalt mugav ühe mere poole vaatava ning teise, hotelliesisele puudeklumbile avaneva aknaga, millest olid näha modernsed lamedate katuste ja rõõmsavärviliste aknaluukidega villad.
Kõik see oli olnud hoomatav hotellile tulvavas õhtuvalguses, kuid ümbritsev ei suutnud hajutada masendust, mis pani Marina voodisse pugema ning pimeduses patja mõnd pisarat poetama.
Ta oli viimati nutnud aastate eest. Ta ei olnud tegelikult kindel, mille pärast ta nutab, võib-olla Victoriga koos kaotatud unistuste ja rõõmu pärast. Miks ei suutnud ta Victorit armastada?
Marina ärkas öösel ning esitas endale sama küsimust üha uuesti ja uuesti, suutmata leida vastust. Victor oli armastusväärne inimene ja kindlasti mitte hellitatum kui ükski teine rikas noormees, keda Marina teadis.
„Ma tahtsin teda armastada,” nuuksus ta süngelt. „Ma tahtsin, et me oleksime koos õnnelikud.”
Nüüd oli ta pannud ennast üsna naeruväärsesse olukorda: ta oli jooksnud ära kõigi mugavuste ja sõprade juurest, sest ta ei suutnud vastu panna Victori pealekäimisele.
Pingutusega heitis Marina voodiriided kõrvale ja hüppas voodist välja. Mis mõtet oli seal lebada ja sellest mõelda. Ta oli ilmselt pool ööd ärkvel olnud. Ta mäletas, et oli enne uinumist näinud esimesi õrnu valguskiiri aknapoolte vahelt kumamas.
Silmad tundusid rasked ning ta teadis, et kui ta peeglisse vaataks, näeks ta näol pisarate jälgi. Kui ta kardinad eest tõmbas, voogas tuppa päikesevalgus, särav ja pimestav, ning eresiniselt merelt uhtus randa valgeid laineid.
Marina hing lõi voogama. See oli väga erinev Inglismaa kahvatust, vihmapestud kevadtaevast. Allpool kasvas seinal ronitaim, ehmatavalt lilla võrreldes helepunaste geraaniumidega, ja need majad värvitud aknaluukidega, mida ta eelmisel õhtul oli märganud, olid värvide kaleidoskoop, otsekui oleks kunstnik kasutanud kogu paletti.
Marina toetas küünarnukid aknalauale ja vaatles ümbrust.
Allpool, tänaval, oli õlgkübaraga eesel, pikad kõrvad naeruväärselt kõrte vahelt välja ulatumas, ja jalgade ümber, kaitseks kärbeste eest, lühikesed valged pantalooned. Vanker, mida eesel tiris, oli täiskuhjatud lilli – liiliaid, iiriseid ja aednelke – ja naine, kes neid müüs, oli mustade juuste ja musta kleidiga, justnagu vanaaegselt pildilt välja astunud.
„On kevad, ma olen noor ja see on seiklus!” ütles Marina valju häälega, kui aknast eemale pöördus. Ta naeratas ja tema silmad sädelesid.
Enne kui ta endale ise vanni valmis läks panema, ta helistas ja tellis hommikusöögi tõsiseilmeliselt noorelt sakslaselt, kes Marina arvates oli siin, et õppida portugali keelt.
Tund aega hiljem jalutas ta hotellist välja, seljas erkroosa jersey kostüüm, mis tundus talle ümbritsevas värvide pillerkaares sobivana.
Marina jalutas väiksel promenaadil, mis ääristas kuldset randa. Puhkajaid oli vähe, kuid oli ka alles hooaja algus. Tal oli tunne, et maailm kuulub vaid talle.
Ta kõndis veel pisut ja istus siis, et vaadata enda ümber toimuvat. Mida võiks ta endaga peale hakata?
Oli naljakas tunda, et midagi ei ole planeeritud, et eelolevateks tundideks ei ole midagi organiseeritud. Ei ole Sybilit, kes ootaks, käes pikk nimekiri asjadest, mida ta peaks tegema või mis võiksid teda lõbustada. Kui ta tahab midagi teha, peab ta selle enda jaoks ise leidma.
Sybilile mõtlemine tuletas talle meelde, et hetk enne korterist lahkumist, kohver viimaks pakitud, oli Sybil surunud talle pihku ühe raamatu koos paberitükikesega.
„Mul ei olnud aega, et midagi erilist välja otsida,” ütles ta. „Raamat räägib teile natuke Portugali ajaloost ja kirjutasin välja mõned restoranid, mille kohta Jean ütles, et need on lõbusad. Tuleb välja, et ta veetis osa oma eelmise aasta puhkusest Portugalis.”
Jean oli vanemsekretär, kes võttis elu äärmiselt tõsiselt, ning Marina ei arvanud, et Jeani kogemustest oleks kuigi palju abi. Kuid Sybili sõnu meenutades avas ta käekoti ning otsis märkmiku ja passi vahelt Sybili antud paberilehte.
Ta avas selle ettevaatlikult merelt puhuva tuule käes, mis ähvardas paberit käest minema viia. See oli nimekiri ajalooliselt huvipakkuvatest kohtadest – Madre de Dios, kirik, mille Jean leidis olevat kauneima, mida ta eluski näinud on, ja mõned vihjed restoranidele. Esimene, Sybili hoolika käekirjaga kirja pandud koht oli Solmar, kus saab endale ise valida akvaariumist sobiva oivalise kala, teine oli