Novellid. Anton Hansen Tammsaare
et ta viskas käed äkki vastu lage ja hüüdis:
«Armuline taevas! Sa oled idioot! Mõistad? Sina ei saa kunagi nii suureks ja paksuks, nagu see Vintriku eit, kes õpetab teiste paremate inimeste lapsi kanu tapma. Mitte kunagi, kas kuuled! Peenemad inimesed ei kasvagi nii suureks ja paksuks ja sellepärast ei tapa nad kunagi ise kanu, mitte kunagi.»
«Aga teise maja juudi teenija tapab ja tema pole sugugi nii suur ja paks,» ütles Kitty.
«Pea ükskord oma rumal suu!» karjus ema. «Sa ajad mu hulluks oma totrusega! Issand jumal, et praegusaja lapsed peavad ka niisukesed olema! Teevad su kogu ilma naeruks! Mina ei teadnud kahekümneaastaseltki, kuidas kanu tapetakse, aga minu tütrel on see juba kuue-seitsmeselt selge.»
«Ema, mul ei ole ju veel kanatapmine selge,» vaidles Kitty emale vastu.
«Mine ära! Mine mu silma alt!» hüüdis ema. «Ma ei taha su varjugi näha.»
Kitty läks. Aga ta ei saanud kuidagi õieti aru, miks karjus nii hirmsasti see Vintriku-tädi ja miks pahandab ema. Tema, Kitty, pole ju midagi teinud. Ta lõikas küll tuil saba ja tiivad, aga ilma selleta polnud ju võimalik. Iseasi, kui ta oleks lõiganud kõigil tuidel sabad ja tiivad, aga seda ta ei teinud ju. Temale aitas ühest, sest nüüd ta teab, mis ta teada tahtis. Pealegi on Kitty valmis emale tõotama, et ta ei pista enam kätt tui ega kana külge, olgu nad surnud või elavad, sest tema käib peenes saksa lastealas, sellest saab ta väga hästi aru, aga see tõotus ei või ometi igavesti kesta, sel peab ükskord ometi tulema lõpp, vähemalt siis, kui Kitty saab suureks.
Või peab ehk tema saksa lasteaia pärast jääma alati väikseks? Ei tohi kunagi tappa kanu ja hanesid? Ei tohi vaadatagi, kui teised tapavad? Aga siis on see saksa lasteaed väga halb asi ja Kitty ootab pikisilmi, millal ta küll sealt pääseb, et võiks kasvama hakata ja suureks saada, sest siis on kõik lubatud… Siis võib ta tuil tiivad ja saba lõigata, aga ka kanal pea maha lüüa, nagu teeb seda tädi Vintrik, ja ühelgi pole temale midagi ütlemist.
Laps
Jaan Konarik oli lõplikult veendunud, et elu on õnnemäng, kus valitsevad mingisugused kosmilised seadused, mida inimene oma aruga ei taipa. Ole arst, advokaat, insener, arhitekt, ärimees, kujur või kirjanik, ikka kordub sama: teatud ajavahemikul õnnestub sul kõik, teostuvad isegi su kõige võimatumad ja uskumatumad üritused, nii et sa ise ja kõik teisedki peavad sind kas imeliseks õnnelapseks või haruldaselt taibukaks ja anderikkaks.
Nõnda kestab see tunde, päevi, kuid, aastaid või aastakümneidki. Õnn on sinuga magama heites ja magamast tõustes ning saadab sind kõigil su elusammudel. Aga siis tekib sündmuste keerus mingisugune murre või vaevalttajutav nõksak, mida taipad kohe või alles hiljem, ja sellest silmapilgust kaob kõrgem tasapind su jalge alt ning sa langed harilikkude surelikkude hulka. Nüüd tabab sind üks ebaõnnestumine teise järele. Oled sa advokaat, siis ei aita mingisugused paragrahvid ja kogemused, sa kaotad ühe protsessi teise järele, nii et oled jahmatanud ise nagu teisedki. Arhitektina või insenerina langevad sul ehitatavad majad või sillad sisse või sind tabavad muud asjaolud, mis muudavad su lootused pettumuseks. Kirjanikuna leiad, et su kirjastaja on kelm, pankrotis või et sa oled äkki kaotanud hingelise sideme oma lugejaskonnaga. Eile veel tundsid, et see on olemas, aga täna seda tundmust enam ei ole ja see paneb kammitsasse su mõtted ja hingelise taibu ning teeb su sõnult ja stiililt kidakeelseks. Ärimehena tabab sinu operatsioone kas mõni rahvusvaheline katastroof, ministrite vahetus või mõni uus seadus, mis muudab üleöö konjunktuuri ja viskab sinu põhjendatud arvestused uperkuuti. Nõnda saad sa kasu asemel löök löögi peale kahju.
Selles seisukorras oli praegu Konarik. Kümmekond aastat oli ta olnud saatuse lemmikuks. Peaaegu ei millestki oli ta tõusnud jõukate sekka, keda tunti, imeteldi ja kadestati. Ta abiellus noore, ilusa ja rikka naisega ja tal oli poeg, keda armastas ja hellitas tema ise ja kogu ta tutvuskond. Tal oli jäänud veel ainsaks sooviks: saada pojale seltsiks väike tütrekene. Aga enne kui see jõudis teostuda, läksid tal naisega asjad sassi. Miks see nõnda sündis, seda Konarik ei osanud seletada, aga see sündis. Ja see oligi nagu selleks murdeks, mis võttis tema elult õnne. Äriasjad hakkasid veerema allamäge. Poiss, kelle kohus mõistis temale, hakkas põdema, kuni suri, ilma et oleks aidanud arstid, rohud või haigla. Varandus kahanes päev-päevalt, ja mida ta suutis päästa operatsioonidest, selle võtsid sõbrad žiirodega. Tundus, nagu oleks tuttavad, sugulased ja omaksed heitnud kokku tema vastu. Täna kirjutati tema korteris viimane kui asjake üles. Tal ei olnud enam midagi peale selle, mis tal oli seljas. Tundide kaupa oli ta ümber hulkunud ja oma pead murdnud kõige üle, mis olnud ja mis tulema pidi, ning ta tundis, et ta enam oma koju minna ei taha, ei või. Tal oli ainsaks veendeks ja tundmuseks: kõigele peab lõpu tegema, küsimuseks oli vaid kuidas? Jah, see oli veel ainsaks eluküsimuseks ja seda ta katsuski lahendada, kolades mõttetult mööda linnatänavaid ümber. Et tema ümberkolamine tõesti mõttetu pidi olema, tõendas seegi, kuidas ta vastutulijatega kokku põrkas ja möödaminejaile teel risuks sattus. Aga ta märkas seda nagu poolunes, nagu läbi udu. Lõpuks kuulis ta nagu rääkiva lapse häält. Ilma silmi pööramata nägi ta väikest tütarlast ja mõtles, et palutakse armu. Ükskõikselt sammus ta edasi. Aga natukese aja pärast kuulis ta endist lapsehäält ning tundis, et keegi sikutab tema mantlihõlma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.