Armastuse sissetung. Barbara Cartland
lapsena oli Novella armastanud salakäike, mida isa oli talle näidanud.
Isa oli jutustanud talle lugusid seal peidus olnud inimestest.
Kui tema esivanemad selle maja valmis ehitasid, päästeti nii mõnedki rojalistid, keda kuninganna Elizabethi poolehoidjad taga kiusasid.
Kodusõja ajal olid Cromwelli sõdurid rojalistide jahil maja korduvalt läbi otsinud.
Novella oli välja mõelnud lugusid, kus ta pidi teda jälitavate hiiglaste või mäekollide eest peitu pugema.
Ent ta polnud iial arvanud, et tal tuleb päriselus ära peita mees, kelle elu on ohus.
„Kohe kui lord Grimstone on lahkunud, pean võõraga rääkima,” mõtles Novella, „ja sideme otsima, et ta käehaav kinni siduda.”
Tüdruk oli kindel, et käsi tegi võõrale põrgulikku valu.
Novella jälgis, kuidas teenrid aias jõhkralt põõsastes tuhnisid.
Ta arutles endamisi, et sama jõhkralt kohtleksid nad ka nende käest putku pannud meest.
Olles aia läbi vaadanud, rääkisid kolm meest midagi omavahel.
Siis kehitasid nad õlgu, otsekui mõistes, et on ohvri kaotanud ega saa selles suhtes midagi ette võtta.
Siis kuulis Novella selja tagant lord Grimstone’i häält:
„Praegu lipsas see mees neil idiootidel käest, kuid ära saa valesti aru, varem või hiljem saan ma ta kätte.”
Novella pööras end ringi.
„Loodan vaid, milord, et see ei juhtu minu isa valdustes. Kui peaksite veel kord siia tulema, siis palun olge nii lahke ja teatage sellest ette. Või kui saabute ootamatult, siis vähemalt koputage uksele.”
Oma jutu lõpetanud, taipas Novella, et lord Grimstone oli jahmunud, kuuldes tüdrukut temaga sel moel rääkimas.
Järsku puhkes mees naerma.
„Tuleb tunnistada, et sul on söakust, mu tüdruk!” tähendas ta. „Sa vist arvad, et tuled tänu oma ilule puhta nahaga välja!”
Jälle vaatas mees Novellat hindavalt.
Kui lord Grimstone’i silmad üle tema keha rändasid, tekkis Novellal tunne, et mees riietab teda mõttes lahti.
Ta tegi lord Grimstone’i ees väikese kniksu ja ütles:
„Ehk oleksite nii lahke, milord, ja käsiksite oma kutsaril peaväravad enda järel kinni panna. Väravavalvur on sõjaväes ja tema naine põeb reumat.”
Taas hakkas lord Grimstone naerma.
„Me peaksime uuesti kohtuma, preili Wentmore,” lausus ta, „rõõmsamates oludes. Võib-olla sooviksid millalgi minuga õhtust süüa? Saadaksin oma tõlla sulle järele.”
„Aitäh, milord,” vastas Novella külmalt, „aga kuna mu ema on väga haige, ei saa ma tema juurest lahkuda.”
Lord Grimstone’i huuled tõmblesid.
„Ma pole mees, kes lepib eitava vastusega,” märkis ta. „Ma loovutan oma vangi sulle, sest me ei leia teda siit, kuid ma luban sulle, et me veel näeme ja õige pea.”
Lord Grimstone tüüris uhkel sammul ukse poole.
Siis vaatas ta tagasi, otsekui oodates, et Novella tuleb talle järele.
Taas tegi tüdruk väikese kniksu, mis oli küll kõike muud kui reveranss.
Lord Grimstone astus raskelt hingates läbi vestibüüli ja läks trepist alla.
Novella seisis liikumatult, kuni kuulis, kuidas lord Grimstone’i faeton1, hobuvanker järel, minema sõitis.
Alles siis, kui nad kuuldekaugusest välja olid jõudnud, läks ta eesukse juurde.
Sealt nägi ta sissesõiduteel järjest kaugenevat vankrit.
Faeton oli juba väravatest välja külla viivale maanteele jõudnud.
Novella kahtlustas, et võib-olla jättis lord Grimstone mõne teenri maja juurde vahti pidama.
Ta kiikas hoovi ääres kasvavatesse põõsastesse.
Seal ei paistnud kedagi peidus olevat.
Sellegipoolest sulges Novella eesukse ja vaatas välja, enne kui võttis suuna raamatukogu poole.
Tahtmata riskida, läks ta kõigepealt akende juurde, veendumaks, et keegi aiast sisse ei piilu.
Impulsi ajel tahtis ta kardinad ette tõmmata, kuid taipas, et see oleks viga.
Kindlasti ärataks see kahtlust, kui keegi peaks tõepoolest õues ringi luusima.
Ettevaatlikult vaatas Novella igast aknast välja.
Linnud soputasid segamatult murul tiibu.
Valged tuvid, kes tema emale nii armsad olid, tatsasid lillepeenarde vahel.
Novella adus, et kui nende läheduses oleks võõras, läheksid nad ärevile ja lendaksid kohe minema.
Kui lord Grimstone’i lahkumisest oli mõni aeg möödas, läks Novella paneeli juurde.
Salauks avanes, kuid kedagi polnud näha.
Et Novella närvid olid endiselt pingul, pöördus ta tagasi raamatukokku.
Ta võttis väljastpoolt lukuaugust võtme, pani selle sissepoole ning keeras ukse lukku.
Siis pistis ta pea salakäigu avast sisse.
„Kas te olete seal?” hüüdis ta vaikselt.
Vastust ei tulnud.
Novella oletas, et võõras oli tema soovitust kuulda võtnud ja läinud preestriruumi, kohta, kus katoliiklased olid salaja missat pidanud.
See asus natuke maad raamatukogu sissepääsust eemal.
Tüdruk teadis, kui pime käigus oli, ehkki mõnes kohas imbus sisse valgust ja õhku.
Sellepärast süütas ta kaminasimsil küünla ja sisenes sellega salakäiku.
Ta sulges enda järel paneeli.
Ta kõndis aeglaselt, varjates käega leeki.
Ta ei tahtnud, et ootamatu tuulehoog selle kustutab.
Just nii oli kunagi tema isaga juhtunud.
Neil tuli pimeduses käsikaudu sissepääsu juurde tagasi komberdada.
Novella jõudis preestriruumi.
See oli väike, ent piisavalt suur, et mahutada ära kuldse krutsifiksiga altar ja kantsel.
Samuti olid seal mõned peaaegu kulunud tikitud põlvitamispadjad.
Hetkeks arvas Novella, et ruumis pole kedagi.
Tõstnud küünla kõrgemale, märkas ta meest, kellele ta oli hädas appi tõtanud, põrandal kössitamas.
Mehe pea toetus vastu kõnetooli.
Tema silmad olid suletud ja ühe jubedust tekitava hetke jooksul käis Novellal peast läbi mõte, et mees on surnud.
Siis taipas ta, et võõras vaid magab.
Käehaavast voolav veri oli määrinud mehe pintsaku käise.
Novella silmitses teda mõne hetke.
Ja siis, otsekui oleks tüdruk teda sõnatult hõiganud, avas mees silmad.
Novella huulilt pääses valla väike kergendusohe, kui mees ütles:
„Andke andeks, kuid ma pole kaks ööd magada saanud ja jäin suikuma, ilma et oleksin arugi saanud.”
„Lord Grimstone käis oma teenritega siin,” rääkis Novella, „ta oli väga ebameeldiv ja tal oli plaan teid üles otsida.”
„Arvata võib,” sõnas võõras. „Kuidas ma küll saaksin teid tänada selle eest, et mulle
Allalastava kattega hobusõiduk.