Reis Tjan-Šani. Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski
istuma, et teda ühe jaamavahe võrra uljalt ja tulise kiirusega edasi küütida. Sõit küüdimeestega läbi Siberi pakkus mulle seda suuremat huvi, et minu peatused ja lühikesed puhkused toimusid mitte igavates, ühe ja sellesama ametliku šablooni järgi ehitatud kroonu postijaamades, vaid varakate, heameelega küütimisega tegelevate Siberi talupoegade taredes. Uljas troika, kes oli rakendatud minu raskekaalulise tarantassi ette, haaras selle lausa õhinal ja kihutas jaamast alates kogu tee traavi, välja arvatud pikad tõusud, kus Siberi postipoiss armastab sammu sõita. Seejuures sugenes nende ja minu vahel väga huvitavaid vestlusi, milles vene talupoeg oli valmis kartuseta kogu oma südame välja puistama (ja selliseid talupoegi me kohtasime palju). Kui hästi ma oma nurga mehi, Rjazani pärisoriseid talupoegi, ka ei tundnud ja kuivõrd usalduslikult nad ka ei suhtunud oma isandasse, kes oli nende lähedal ja nende silme all üles kasvanud, kuid ikkagi jäi jutuajamistes nende elu-olust ja maailmavaatest, samuti nende vajaduste avaldamises midagi lõpuni ütlemata, selles oli midagi sunnitut, ning alati tunda, et nad ei ole täiesti siirad… Siberi vanad elanikud, talupojad, kes olid üles kasvanud ja arenenud tema avarustes, ei tundnud pärisorjuslikku sõltuvust ning neil oli kergem oma südant puistata jutuajamistes inimestega, kes olid tulnud kaugelt ja ei kuulunud nende kohalike bürokraatlike rõhujate-tšinovnikute hulka. Seetõttu ma kasutasin edukalt sõite, veelgi enam aga peatusi Siberi talupoegade taredes selleks, et tutvuda nende elu-olu, agraarolude ja maailmavaatega.
Tobolski kubermangu lõunapoolsete maakondade talupoegade tared hämmastasid mind oma avarusega, võrreldes suurvene mustmullakubermangude talupoegade kitsaste suitsutaredega. Tobolski taredel oli tänava pool küljes tavaliselt kuus, mõnikord aga kuni kaksteistkümmend akent, katused olid sindlitest, vahetevahel aga olid majad kahekordsed. Asulates juhtus nägema ka rikaste talupoegade telliskivist maju plekk-katustega. Talupoegade toit oli ebatavaliselt külluslik. Kõige lihtsamates talutaredes leidsin ma lõunalaual kolm-neli rooga. Lihatoit, mis koosnes looma- ja vasikalihast, kodu- ja metslindudest, aga samuti kaladest, moodustas argipäeva roogadest tervenisti poole. Sellele lisandusid nisu- ja rukkileib, pelmeenid – siberlaste lemmiktoit –, köögivili ja piimasaadused, viimaseid piiramatul hulgal. Arenenud karjandus ning küllaltki laialdane lina- ja kanepikasvatus olid põhjuseks, et vanade Siberi elanike kodutehtud riietus oli Euroopa-Venemaa talupoegade, eriti mustmullavööndi talupoegade riietusest samuti võrratult parem.
Vanad Siberi elanikud ei tahtnud uskuda, et Rjazani kubermangus tuleb mõnikord terve talu peale üksainus kasukas ja nad ei kujutanud ettegi, kuidas on võimalik elada, ilma et igal perekonnaliikmel oleks omaenda sooje riideid; asjaolu, et kõigil olid siin omaenda riided, arendas igaühel üksikisiku individuaalsust ja ettevõtlikkust; sellele aitas kaasa ka nende mitmekesine isetegevus. Avarust oli neil mitte ainult majas, vaid ka karjamaal ja põllul; seetõttu ei olnud põhjust väiklasteks perekonnatülideks ja lahkhelideks, mis nii sageli meie Euroopa-osa talupoegade elu raskeks muudab ning sunnib neid tihti elamute kitsuse tõttu enneaegsetele ja majanduslikult kahjulikele perekonna lõhenemistele.
Kõik need Siberi talupoegade elutingimused tugevdasid ja kindlustasid mitte ainult talu, vaid ka kogukondlikku liitu, mida maaelanikkond tõeliselt vajas, et võidelda looduse stiihiliste jõudude ja välisvaenlaste vastu. Seda, kuidas eri peremehed oma perekannakrunte kasutasid, kitsendas kogukonnaliit teatud piirideni väga vähe. Iga peremees võttis enda valdusse takistamatult nii palju maad, kui ta tahtis, ja harinud selle üles, peremehetses seal nii, nagu süda ihaldas, rajades sageli sellele maale nii püsivaid kui ka liikuvaid farme. Austus teise inimese poolt raadatud maa ja üleüldse võõra majapidamise vastu oli nii suur, et võõra vara omastajaid Siberi talupoegade hulgas ei leidunud, röövliteks ja riisujateks olid üksnes ärakaranud sunnitöölised ja ringihulkuvad sundasujad; kui viimaste kuritegevust esines, korraldasid vanad Siberi elanikud nende peale koertega klaperjahte ja mõistsid omakohut. Ainult siis, kui talupojad, nagu nad väljendasid, kannatasid maakitsikust, s. o. kui neil ei olnud maad küllaldaselt, astus kogukond oma õigustesse ja võttis maasuhete reguleerimiseks tarvitusele sundabinõud; maakitsikuse ajal põhjustasid maasuhted alati eri isikute rahulolematust, mis neutraliseeriti ainuüksi kogukonna otsustega, millele kõik tingimusteta alistusid. Kui halvad ja liigkasuahned Siberi tšinovnikud, kes kujutasid endast vene bürokraatia heidikuid, ka ei olnud, suutsid tugevad kogukonnad nende vastu edukalt võidelda.
Jätkan oma jutustust. Teine tähelepanuväärne Siberi jõgi, mis asus Išimi linna järel meie teel, oli Išim. Selleni me jõudsime läbi Išimi stepi, kus jõgesid esineb harva, kuid mis kujutas endast sel kevadisel ajal madalat niisket tasandikku, kus oli palju seisvat vett ja mis oli täis kasvanud kasevõsa. Läbi Išimi stepi kulgev tee kujutas endast suures ulatuses laia palk- ja risukatet, mida kahelt poolt küljest ääristasid kraavid.
31. mai varahommikul hakkas juba paistma Išimi tulvavesi Abatskoje küla lähedal, mis ilutseb oma kahe kirikuga jõe vasakul kaldal. Tee oli kohutav, tarantass viskus küljelt küljele niivõrd kõvasti, et vaatamata minu püüetele oma baromeetrit tervena hoida, purunes see kildudeks. Veetulvas Išimi jõe laius oli 8 versta, s. o. kaks korda laiem kui Toboli suurvesi, ja seetõttu kulus tema ületamiseks vähemalt viis tundi. Korda neli sõitsime madalaveelistes kohtades madalikele, aga lõpuks kandis tuuleiil meid veealusele seljandikule, s. o. sellele madalikule, mis tähistas jõesängi kallast. Sellel jõesängieelsel madalikul valitsev tugev lainetus muutis meie seisundi kriitiliseks ja meie paat oleks võinud ümber minna, kui mitte vette hüpanud sõudjatel poleks õnnestunud paati üle seljandiku lükata, ning mõni minut hiljem olime juba kiirevoolulises ja tormitsevas Išimis, mille sängi me ületasime kolmveerand tunniga. Taamal meie ees kerkis jõe parema kalda järsk astang, mis oli suurelt osalt kaetud rohukamara ja põõsastega. Jõe ja astangu vahelise vööndi kuival liivapinnasel nägin ma esmakordselt puht aasia taimevormi ulatuslikku, tihedat ja kaunist kolooniat, mis kattis suure ala oma kuldse vaibaga. See taim – kollane võhumõõk (Iris flavissima), mille avastaja ja esimene kirjeldaja oli suur Pallas – kuulub samuti kogukondlikku elu armastava Siberi floora taimede hulka.
Järsu astangu paljandid koosnesid savisetetest, nende all aga horisontaalsetest liivakihtidest ilma mingite munakateta. Roninud astangule, nägin ma jällegi, kuivõrd mõõtmatult laiub Išimi stepp, mis levis veel versta 200, juba läbi Omski maakonna kuni Irtõšini. Kasemetsatukad, niidud ja ulatuslikud seisva vee alad vaheldusid üksteisega. Niiske stepi taimkate kandis ikka veel Euroopa-Vene iseloomu. Pehmekarvaline lilla karukell (Pulsatilla), kuldkollased kevadadoonised (Adonis vernalis), metsülase (Anemone silvestris) suured valged õied, kahvatukollased saledad kuuskjalad (Pedicularis sceptrum-carolinum), kõrged punased tuliürdid (Phlomis tuberosa) ja lõpuks kuivematel kohtadel tuules graatsiliselt lainetav stepirohi (Stipa pennata) olid siin kõige iseloomulikumad stepi taimkattele, millele loendamatud veelinnud andsid uskumatu elevuse. Mitut liiki pardid kõndisid paarikaupa suurel maanteel, tõustes lendu ainult kiirelt kihutava sõiduki ees. Arvurikkad haneparved laskusid kartmatult loendamatutesse väheldastesse veekogudesse, vahetpidamata lendasid soorohust kahinal välja rohukurvitsad ja tikutajad. Veidi eemal keerles tormavate hobuste kõrval kaebliku kisaga suur sirpja nokaga emane koovitaja (Numenius arquatus), nagu oleks ta tahtnud hobuseid peatada oma pikkade tiibade löögiga ja kaitsta nende kapjade eest oma veel abitut järglaskonda, kes peitus kusagil kõrges rohus stepitee ääres. Veelgi edasi, kahe sammu kaugusel suurest teest, võitles kurgede paar hirmukisaga ja laialiaetud tiibadega stepipistriku vastu, laskmata end segada hobuste jooksust. Emakurg kukub, olles pistriku kiirest rünnakust maha paisatud, kuid isakurg viskub meeleheitlikult viimasele peale ning pistrik, hüpanud pealejooksvate hobuste vahelt välja, tõuseb tiireldes kõrgemale ja liugleb stepi kohal edasi, varitsedes hõlpsamat saaki.
Esimese juuni hommikul jõudsime Krasnõi Jari juures Lääne-Siberi madaliku kolmanda ja kõige hiiglaslikuma jõeni – Irtõšini. Paljandid, mis ma siin nägin, ei koosnenud enam uhetest, vaid rahulikest ladestustest, mis vaheldusid kõige uuemate formatsioonide mageveebasseini liivakihtidega. Kõik need liivakihtide paljandid piki Irtõši jõge sisaldasid arvutul hulgal teokarpe, mida ma kogusin ja kirjeldasin hiljem esmakordselt ajakirjas «Zeitschrift der deutschen geologischen Gesellschaft». Alles hiljem sain ma teada, et need ei olnud jäänud kahe silma vahele ka suurel XVIII sajandi reisijal Pallasel, kuid tema muide märgib neid, ilma et oleks kirjeldanud.
Krasnõi Jari juures läksin ma lahku oma