Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg
seda eriti polnud, siis tuli noormehel lugeda neid väheseid rublasid, mida kool talle praktika eest maksis. Jaanus oli suures aja- ja rahapuuduses, ning sellepärast jäid Tuuliga linna peal käimised õige harvaks. See-eest kasutas noormees ära kõik vabad hetked, et armastatud tüdrukuga koos olla. Ega neid vabu momente ei olnudki nii lihtne leida, sest ka Tuulil oli vaja teha oma diplomitööd, lõpetas ju temagi sel aastal kooli. Nii mõnelgi õhtul seisis Jaanus koos Tuuliga ühiselamu koridoris aknaorvas ja nautis armsama lähedust. Eks neid paarikesi oli peale Jaanuse ja Tuuli koridorinurkades veel teisigi, kes kõik Ühiselamu Hirmu ilmumisel kuhugile ära kadusid, et siis, kui õhk jälle puhas, vaikselt oma kohale tagasi tulla.
Kooli aulas peeti üsna tihti tantsuõhtuid. Tantsumuusikat lasti aulasse loomulikult kooli raadiosõlmest. Jaanuse suureks meelehärmiks usaldas vanemmeister raadiosõlme neil õhtutel alati tema hoole alla ja nii ei olnud noormehel peaaegu kunagi võimalust minna aulasse, et Tuuliga tantsida. Kunagi ammu, juba koolmaja ehitamise ajal oli vististi plaanis näidata praegusest raadiosõlme ruumist aula lavale filme ja sellepärast oli raadiosõlme aulapoolses seinas neli väikest akent. Tantsuõhtutel vaatas Jaanus nukralt neist akendest alla saali. Seal tantsis kooli teiste kaunitaride hulgas ka tema Tuuli, kes tihti viskas raadiosõlme akende poole kutsuvaid pilke. Jaanus oleks väga tahtnud minna alla aulasse ja keerutada Tuuliga tantsupõrandal. Oleks läinudki, kui oleks saanud raadiosõlme kellegi hoolde usaldada. Niisugust inimest enamasti ei olnud. Petja oli ettenägelikult juba ammu enne peoõhtut vanemmeistri silma alt ära kadunud ja kui Jaanus õhtul jälle raadiosõlmes tantsumuusikat valis ning stuudiomakkidega jändas, kudrutas sõber aulas oma pruunilakalise sõbrannaga. Esimese aasta poisid, ehk jobid, kes raadioringis käisid, ei olnud Jaanuse arvates raadiosõlme juhtimiseks küllalt kogenud. Nii jäidki Tuuli ja Jaanus peoõhtutel läbi raadiosõlme väikeste akende teineteisega igatsevaid pilke vahetama. Täpselt nii, nagu nad aastakümneid hiljem teineteisele üle Soome lahe harvu kirju saatsid, milledel veel nooruseaja mälestuste hõng küljes oli …
Kooli raadiosõlme ümberehitamine läks noormeestel ilma eriliste viperusteta. Nagu iseenesest kujunes välja omavaheline tööjaotus. Petja monteeris rezišööri puldile igasuguseid lüliteid paika ja Jaanuse mureks jäi neile õigest kohast õiged juhtmed külge tinutada. Jaanusele ei meeldinud lülitite jaoks tehtud aukude lihvimine ja „lakkumine” nagu ta seda Petjale nii meelepärast tööd naljatades nimetas. Jaanusele meeldis hoopis ninapidi raadiosõlme skeemides tuhnida ja siis nende skeemide järgi juhtmeid ühendada. See oli tegevus, mille nimel tasus higistada.
Võttis aega mis võttis, kuid iga päev tõi raadiosõlme mingisuguse uuenduse ja paari kuu pärast võisid noormehed vanemmeistrile ette kanda, et nende suur töö on valmis saanud. Vana juhtimispult oli juba ammu raadiosõlme ukse taha tiritud ning aparaadiruumis uhkeldas oma ilus ja säras uus raadiosõlme juhtimispult.
Vanemmeister, kes siis, kui noormehed raadiosõlmes suurt tööd alustasid, õige murelik paistis olema, kuid asja edenedes pikkamööda maha rahunes, kiitis Jaanuse ja Petja diplomitööd ning lubas selle esitada Kutsekoolide õpilaste lõputööde näitusele. Kui sündmustest veidi ette rutata, siis võib ütelda, et vanemmeister pidas sõna ja noormeeste ehitatud raadiosõlme juhtimispult tunnistati vabariigi kutsekoolide hulgas kõige moodsamaks ning selle ehitajad, õpilased Bierbrauer ja Põdrus, pälvisid ENSV Kutsehariduse Peavalitsuse aukirjad.
Lõpueksamid sooritas Jaanus, võrreldes Liiva kooli lõpueksamitega, võrdlemisi ladusalt. Suurem „pinnimine” tuli noormehel üle elada siis, kui oli otsustamisel temale antav elektriku kategooria. Ühe vastusega pani Jaanus veidi mööda ja siis tuli eksamikomisjonilt lisaküsimusi lausa robinal. Nähes, et Jaanus hakkas silmnähtavalt närveerima, ütles üks eksamikomisjoni liikmetest, hallipäine vanem mees rahuliku häälega:
„Noormees, me teame, et teie diplomitöö on väga head hinnet väärt ja teil on praegu võimalus saada eksamikomisjonilt kõige kõrgem elektrimontööri kategooria, mida sellel erialal õppinu kutsekoolis üldse võib saada. Sellepärast mõtelge praegu iga vastus rahulikult läbi, enne, kui hakkate vastama!”
Jaanus vaatas juba aastates mehe sõbralikesse silmadesse ja tundes vaistlikult selle mehe poolehoidu endale, hakkas rahunenult eksamikomisjoni liikmete poolt esitatud küsimustele järgemööda vastama. Kui noormees sai maha viimase vastusega, küsis eksamikomisjoni esimees:
„Mis te arvate, kolleegid, kas anname sellele noorele mehele kõrgeima kategooria mis anda saame?”
„Nõus!”
„Jah … Veidikene küll vahepael puterdas, kuid lõpuks vastas poiss kõigile küsimustele ikkagi õigesti. Võib küll!”
„Mina ei ole vastu!”
Kui Jaanus eksamiruumist välja tuli, piirasid grupikaaslased ta kohe ümber ja küsisid:
„Räägi!”
„Kuidas läks?”
„Kas nad seal ka kõvasti pinnivad?”
„Kõrgem kategooria!!!” hõiskas Jaanus käsi üles tõstes. „Kool on läbi, mehed!!!” ja trügis eksamijärjekorda ootavate ning närveerivate grupikaaslaste vahelt läbi. Ta soovis koolimaja pealt Tuuli üles otsida. Nii väga tahtis ta oma rõõmu armastatud tütarlapsega jagada!
Kutsekooli õpilaste lõputööde näitus oli üles pandud Pikal tänaval Jaan Kreuksi nimelises kultuurikeskuses. Jaanus koos Petja ja veel kahe merekooli poisiga vastutas näitusel selle eest, et näitusesaalis kogu aeg mängiks vaikne taustamuusika. Vanemmeister valis ise kooli raadiosõlme fonoteegist välja selleks puhuks sobivate muusikapaladega magnetofonilindid. Võimendusaparatuur oli näitusele toodud merekoolist. Noormehed jagasid pikad näitusepäevad omavahel nii ära, et igaüks sai muusikat „kruttida” iga päev kolm tundi korraga. Kuivõrd merekooli sööklas olid söögiajad veidi hiljem, kui kutsekooli omas, siis seati vahetuse kellaajad niimoodi, et ikka iga mees sai rahulikult oma koolis kõhu täis vitsutada.
Aparatuur asus näitusesaali rõdul ja sealt oli noormeestel hea alla, saali vaadata ilma, et keegi neid seal üleval tähele oleks pannud. Jaanus vaatas suurima naudinguga üle rõduääre alla saali, kus teiste eksponaatide hulgas troonis ka tema ja Petja poolt valmistatud kooli raadiosõlme uus rezisööri pult, valmistajate nimed juures ja puha. Eriti meeldis noormehele see, et ikka ja jälle tuldi nende kätetööd imetlema ja uurima, ning näitusesaali giidi käest rezisööri puldi kohta üht-teist pärima.
„Vahva asjaga saime maha!” ütles Petja ühel õhtul Jaanust välja vahetama tulles, kui järjekordne trobikond uudistajaid näitusesaalis jälle nende kätetööd imetles.
„Jah! On ikka hea tunne küll siit rõdult neid uudistajaid vaadata!” oli Jaanus nõus.
Hetkel, kui esimesel makil lõppes muusikapala, tegi Jaanus kaks kiiret liigutust – lülitas välja esimese ja käivitas teise maki. Vilunult käivitatud maki nuppe keerates timmis ta välja helitugevuse ja tämbrid ning hakkas esimesel makil linti tagasi kerima. Üherealised stuudiomakid „sõid” kõvasti linti, sest neil oli tavalisest makist hulga suurem lindikiirus ja suuremad lindikettad, kuid see-eest oli neil võrreldamatult parem helikvaliteet.
„Azuu, azuu, Pikoliina …” laulis makk.
„Kas sa reklaamilinte oled neile sinna ka „kruttinud”?” küsis Petja, näidates peaga alla näitusesaali poole.
„Noored, astuge kutsekoolidesse!” matkis Jaanus tülpinud näoga ühte reklaami teksti järele. „Mis ma sellest reklaamist ilmaaegu „krutin”? Kes tahab ikka tõsiselt kutsekooli minna, see leiab vajaliku kooli ise üles!” Jaanusele tuli meelde, kuidas tema oli „vajaliku kooli” rehetoas pliidi alla tuld tehes „üles leidnud”.
VIII peatükk
Rongirattad kolisesid rütmiliselt raudteerööbastel, ikka tara-ram-tara-ram ja hetke pärast jälle, tara-ram-tara-ram. Niimoodi kihutas rong ida poole juba teist päeva järjest, vaid mõnikord harva mõnes raudteejaamas vastu tulevaid ronge mööda lastes mõneks tunniks peatudes. Harilikus kupeedega reisivagunites sõitsid kolmeks aastaks N-armeesse terve rongitäis kutsealuseid. Kuivõrd suurem osa neist olid eestlased, siis oli enamikes kupeedes kuulda