Ajaloolised ööd, I osa. Rafael Sabatini
taibates, mida see tähendama pidi, vaatas ta oma abikaasat kahvatu näo ja põlgusega silmis.
”Juudas!” nimetas ta teda, rebis ennast tema haardest lahti ja astus edasi, et seista vastu sellele mehele terases. “Mida te siit otsite, mu isand – ja sellises rõivastuses?” kõlas tema vihane väljakutse.
Ruthven langetas tema pilgu all pea. Ta astus mõned sammud edasi, sirutas turvises käe ja osutas seigneur Davie’le, kes seisis teda tuimalt vaadates.
“Ma otsin seda meest,” lausus ta karedalt. “Las ta astub edasi.”
“Ta on siin minu soovil,” vastas kuninganna talle üha rohkem vihastades. “Kuid seda pole teie – mille eest te peate veel vastust andma.”
Siis lisas ta Darnley’le, kes istus küürutades toolil.
“Mida see tähendab, isand?” nõudis ta.
“Mida – kust mina peaksin seda teadma? Mida – ei midagi,” kõlas tema ebalev ja rumal vastus.
“Paluge Jumalat, et teil oleks õigus,” vastas Mary, “teie enda pärast. Ja teie,” jätkas ta, rääkides taas Ruthveniga ja andes talle kuningliku käeviipega käsu lahkuda, “kaduge ja oodake, kuni ma teie järgi saadan, mis, ma luban, juhtub õige varsti.”
Kui ta nende kurje kavatsusi ka aimas, kui teda valdas mingi hirm – ta ei reetnud seda kuidagi, meenutades karastatud terast.
Kuid Ruthven, pahur ja ohtlik, seisis endiselt tema ees.
“Las see mees astub ette,” kordas ta. “Ta on viibinud siin liialt kaua.”
“Liialt kaua?” kordas naine, reedetuna oma kiirest vihahoost.
“Jah, liiga kaua Šotimaa ja teie abikaasa heaolu tarvis,” kõlas räme vastus.
Erskine, valvurite ülem, hüppas püsti.
“Kas te lahkute, isand?” hüüdis ta, ning tema järel kordasid kapteni ähvardavat küsimust Beaton ja maahärra.
Ruthveni kahvatu nägu naeratas. Raske pistoda välgatas tema vöölt.
“Mul ei ole asja kellegagi teist, aga kui te mulle veel läheneda julgete…”
Kuninganna astus poolte vahele, et tema juuresolekul ei vägivallatsetaks. Rizzio, kes oli samuti püsti tõusnud, seisis nüüd tema kõrvale, vaadates kõiki kahvatu, üllatunud ilmega. Ja siis, enne kui keegi midagi rohkem öelda jõudis, rebiti kardinad eest ja kümmekond meest, kelle lähenemist keegi polnud märganud, sisenesid tuppa. Esimesena tuli Morton, kantsler, keda taheti kõrgest ametist kõrvaldada, et tema koha saaks sisse võtta Rizzio. Pärast teda tulid brutaalne Lindsay Byres’ist, Faudonside’i Kerr, mustade kulmudega Brunston, punapea Douglas ja pool tosinat teist.
Segadus süvenes, kolm meest kuninganna kaaskonnast piirati kähku lootusetu ülekaaluga sisse. Järgnenud kiires võitluses löödi pikali laud ja kogu ruum oleks mattunud pimedusse, kui mitte Argylli krahvinna ei oleks küünlajalga kinni püüdnud, nüüd seisis ta seda käes hoides eemal, valgustades seda ebatavalist stseeni. Rizzio, kellelt Mortoni nägemine oli võtnud viimasedki lootused, heitis ennast kuninganna jalge ette põlvili. Kehalt nõrk ja jõuetu ning väheste võitlusoskustega, polnud ta ilmselgelt loodud selliste sündmuste jaoks.
“Justice, madame!” hüüdis ta. “Faites justice! Sauvez ma vie!”
Kartmatult astus Mary tema ja läheneva mõrvarite hordi vahele, moodustades nõnda endast tema kaitseks inimkilbi. Kahvatu näo, sirge rühi ja silmadega, mis hõõgusid kui safiirid, astus ta neile vastu.
“Tagasi, oma elude nimel!” käskis ta neid.
Kuid suurest vihast selle võõramaalase vastu, kes oli nende Šoti uhkuse jalge alla tallanud, olid nad kaotanud kogu oma aupaklikkuse, kogu oma kombekuse. George Douglas, hoolimata sellest, et tema vastas oli nii kuninganna kui naine – ja naine, kes oli peagi emaks saamas – surus püstolitoru talle vastu rinda ja käskis tal jõhkralt kõrvale astuda.
Kartmatult vaatas Mary talle otsa, pilguga, mis kivistas tema päästikul asuva sõrme, samas kui tema taga Rizzio hirmunult lömitas, hoides kramplikult kinni tema seelikust. Siis haaras Darnley naisel piha ümbert kinni ja pooleldi vedas, pooleldi tõstis ta eemale, lõpetades Rizzio haarde jalahoobiga.
Mõrvarid sööstsid oma saagi poole. Faudonside’i Kerr heitis tema keha ümber silmuse ning pingutas seda siis äkilise tõmbega, sekretäri edasi tirides. Siis võtsid tema ja Morton köie enda vahele ja vedasid oma ohvrit üle toa ukse poole. Tee peal rabeles ta huupi, haarates asjatult kõigepealt kinni ümberkukkunud toolist ja siis lauajalast, kriisates samas kuninganna poole haledaid abipalveid. Ja Mary, vihast hullumas, rabeles Darney käte vahel, saates lahkujatele järgi vihase hoiatuse.
“Kui Davie verd peaks valatama, maksate selle eest omaenda verega! Pidage seda meeles, isandad!”
Kuid neid ei saanud nüüd enam mõjutada, verekoeri, kes on kinni püüdmas vihatavat jahilooma. Morton ja Douglas vedasid ta kuninganna juurest minema, ülejäänud seltskond järgnes neile. Nad tirisid ta ikka veel kriiskavana läbi eesruumi peatrepini ning siis ründasid teda nii hullunult, et haavasid oma raevus teda tükkideks rebida üksteist. Purustatud keha, mille viiekümne kuuest haavast purskus verd, heideti trepist alla, kuldse pidemega pistoda – Darnley oma, märgiks tema osavõtust – ikka veel rinda surutud.
Ruthven astus rühmast välja, irve moonutamas tema tontlikku raisakotkanägu, verine terariist ikka veel paremasse peopessa surutud. Siis naases ta üksi kuninganna juurde, jalgu väsinud mehe kombel veidi järele lohistades.
Olukord toas ei olnud vahepeal muutunud, Mary oli vaid tagasi oma toolile istunud ja Darnley seisis nüüd tema kõrval, kuninganna kaaskonnal hoidsid ikka veel silma peal Darnley mehed. Mary nõusolekut ootamata maandus Ruthven toolile ja tellis käredal häälel kruusi veini.
Mary valge nägu teisel pool tuba kortsutas tema teguviisi peale kulmu.
“Te veel joote seda veini, mida ma lasen teile selle õhtu tegude ja selle jultumuse eest sisse joota! Kes lubas teil istuda ilma minu loata?”
Mees viipas ükskõiksuse märgiks käega. Nii tühisest asjast nõnda suure numbri tegemine tundus talle mõttetuna.
“See ei tule austuse puudumisest, Teie Hiilgus,” kõneles ta madala häälel, “vaid lihtsalt väsimusest. Ma olen haige ja peaksin lebama haigevoodis, kui mul poleks siin toimetusi olnud.”
“Ah!” Mary vaatas talle otsa külma halvakspanuga. “Mida te Davie’ga tegite?”
Mees laiutas käsi, ent langetas naise ees siiski pilgu.
“Ta on väljas,” vastas ta kurjakuulutavalt põiklevalt ja võttis vastu veini, mida üks tema teenritest talle pakkus.
“Minge ja vaadake,” palus kuninganna krahvinnat.
Ning krahvinna, asetades küünlajala kapile, läks välja, ilma et keegi oleks teda takistada üritanud.
Kuninganna uuris Ruthvenit, kui mees jõi.
“Ta teete seda Murray ja tema sõprade heaks,” sõnas ta aeglaselt. “Öelge mulle, mu isand, mis suur sõprus on siginenud teie ja Murray vahele, et te tema päästmise nimel iseennast koos temaga ohtu seate?”
“Mida ma olen teinud,” vastas too, “olen teinud teiste heaks, sõlmides kokkuleppeid, mis teevad mu puutumatuks.”
“Sõlmides kokkuleppeid?” küsis Mary ja vaatas üles Darnley poole, kes oli kogu aeg tema kõrval seisnud. “Ja mis kokkuleppeid te olete sõlminud, mu isand?”
“M-mina?” ehmus too. “Ma ei tea sellest kõigest mitte midagi.”
Kuid tema taganemise ajal märkas naine midagi muud. Ta kummardus ettepoole, osutades vööle seotud tühjale tupele.
“Kus on teie pistoda, mu isand?” küsis ta teravalt.
“Minu pistoda. Haa! Kust ma peaksin seda teadma?”
“Aga mina saan seda teada!” ähvardas naine, justkui polekski ta sisuliselt