Igavesti sõbrad. Ketlin Priilinn
tema sõbralikkusest muidugi suurt kasu ei ole, aga see on lihtsalt imetlusväärne, kui kannatlikuks ta oskab jääda.
Nüüd kaldun küll teemast kõrvale. Ühesõnaga, istusin seal aknalaual ja lugesin „Plumfieldi poisse”, mis on järg raamatule „Väikesed naised”, kui kuulsin tuttavaid hääli mööda koridori lähenemas. Need olid Lisette ja Maria ning Marek ja Kristofer, kes nendel tüdrukutel pidevalt sabas jõlkusid. Näis, et Marekile meeldib Lisette ja Kristoferile Maria, ja ega tüdrukutel ka midagi sellise pideva tähelepanu vastu ei olnud, kuigi ega nad otseselt vist tunnistanud, et need poisid neile meeldivad. Pigem suhtusid nad neisse mingi kerge üleolekuga.
„Kas teil on see „Kapten Granti lapsed” loetud?” küsis Maria teistelt. „Ma ei kujuta ette, esmaspäeval on selle peale juba töö, ma olen ainult natuke lehitsenud seda.”
„Netist leiab raudselt mingi kokkuvõtte,” arvas Kristofer. „Ma teen kõik tööd niimoodi, päris ma viitsiks mingeid lollakaid raamatuid lugeda!”
„Jah, oleks mõni krimka, siis veel,” toetas ka Marek.
„Mina lugesin selle küll suvel läbi,” teatas Lisette. „Polnudki teab mis hull, kohati täitsa huvitav.”
„Nojah, sina meil ju see parim õpilane,” pobises Kristofer. „Vaata ette, varsti oled samasugune raamatukoi nagu… mõni teine.” Nende viimaste sõnade peale hakkas kogu kamp itsitama ja kui ma silmad raamatult tõstsin, nägin neid vilksamisi enda poole vaatamas.
„Ei no lõpetage ära, mina ei hakka elu sees mingiks nohkariks,” oli Lisette seejärel veendunud. Midagi ütles ta veel, aga seda ma ei kuulnud, sest selleks ajaks oli kogu see kamp minust juba liiga kaugele jõudnud.
Mu silmad olid endiselt raamatus, aga lugemisest jäi asi väga kaugele.Võitlesin hoopis pisaratega, solvumine ja viha ja kurbus oli hetkel ikka tõsiselt suur. Nad siis peavad mind mingiks totakaks kuivikuks, nohikuks, kes ei tee muud, kui istub ninapidi raamatus… Ja seda ma ju tegelikult tegingi, koolis ma suurema osa vahetundidest ainult lugesin.Aga oli selles siis midagi halba, et mulle raamatud meeldivad? Nojah, tegelikult oli see juba ammu ju näha, et nad mind just eriti ei salli. Olin liiga teistmoodi, nagu mingi üksik hunt või valge vares teiste seas. Enne, Beriti ajal ei saanud sellest nii väga aru, aga nüüd…
Seekord ootasin koolipäeva lõppu kohe erilise kannatamatusega.Tunne oli selline, et parema meelega pakiks oma asjad kokku ja ei tuleks siia enam kunagi tagasi. Isegi Saaraga kokkusaamine tekitas minus nüüd pigem hirmu kui rõõmsat ärevust. Kui klassikaaslased mind mingiks armetuks nohikuks peavad, miks peaks siis Saara minust teistmoodi mõtlema? Korra mõtlesin isegi minemata jätta ja kirjutada talle pärast, et ma ikka ei saanud tulla. Selle mõtte aga tõrjusin siiski peast – niiiii argpüks ei saa ometi ka olla, et isegi kohale ei lähe! Kui jääbki see kohtumine viimaseks, no mis seal siis ikka. Las jääb.
Nii ma siis seadsingi pärast kooli sammudViru keskuse poole. Ilm oli vastikuks keeranud, tibutas vihma ja kõik ümberringi oli hall ja sombune ja masendav, no nagu oktoobri lõpus enamasti ikka. Klappis päris hästi mu meeleoluga muidugi.
Peaukse ees siblis igasugust rahvast, aga ühtegi omavanust tüdrukut ma seal küll ei näinud. Mingi kamp Soome turiste ajas siin valjuhäälselt omavahel juttu ja kaks väikest poissi uurisid midagi mobiilist, mõlemal jope kapuutsid pähe tõmmatud. Ülejäänud voorisid niisama keskusesse sisse ja sealt välja.
Olin nõutu.Võib-olla mõtles Saara ümber või tuli tal midagi ette, nii et ta siiski ei saa täna tulla? Peaksin ehk talle helistama? Minul tema number oli, aga enda oma talle polnud ma veel jõudnud anda. Pistsin käe jopetaskusse ja koukisin oma väikse sinise telefoni välja. Saara number oli mul igaks juhuks ära salvestatud. Helistada või mitte? Ta oli juba üsna mitu minutit hiljaks jäänud ja külm hakkas siin seista, jope oli mul suht õhuke ka.
Põrnitsesin parajasti telefoniekraani, jõudmata ikka selgusele, kas tasuks helistada või peaks hoopis lihtsalt ära minema, kui korraga kostis kellegi reibas hääl: „Kuule, kas sina oled Stella?”
Tõstsin kähku pea, ja seal ta seisiski. Minust natuke pikem ja kõhnem roosa jopega tüdruk, kes kandis peas moekat helekollast mütsi, mille alt langesid õlgadele pikad, hästi sirged ja sinaka varjundiga musta värvi juuksed.Tema silmad olid tumedad ja natuke viltuse kujuga ning uurisid mind uudishimulikult, näol aga säras sõbralik naeratus.Ta oli üsna teistsugune, kui mu ettekujutuses – mina olin kujutlenud lokkis juuste ja roheliste silmadega tüdrukut, noh, umbes sellist nagu raamatus Sara.Aga päris-Saara oli isegi ilusam.
„Jah, mina olengi Stella,” naeratasin vastu. „Mõtlesin just sulle helistada.”
„Kuule, sorry, jah, ma jäin bussist maha,” vabandas Saara. „Lähme ruttu sisse ära, nii vastikult külm on täna. Kõht on ka tühi, läheks istuks Hesburgeris? Tahad?”
Mulle sobis see hästi, polnudki ammu burgerit söönud. Nii me läksimegi sinna, tellisime kumbki omale suure eine ja istusime ühe aknaaluse laua taha. Saara näis olevat tõesti näljane, igatahes pugis ta oma friikaid ja burgerit suure isuga.
„Mis sul emaga siis eile oli jälle?” küsisin. Ma ei osanud muul teemal juttu teha, aga Saarale näis see jutuaine hästi sobivat.Ta ajas ennast sirgu ja tema näole ilmus sõjakas ilme.
„See on täiesti haige! Ikka see teema, et ma käivat liiga palju väljas ja õppivat liiga vähe ja sõbrad on mul kahtlased ja üldse bla-bla-bla-blaa, küll ma olen ikka õudne ja paha tütar.”
„Päris jube siis ju.” Rüüpasin Fantat ja mõtlesin, et miks Saara minuga kokku oli tahtnud saada – nagu tema jutust aru võis saada, oli tal sõpru, kellele südant puistata, ju küllaga.
„See ei ole lihtsalt jube, see võtab kohati lausa eluisu ära,” kurtis Saara. „Kui poleks sõpru ja kui poleks arvutit ja raamatuid, siis ma ei kujutaks üldse ette, kuidas ma sellise ema kõrval normaalseks saaks jääda.”
„Aga miks su ema su sõpru kahtlaseks peab?” uurisin ma. „Kiusu pärast?”
„Nojah.” Saara näis mõttesse vajuvat. „Kui vana su ema on, Stella?”
See oli küll ootamatu küsimus. „Ee… kolmkümmend neli.”
„No vat. Minu ema on viiskümmend kaheksa ja mina ise saan varsti kolmteist, eks.”
Olin sõnatu. Mu Haapsalus elav vanaema oli viiskümmend viis, kolm aastat noorem kui Saara ema. Ma muidugi teadsin, et minu enda ema on üsna noor ja paljude teiste vanemad olid üsna palju vanemad, aga… nii palju?
„Mu ema arvas väga kaua aega, et ta ei saa lapsi, arstid olid talle ka seda öelnud,” jätkas Saara. „Aga siis ühel hetkel ma ikkagi tulin, kui ta enam poleks üldse osanud lootagi. Mu isaga läksid nad lahku üsna kohe pärast seda, kui ma olin sündinud. Ma põhjuseid ei tea ja ma pole oma isa kunagi näinud ka. Ema ei taha temast eriti rääkida, ütleb, et saame kahekesi väga hästi hakkama ja polegi meil rohkem kedagi tarvis.”
Ma noogutasin. „Mina elasin oma emaga ka päris kaua kahekesi, enne seda kui Marko tuli. Minu ema ja isa lahutasid, kui olin kahene ja ega ma ka teda eriti mäleta. Ma olen emaga temast ikka rääkinud küll ja tean, et ta elab Pärnus, aga ega ta meie vastu huvi pole tundnud.”
„Tead, mul on tunne, et meil on asi vastupidi – ema saatis ta ilmselt mingil hetkel pikalt ja ütleski talle, et meil pole teda vaja,” seletas Saara ning pistis viimased friikartulitükid omale suhu. „See oleks täpselt tema moodi. Ütleb, et ilma meesteta on elu palju lihtsam ja et tema on otsustanud oma elu minule pühendada. Kui ma väike olin, siis oli nagu okei, aga praegu ta lausa ahistab mind, kuskil ma ei või käia ega midagi teha.”
Saara oli jutuhoogu sattunud ja nähtavasti tuli talle alles nüüd meelde, et olin enne ju ta sõprade kohta küsinud. „Aa, ühesõnaga nüüd ongi see teema, et ma sain suvel ühe laheda kambaga tuttavaks. Klassis on meil nõmedad ja igavad inimesed, enamik mingid lollid tatikad, kes ainult karjuvad ja läbustavad ja millestki nendega rääkida ei ole. Paar normaalsemat tüdrukut on, aga see on ka kõik. Aga nende kolme tüdrukuga ma sain tuttavaks punkluule õhtul, kus ühe klassiõega koos