Hektor. Jaan Kaplinski
, ja neid, kes nende eest hoolitsevad. Lapsed on kaua lapsed, neid imetatakse kaua ja nende eest hoolitsetakse ka siis, kui nad imetamist enam ei vaja. Lapse käitumisjoon] on alati ka täiskasvanutel, siin nad säilivad ja avalduvad vahel eriti selgelt näiteks hoolitseja ja hoolitsetava suhetes. Vana ja haige tahab samuti, et talle süüa toodaks, ja ta palub seda samamoodi kui laps. Nii on ju näiteks koera ja kassiga, kes inimesesse suhtuvad mõnel määral ikka nagu kutsikas ja kassipoeg oma emasse. Koer kaapab käpaga peremehe jalga – nii saabki teda lihtsalt õpetada käppa andma – ja kass näub, kui tahab süüa või uksest sisse saada. Täiskasvanud reageerivad nendele lapselikkudele märkidele positiivselt – toiduküsija saab koju tassitud saagist palakese, olgu ta siis noorusest nõder või vanadusest väeti. Abitut ei hüljata, ei jäeta saatuse hooleks. Ta võib püsida kodus kas või terve eluaja: kui on küllalt täiskasvanuid, kes jahil käivad, ja küllalt jahisaaki, ei jäeta teda nälga ja kaitstakse ka vaenlaste eest. Vaenlasi aga, kes söandaksid selliste loomade laagrit rünnata, ei ole palju.
Nii said savanni inimahvidel need, keda võiks nimetada neoleenilisteks mutantideks, ellu jääda. Neid tekkis rohkem ja aegamööda said nad mõnes populatsioonis enamuse. Sellest algab inimese eriline evolutsioon, see, mida teie nimetate kultuuriks. Algas ka valik, mis soosis mutante, nad suutsid omavahel suhelda aina täiuslikumaks muutuvate märkide abil, nende koostöö oli tohus, nende tööriistad täiustusid. Kultuur, kumulatiivne mälu tõstis inimese sinna, kus ta praegu on.
Teiste olendile hulgas tekkinud neoteenilised mutandid surid varases eas. Ellujäänuid võis olla, aga väga vähe ja nad olid üksi, nii et nende vaimsed võimed ei saand välja areneda. Nad olid kui meteoriidid öötaevas, mis sähvatavad viivuks pimedusest esile, et siis jälle pimedusse kaduda. Ma tahaksin teada, mida sellised üksikud loomad, üksikud hundid, karud, koprad, vaalad tunnevad ja mõtlevad. Kas nemad saavad inimesest ja tema tegemistest natuke teistmoodi ja paremini aru kui muud loomad ei või. Ma ei tea seda. Aga ma tahaksin mõnd niisugust mutanti kohata. Võib-olla oleks mul võimalik temaga mingit kontakti leida. Vähemalt koeraga või hundiga. Omasugusega. Mina olen ka koer. Õigem oleks öelda, et olen koera poeg. Litapoeg. Sukin sõn. Son of a bitch. Sellest aga allpool. Enne ikka teooria. Mu kasuisa, kes mind kasvatas, oli teadlane. Vist üks kõige andekamaid teadlasi, kes kunagi on ilmas elanud. Minu Looja, kui nii võib ütelda.
Mulle on meeldind lugeda muinasjutte. Võibolla sellepärast, et ma saan neist enamasti paremini aru kui romaanidest ja muust kirjandusest, mis inimese hingeelu kirjeldab. Seal jääb midagi võõraks ja imelikuks. Muinasjuttudes ei püütagi tõepärane olla, muinasjutud peavadki imelikud olema, imelikud ja kummalised ka inimesele. Meie aja inimesele on kummalised lood sellest, kuidas mees võttis naiseks põhjapõdra või kopra, nagu olen lugend Kanada indiaanlaste juttudes. Eriti üks algonkini lugu on imelik. Seal abiellub mees kopraga ja läheb kobraste juurde elama. Inimesed tulevad ägaja lõhuvad koprakuhila, kisuvad koprad välja, tema koos nendega, ja tapavad tema naise. Loo lõpus on, kuidas mees seisab lõhutud kodu asemel kurvalt kopra laiba kõrval ja mõtleb, et see oli ju tema naine… Ma usun, et ma saan sellest loost paremini aru kui enamik selle lugejaid. Vahest on nendes muinasjuttudes mälestusi selliste neoteeniliste mutantide ja inimese kohtumistest.
Metsaindiaanlased ja teised loodusinimesed tundsid loomi paremini kui tänapäeva inimesed ja neile võis loomade käitumises midagi silma hakata, midagi, mis neile ehk tuttav tundus ja huvi äratas. Aga ma ei tea seda. Ma ei mõista tänapäeva inimesigi hästi, mis siis muistsetest inimestest rääkida. Aga see on minu hüpotees, Hektori hüpotees kontaktidest arukate loomade ja aruka inimese vahel, millest on jäänd jälgi muinasjuttudesse.
Need kontaktid on teema, mis väärib uurimist. Muinasjutud ei ole just usaldusväärne materjal. Võibolla on usaldusväärsemat. Näiteks peaks selle pilguga läbi vaatama nõiaprotsesside protokollid. Keskajal ju mõisteti kohut loomade üle, Christian Morgensternil on luuletus kukest, kes mõisteti surma selle eest, et ta oli loomuvastasel kombel muna munenud. Küllap ta vaeseke oli hermafrodiit või lihtsalt kuke harja ja sabaga kana. Aga nõidu süüdistati kokkuelamises kuradiga, kes võis neile läheneda soku, koera või hundi kujul.
Kas ei ole siingi tegelikult mängus needsamad kontaktid, mis võisid vahel muutuda ka seksuaalkontaktideks? Kas neoteenilise mutandi, näiteks koera ja inimese vahel võib tekkida tõsisem ja kestvam erootiline vahekord? Ma ei tea. Tahaksin teada, aga ei tea. Olen kasvand ja eland siin laboris, mis on omaette maailm, klooster, kuhu naistel ja emastel oli sissepääs lubatud ainult teaduslikkudel eesmärkidel.
Esmaspäev
Mul on kahtlus, et peremehel oli poisieas olnud mingi raske seksuaaltrauma. Tema eemalehoidmine naistest viitab sellele. Ka see, et meie kõik olime isased, isegi emaseid loomi ei tahtnud ta siia, võibolla kartis neid, nagu kartis naisi. Oli ta sodomiit või homoseksuaal? Ei, seda kindlasti mitte. Meid ei olnd talle vaja seksuaalpartneritena. Ta oli ennekõike teadlane, ta tahtis avastada ja luua. Aga selle kõige taga oli midagi, mida ma päris hästi ei mõista. Midagi, mida võiks nimetada religiooniks, usk, et inimene peab lunastama kurja, mis ta teistele elusolenditele on teind, sellega, et aitab ka nendel inimesteks, inimesetaolisteks saada. Ta luges filosoofiat, Teilhard de Charclini, Vernadskit ja igasugu müstikuid ja veidrikke. Ja indiaani muinasjutte ja müüte. Veidrik oli ta isegi, ainult et geniaalne.
Ma leidsin ühe klade tema väljakirjutuste ja filosoofiliste kommentaaridega. Kirjutasin sealt kõige huvitavamad osad kompuutrisse. Kui ma seifist seda käsikirja kätte ei saa, on ehk needki minu meelest seda väärt, et nad minu pihtimusele juurde panna. Eks oleks ka hea, kui mõne teoloogi või müstiku kirjutistele lisataks Jumala mõtteid ja märkmeid. Aga Jumalast on mul naljakas kirjutada. Jumal ei ole mind ette näind, ma olen Jumala ja tema laste jaoks skandaal ja totrus. “To skandalon kai he moria,” nagu ütleb inimeste apostel Paulus. Sellega on mul raske nõusse jääda. Kõigest hoolimata. Sest kõigest hoolimata OLEN MA OLEMAS.
Minu olemasolu on midagi, mis paljudele teist on talumatu, on kohutavas, vastuvõtmatus ja andeksandmatus vasturääkivuses teie maailmavaate, usu ja eetikaga.
Mina seda öelda ei saa. Minul ei ole maailmavaadet, usku ega eetikat teie mõttes. Ma ei ole inimene. Aga midagi arvan, usun ja pean õigeks minagi. Minagi tean, mis on paha, ja tahaksin head. Endale ja teistele. Mis on hea? küsite teie. Uea on hea. Hea on see, kui tunned ennast hästi, sul on hea olla. Muud ei midagi. Kõik oleks lihtne, kui ühe hea ei oleks teisele halb. Kassil on hea, kui ta saab hiire kätte, hiirele on see halb. Minagi unistan maailmast, kus nii ei oleks, kus kõikidel saaks hea olla. Nagu Jesaja raamatus, kus lõvi ja härg koos heina söövad.
Mina aga ei taha heina. Ma tahan liha. Tahan liha, ja kui koht tühi, unistan mahlakast kondist. Tahan liha, kuigi tean, et kedagi tuli tappa, et seda liha saada. Tean, et paljusid mu suguvendi piinatakse ja tapetakse katsetes, mis peavad aitama leida uusi arstimeid ja kirurgilisi tehnikaid. Ma tean, et paljud inimesed protestivad selle vastu, aga mul oleks seda raske teha. Minagi söön liha ja ma ei usu, et ilma lihata hakkama saan. Teie saate küll. Teie soolestik on teise ehitusega. Teie ei ole kiskjad, mina olen. Füsioloogiliselt. Vaimselt on asi segasem. Meie, koerad, ei tapa lõbu pärast. Meil ei ole vaenlasi, keda me tahaksime hävitada. Meie tahame lihtsalt liha.
Eetika. Ma olen lugend paari raamatut eetikast. Mulle nad ei meeldind. Ei sobind ka. Mulle ei sobi ju humanism. Ma ei saa olla humaanne. Ma ei ole inimene. Aga ma tean, et on asju, mida ma ei oleks nõus teistele tegema, olgu nad koerad, kassid või inimesed. Ja on asju, mida ma tunnen, et pean tegema. Uks selline asi on kirjutada see lugu, see aruanne. Ma usun, et minu kogemus on nii oluline, et ma ei tohi seda endaga sinna kaasa viia. Kuhu? Ei saa öelda, et hauda. Mul ei ole hauda. See maja siin saab minu tuleriidaks, jäljetuks hauaks, nagu kirjutas üks kirjanik.
Ahjaa, kuhu? Kuhu metafüüsilises mõttes. Sellele oskan mina sama vähe vastata kui teie. Ja valmis vastuseid ei ole mul kuskilt võtta. Muidugi olen ma piiblil lugend, aga see on inimeste, mitte koerte piibel. Piiblis on koeral väga halb tähendus. Lähis-Idas oli koer roojane loom, paaria koduloomade hulgas. Mooses ei toond kümmet käsku koertele, Jeesus ei lasnud end koerte eest risti lüüa. Ja kui Jumalal oli koera luues mingi eesmärk, siis piibli järgi vaid see, et ta inimest teeniks. Inimene pandi ju looduse asevalitsejaks, nii seisab piiblis.
Mulle ei luba piibel midagi. Ei ülestõusmist