Keelest ja meelest. Uku Masing
neid kutsutakse. Kõigi normaalsete inimeste kogemus, reaalne või võimalik, on küllastatud verbalismiga. See selgitab, miks näiteks nii paljud loodusearmastajad ei tunne, et nad oleksid loodusega vahetus kontaktis, kuni nad pole põhjalikult omandanud hulga lillede ja puude nimesid. Just nagu oleks esmane tegelikkus sõnaline ja just nagu ei saaks keegi loodusele lähedale muidu, kui ta on esmalt omandanud terminoloogia, mis kuidagi maagiliselt väljendab loodust.
22
Kuni me pole sümbolit omaks võtnud, seni me ei tunne, et meil oleks mõiste vahetu tundmise ja arusaamise võti… Ja sõna, nagu me teame, ei ole ainult võti; see võib olla ka kütke.
23
Edward Sapir pidas artikli aluseks oleva ettekande 1928. aastal. Siit Uku Masingu paralleelne dateering, et ka tema jõudis samadele mõtetele aastal 1928/29.
24
Kuna võrrel
1
[Keel] ennetas isegi materiaalse kultuuri kõige madalamaid astmeid, mis rangelt võttes ei olnud tegelikult võimalikud enne, kui keel, mis on tähendusliku väljenduse vahend, ei olnud ise kuju võtnud. (Siin ja edaspidi toimetaja märkused.)
2
Paljudel primitiivsetel keeltel on vormiline rikkus, väljendite varjatud lopsakus, mis jätab varju kõik mida on teada moodsa tsivilisatsiooni keelte kohta. Isegi palja kõnevahendite loendi puhul tuleb võhikul olla valmis kummalisteks üllatusteks. Levinud hukkamõistev arvamus, et primitiivsete keelte väljendus on äärmiselt vaene, on lihtsalt müüt.
3
Silmahammaste suuruse vähenemine… oli kakluses kivide ja kaigaste kasutuselevõtu tagajärg.
4
[Keel on] inimsoo ürgvana pärand.
5
[Keel on] hiiglasuur ja anonüümne, sellest mitteteadlike põlvkondade rajatis.
6
Mis on inimkogemuses keelt arvestamata üldse universaalne?
7
Sarnasused, mida on tähele pandud kõigis keeltes, võiksid olla rajatava universaalse loogika sisuks.
8
[Keel on] üksnes inimlik ja mitteinstiktiivne viis mõtete, emotsioonide ja soovide edasiandmiseks suvaliselt moodustatud sümbolite süsteemiga.
9
Keeleline käitumine on peamiselt teadvustamata ja automaatne.
10
Oleks väga raske tõestada, et “iseloom”, inimese üldine emotsionaalne meelelaad, /kuid ta siin lahutab “sünnipärase/rahvusliku iseloomu” ja “tavapärase käitumise, mis on traditsioonilise eluviisi ideaalide tulem”, mis ei tarvitse ühtuda; inimesel on “loomulik kalduvus emotsioonide näitamiseks”, kuid seda võib takistada ja keelustada kultuur, mis “ei vaata lahkelt [emotsioonide] väljanäitamisele”/, on peamiselt vastutav kultuuri kaldumise ja triivi eest… Kuid mööndes, et temperamendil on teatav tähendus kultuuri vormimisel… ei järeldu sellest, et sel oleks samasugune tähendus keele kujundamisel. On võimatu näidata, et keele kujul oleks vähimatki sidet rahvusliku iseloomuga… Keel ja meie mõtte-tavad on lahutamatult vastastikuses seoses, on teatud mõttes üks ja see sama. Kuna ei saa vähimaltki näidata, et leiduksid tähenduslikud rassilised erinevused mõtlemise põhilises struktuuris, siis sellest järeldub, et lingvistilise kuju lõputu varieerumine, mis on teine nimi tegeliku mõtlemisprotsessi lõputule varieerumisele, ei saa osutada tähenduslikele rassilistele erinevustele… Kõikide keelte varjatud sisu on sama – intuitiivne
11
Keeled on meile enamat kui mõtete ülekandmise süsteemid. Nad on nähtamatud rüüd, mis katavad endid meie vaimust ning annavad ettemääratud kuju kõigile oma sümboolsetele väljendustele.
12
Teatud mõttes tsivilisatsiooni kultuurimallide võrgustik on indekseeritud keeles, mis väljendab seda tsivilisatsiooni… Inimesed ei ela ainult objektiivses maailmas, ega ainult sotsiaalse aktiivsuse maailmas, nagu harilikult arvatakse, vaid on täiesti teatud keele meelevallas, mis on saanud nende ühiskonna väljendusmeediumiks… ‘reaalne maailm’ on suures osas teadvustamata ehitatud grupi keeleharjumustest. Kaks keelt ei ole kunagi piisavalt sarnased, et neid võiks pidada sama sotsiaalse reaalsuse esindajaks. Maailmad, milles erinevad ühiskonnad elavad, on eristatavad maailmad, mitte lihtsalt sama maailm erinevate lisatud siltidega… Isegi suhteliselt lihtsad tajuaktid on palju rohkem sotsiaalsete mallide meelevallas, kui me oskaksime arvata… Me näeme ja kuuleme ja vastasel korral kogeme sõna otseses mõttes nii nagu me seda teeme, sellepärast et meie kogukonna keeleharjumused loovad eelsoodumuse teatud interpretatsiooni valikuteks.
13
Inimene /kuigi olemas erandjuhtumeid/ reageerib stiimulsituatsioonile ainult nii nagu seda interpreteeritakse ja määratletakse konventsioonidega, mida ta on õppinud ühe või teise sotsiaalse grupi liikmena.
14
Mõtlemine… järgib antud keeles maha pandud rööbaste/radade võrgustikku, organiseeritust, mis võib süstemaatiliselt kontsentreeruda reaalsuse teatud faaside juurde, järgida meelemõistuse teatud aspekte ning heidab süstemaatiliselt kõrvale teised [võrgustikud, organiseeritused, aspektid], mis on iseloomulikud teistele keeltele.
15
…märgatavalt erinevate grammatikate kasutajad on nende grammatikate poolt suunatud erinevat tüüpi vaatluste ja väliselt sarnaste vaatlusaktide erinevate hinnangute juurde ning järelikult ei ole nad vaatlejatena samased, ent vaatlejad peavad jõudma milleski erinevate maailmavaadete juurde.
16
‘Korrelatsiooni’ idee keele ja kultuuri vahel üldiselt aktsepteeritud korrelatsiooni tähenduses /s.t., et võiks olla seostatavad sellised nähted, nagu “jahinduslik”, “põllunduslik” jt., “flektiivne”, “sünteetiline”, “isoleeriv” jt./ on ilmselt väär.
17
Praeguseks on teada, et kui sõna prominentses positsioonis rõhk (pearõhk) hakkab domineerima, siis hakkavad sõnad lühenema. Esimesena kaovad sõna lõpust nasaalid, seejärel toimub kindlate reeglite järgi sõnade muu lõpu- ja sisekadu. Germaani mõjuga on siin tegemist niipalju, et saksa keel destabiliseeris eesti keele rõhusüsteemi.
18
“Kui sa ei tunne nimesid, ei tunne sa ka asju.”
19
Näib küll õige öelda, “et me vaatame ja märkame ainult seda, mille jaoks meil on eelsoodumuslik huvi”.
20
Kes palju teab, see võib ka asjade juures palju näha.
21
Meie [mõtlemise] tasemel on üldiselt raske täielikult lahutada objektiivset reaalsust meie keelelistest sümbolitest, mis sellele [realsusele] osutavad; igat eset, kvaliteeti ja sündmust tervikuna tajutakse nii nagu neid kutsutakse. Kõigi normaalsete inimeste kogemus, reaalne või võimalik, on küllastatud verbalismiga. See selgitab, miks näiteks nii paljud loodusearmastajad ei tunne