Reis Tjan-Šani. Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski
mäenõlv oli kaetud lopsaka taimestikuga, mis koosnes ebatavaliselt pikkadest stepirohtudest; nende hulgast paistsid silma rõngaslillede (Lavatera thuringiaca) suured roosad õied ja saledad metsikud tokkroosid (Althaea licifolia), stepirohu (Stipa capillata) tihedad puhmad ja karuohaka (Cnicus cernuus) suured longus õisikud. Nõlva alumine osa oli täis kasvanud tihedaid põõsaid, mille hulgas iseloomulik Altai näsiniin (Daphne altaica) täitis õhku oma valkjasroosakate õite lõhnaga. Laia häilu järel, kuhu laskumine meenutas mulle elavalt, ehkki mitte nii grandioossel kujul, üht laskumist Ülem-Rhône’i Vallesi orgu (descente de Forclas), kerkisid taamal kõrged Uba belokid, milledest kõige kõrgemal sädelesid lumevöödid.
Orgu laskumisel oleks meiega peaaegu katastroof juhtunud: tormakas siberi troika, kes oli rakendatud meie raskekaalulise tarantassi ette, pistis mäest alla kihutama nõlvaku kõige järsemast kohast ja teda peatada ei olnud mingit võimalust. Sel ajal ma jutustasin innuga Aleksandr Borissovitš Koptevile oma mälestusi Vallesi orust, ja märganud, et minu reisikaaslane vaatab rahutult ringi, valides sobivat silmapilku sõidukist väljahüppamiseks, jätkasin ma täie rahuga oma jutustust, täites nii selle kriitilise minuti, kui hobused, olles teelt kõrvale kaldunud, sööstsid äkilise järsaku poole. Neid peatada oli võimatu, aga leidlik postipoiss, võtnud kokku kogu oma jõu, pööras hobused järsult kõrvale: hobused kukkusid, takerdudes põõsastikku, aga sõiduk, mille rataste ümber oli mässunud kõrge rohi, jäi seisma.
Pärast Lossihhasse saabumist tegin ma ratsa kõrvalekskursiooni Lossihha vasekaevandusse, mis asus külast nelja versta kaugusel, lootes kaevanduses leida mulle Barnauli muuseumist tuttavaid Lossihha kivistisi. Kuid leida mul neid ei õnnestunud. Ma ainult tutvusin kaevandusega ja pöördusin tagasi külasse. Kui olime siin ära parandanud oma tarantassi, jätkasime taas teekonda.
Teel Lossihhast Sekissovkasse avanes kaheteistkümnendal verstal väga kaunis panoraam. Meie ees ilmus nähtavale sadulakujulise harjaga mägi, mis erines kõigist meie poolt seni nähtud Altai mägedest sellega, et tema sadulat, mis kandis Prohhodnoi beloki nime, kattis suur ja tihe männimets. Meist vasakul tõusid majesteetlikud Uba belokid oma lumelaikudega, mässituna osaliselt pilvedevaipa. Beloussovskaja Bora mäe jalamil sellelt voolava Sekissovka jõekese ääres asus samanimeline suur küla nägusalt valgendatud puust kirikuga. Sekissovkasse saabudes üllatasid mind mõned iseärasused selle küla elanike riietuses ja elamutes. Naiste peakatted koosnesid. madalatest kokošnikutest, mille ümber oli gratsioosselt mähitud kerge valge side, mis andis kogu peakattele turbani välimuse; nende särgid ja panjoovad olid punaste nööridega kaunilt välja õmmeldud. Küla elamute sisemus paistis silma tähelepanuväärse puhtusega; värvimata puupõrandad olid hoolikalt pestud. Mööbel, eriti kapid, samuti ka laed ja seinad olid värvitud eredavärvilisteks. Sekissovka elanikke nimetati «poolakateks», ehkki nad rääkisid ainult vene keelt ja olid vanausulised, kes olid pöördunud Venemaale tagasi pärast esimest Poola jaotamist ja olid siia välja saadetud Katariina II käsul.
Sekissovka ja Bobrovka postijaama vahel (22. verstal) me lõpuks ületasime Uba ja Ulba vahelise veelahkme, kust paistis sinetavas kauguses edelas juba teisel pool Irtõšši asuv kolmepäine Monastõrskaja sopka. Bobrovka kujutas endast suurt küla, mis koosnes lõuna-vene tüüpi valgetest majakestest (savionnidest); need olid erinevad vanausuliste majadest, mis on seletatav sellega, et Bobrovka oli asustatud kasakatega ja oli juba XIX sajandi algul kasakate eelpostiks. Kui olime Bobrovkast lahkunud, läks varsti pimedaks ja viimased kümme versta Tarhanskoje külani me sõitsime täielikus pimeduses; seal me ka ööbisime.
Tarhanskoje paikneb Ulba paremal kaldal, jõe imekaunis orus, millega tutvumiseks ma kulutasin kogu järgneva päeva (22. juuli). Väga vara hommikul sõitsin ma ratsa ekskursioonile, mille eesmärgiks oli orule kõige lähem Dolgaja mägi. Selle nõlva kattis lopsakas Altai orgude rohttaimestik. Gigantne rohi oli niivõrd kõrge, et mööda kitsast rada sõitev ratsanik uppus sellesse kuni vööni. Hommikune kaste oli nii rikkalik, et langes rohtudelt minule vihmana ning hoolimata päikesesärast ja pilvitust taevast, olin ma enne mäetipule jõudmist, nagu öeldakse, üdini märg. Rohttaimestik koosnes kõrgetest kõrrelistest (Gramineae), putkelistest (Umbelliferae), kassinaerilistest (Malvaceae), korvõielistest (Compositae) ja kellukõielistest (Campanulaceae). Seda gigantset taimede massi elustasid toredate lillede vahelduvad, osaliselt eredad värvid. Mäe tipule küündimata asendusid rohud algul põõsastega, seejärel madala muruga, lõpuks aga ilmusid kivimite ja nimelt kiltade paljandid, mille kihtidel oli järsk kallak (kuni 70°).
Mäe tipult avanes maaliline vaade. Avarat orgu kaunistas Ulba lai hõbedane pael; mõlemal pool orgu kerkisid mäeahelikud, mida suures ulatuses kattis tume metsade rüü, aga nende mägede tagant paistsid kohati Ulba belokid, mis olid kaunistatud valgete sätendavate lumevöötidega. Ainult ühest, edelapoolsest küljest sulas org laienedes ühte lainja ääretu Irtõši-äärse stepiga, mille taga kaugel horisondil kerkis uduses kauguses kolmepäine Monastõrskaja sopka.
Kui me olime Dolgaja mäe harjale jõudnud, ratsutasin selle teisele küljele ja laskusin Ulba väikese lisajõe külgorgu, mida mööda jõudsin jälle Ulba äärde, ning pöördusin tagasi Tarhanskojesse. Selle laskumise ajal leidsin ma oma suureks heameeleks seda, mis oli minu ekskursiooni peaeesmärgiks: kivisöeladestu kivimite paljandeid, mis olid rikkad kivististest ja andsid mulle külluslikku saaki.
Teisel päeval, 23. juulil me jätkasime oma teekonda Ridderski suunas. Meid oli juba Zmeinogorskis hoiatatud, et see tee viimane osa tuleb raske, sest Ulba on seal, kus ta moodustub oma jõeharudest, uhtunud ja ära viinud heakorrastatud tee ja sillad, tekitades suurt laastamist. Seetõttu võttis mäeadministratsiooni juhtkond tarvitusele erilised abinõud, et meie sõitu Ridderskisse täiesti ohutuks teha. Meie tarantassi ette rakendati paarikaupa kuus hobust ja vaatamata sellele, et ühel neist eesmistest hobustest ratsutas kutsar, saatsid meid veel kuus ratsanikku. Küla lähikonnas me ületasime koolme kaudu kiirevoolulise Ulba, mis oli silla ära viinud ja kogu oma oru helde käega hiiglaslike kividega üle külvanud. Muide, hoolimata hävitustööst, mida tujukas jõgi oli teinud, sarnanes tema org Dolgaja ja Šipitsõnskaja mäe vahel õitsva pargiga. Siinne puutaimestik koosnes saledatest siberi paplitest (Populus laurifolia), kaskedest, pajudest, haabadest, toomingatest jne. Puuderühmad vaheldusid metsalagendike ja siberi liiki põõsaste tihnikutega. Kõrgete rohtude seas märkasin ma siin palju pujenge (Paeonia hybrida), mis olid kahjuks juba ära õitsenud, kuid olid avanud oma emakate tumepurpurja sisemuse. Iga teekäänak avas meie ees kogu oma ilus üha uusi maastikke. Me vahetpidamata kas sõitsime koolmeid mööda läbi Ulba jõeharude ja temasse voolavate mägiojade või tõusime madalavõitu porfüürrüngastele, mis olid kaetud lopsaka taimestikuga.
Iseäranis maalilised olid vaated mõnelt niisuguselt kõrgendikult jõe käärudele ja paiguti nende kohal rippuvatele kaljudele; meist paremal paistis mägi, mis tõusis sadu meetreid üle jõe pinna. Tema kõrge teravalt nurgelise harja järgi võis eksimatult järeldada, et ta koosnes graniidist; kohalikud elanikud olid mäele andnud vähepoeetilise, aga iseloomuliku nime – Uglouhha. Tema kaljusid kattis tihe mets. Kahekümne versta kaugusel Šemonaihhast, olles ületanud sügavaveelise koolme kaudu Ulba jõe, jõudsime suure Tšeremšanka küla juurde, mis asus otse Uglouhha jalamil. Vahetamata siin oma grandioosset rakendit, sõitsime veel 12 versta edasi kuni Butatšihha külani, läbides meie tee kõige hädaohtlikuma osa, sest siin olidki harukordsed tulvad purustanud kunstliku rajatise, mis koosnes tohututest kiviplaatidest ja mille ulatus oli peaaegu kümme versta. Taolisi rajatisi nimetatakse siin «rež’iks». Jõgi oli selle reži ära lõhkunud 1856. aasta kevadel ja pildunud tohutud kivid, millest rež oli ehitatud, laiali üle kogu oru.
Butatšihha oli üsna suur asula, mis paiknes maaliliselt piki orgu, mitte kaugel kohast, kus jõeharude ühinemisest moodustub Ulba jõgi. Kõige huvitavam neist jõeharudest oli kohisev, käredavooluline ja vahutav mäestikuoja, mis saab oma alguse Ulba belokite lumest ja oli saanud kohalikelt elanikelt nimeks Gromotuhha.
Kui me Butatšihhast välja sõitsime, kaldus päev juba õhtusse, kuid ei olnud veel täiesti pime, kui me lõpuks jõudsime Ridderskisse, kus meid Ridderski kaevanduse haritud mäeinseneri kodus kõige soojema külalislahkusega vastu võeti.
Minu reisi ajal Altais, samuti nagu teekonnal