Hõbedaketrajad. Enn Vetemaa
kandis pehmet erkkollast sviitrit – mohäär on vist selle materjali nimi – , nii pehmet ja kassilikku, et tahaks seda silitada ning oodata, äkki hakkabki nurru lööma. Jalas olid tal sama värvi pehmed seemiskingad Rein jäi ontlikult ukse kõrvale seisma. „Liiga viisakas, liiga pai, liiga luru,” lausus Madis mõttes. Küll on raske sellist meest lõpuni usaldada!
Reinu põnevil pilk volksas kohe montaažilaua suunas, kuid kaval noorhärra suutis siiski oma huvi varjata. Nad rääkisid viivu homsetest ülesannetest: üks mees tuleks Tallinna filmilaborisse saata, võtku konjakipudel kaasa, ehk saab mõne karbi ilmutatud materjali varem kätte. Sant lugu, et me Saaremaal ei filmi, saadaks angerjat või siiga. Sama mees peaks ka loomaaiast läbi minema ja karu-asju klaarima. Varsti läheb neil karu tarvis – seda hirmsat elajat, kelle Sinirand välja mõtles ja ühte allalastava laega salakambrisse paigutas, kus see rõõmsal meelel ja seedimisele kahju tegemata vastalisi talumehi nahka pistab. Neid vastalisi talumehi aga pole Madisel kusagilt võtta. Seetõttu peavad nad välja selgitama, millega karu siin toita ja palju see maksma läheb. Räägitakse, et karud heal meelel helpivat tanguputru, ju tuleb järele kontrollida.
Räägiti veel üht-teist, kuid Rein mõistis, et seda võinuksid nad vabalt hommegi arutada. Siiski kirjutas ta kõik hoolsasti taskuraamatusse üles. Ka tema taskuraamat, nagu märkas Madis, oli üpris iselaadne. Selle kaanel ratsutas amatsoon punasel ratsul või juhtus seal midagi hoopis imelikku… Kust nad kõik sihukesed moekad asjad välja kougivad? Ja kuidas neil nende jahtimiseks aega jätkub? Edev rahvas see kinorahvas. Või ehk on just see edevus, et mina neid eputusasju nimme taga ei aja? Küllap mõtleb mõni jälle sedamoodi.
„Kuulge, teil hakkab vesi üle keema,” hüüatas Rein ja kalpsas akna juurde. „Ma kohe…” Ja läkski nii, et režissöör Madis Kartul ei pidanud sel päeval kohvist ilma jääma – Rein ajas asja korda.
Rein rüüpas koos Madisega, ta tegi endale poole kangema kohvi kui maestro, kuid võttis see-eest jälle poole väiksemad lonksud. Tunneb end, kuramus, nii vabalt, et suudab mängida sedagi, nagu ei tunneks ta end päris vabalt, tajus Madis ja otsustas, et laseb poisil veel natuke aega teadmatuses piinelda.
Ent Rein ei jäänud nõutuks: muidugi haistis ta, et täna talle midagi näidatakse, aga ju tahab Madis lihtsalt ta kannatust proovile panna. Pole häda, küll me juttu leiame! Ja Rein rääkiski Tallinna-uudiseid. Operaatori abi oli eile Tallinnast tulnud, oli seal stuudios koosolekul jõudnud käia. Vaarao olevat vägevasti müristanud, kutsunud häbiposti naelutama kõiki lavastajaid, kes tähtaegadest kinni ei pea, limiiti ületavad, eriti aga neid, kelle gruppides esineb joomist ja „ebamoraalse käitumise fakte”. Nii on see ikka, mõtles Madis. Sihukesed „ebamoraalse käitumise faktid” on kinotöös õige raskesti välditavad. Praegu, jumal tänatud, on asi siin siiski enam-vähem korras. Valgustajad küll jahmerdavad külapiigadega, aga sellest pole olnud veel suuremat ühtigi. Viinaga minevat asi ka teises mõttes üha kurjemaks, pajatas Rein. Kunstinõukogu needki liikmed, kes Bakchosega ise lausa sinasõbrad on, ei kannatavat nüüd äkki filmilinal napsiklaasi varjugi välja – pidavat kole ruineerivalt mõjuma…
„Paneme oma parunid ka kalja pruukima või?” mühatas Madis Kartul, ta mõtted aga olid mujal. Limiidi ja rahadega lähevad nemad ka lõhki, lepinguid on muudetud – oeh, pole kerge, pole kerge…
Loojuv päike, mis vahepeal kõrgete telliskivikatuste taha oli vajunud, leidis korraks müüride vahelt ootamatu avause; aknaserv murdis kiiri, heitis põrandale vikerkaare. See polnud hommikune kirgas värvilehvik, vaid hoopis pehmem, raugem, väsinum. Koos kiiresti vajuva päikesega liikus temagi – libises peaaegu silmanähtavalt üle vaiba, ronis vaevaliselt seinale, muutus korraks tuhmiks ja päratu laiaks ning hägustus ja kustus siis. Madis pidi mõtlema oma parunihärrale.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.