Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg
ah? Nägid sa vanameest?” lõõtsutas järele jooksnud Voss Jaanusele kõrva.
„Näed, läheb seal, suits ees ja käed mantli taskutes.” näitas Jaanus tädipojale tema isa, kes kiirustamata mööda kõnniteed edasi astus. „Ta ei vaata üldse tagasi!”
„Vaatab küll! Ega ma esimest korda teda ei jälita!” ütles Voss, hoides end Jaanuse varju. „Näed, kui ta läheb üle selle risttee, siis seal keerab vanamees end äkki ringi ja uurib tükk aega tänavat. Kui ta mind näeb, siis läheb rahulikult ringiga jälle koju tagasi.”
„Võib-olla jalutab niisama?”
„Ei jaluta midagi niisama! Teda on nähtud selle teise naisega linnas ringi kolamas.” õiendas Voss ja lisas: „Ta jõuab kohe ristteeni … Ma hüppan siia selle maja koridori. Sa hoia end ka kõrvale, kuid katsu tal silm ikka peal hoida. Kui vanamees jälle edasi läheb, pane talle vaikselt järele. Selge?”
„Olgu nii!”
Voss kadus Jaanuse kõrvalt ja hetk hiljem astus tädimees ristteele. Jaanus keeras end küljega tädimehe poole ja tundis suurt huvi kõnnitee äärse plangu peale kleebitud kuulutuste vastu.
„Ära anda emane koer …” luges poiss ühte esimesena silma hakkavat kuulutust. Silmanurgast nägi ta, kuidas Vossi „vanamees” astus üle risttee kõnniteele ja siis end järsku ringi pööras, ning tähelepanelikult tuldud tänavat uurima hakkas.
„Müüa ilus toapalm …”
Tädimees vaatas ikka Jaanuse poole.
„Ära jooksnud emane puudel. Ausal leidjal teatada vaevatasu eest …”
„Kõik on nende emastega aina hädas!” imestas Jaanus, unustades, et ka temal oli nende „emastega” oma elus juba mõningaid probleeme olnud …
Tädimees pani uue suitsu tolmama ja surus mõlemad käed mantli tasku, viskas veel pilgu tuldud teele, ning hakkas kiirel sammul mööda kõnniteed edasi minema.
Jaanus jättis kuulutused emaste koerte kohta teistele inimestele lugeda ja hiilis tädimehele järele. See ei paistnud sugugi kodu poole tagasi tüürivat. Vossil oli olnud õigus! Läbinud kordagi tagasi vaatamata veel paar ühtemoodi luitunud kahekordsete puumajadega tänavat, astus tädimees äkki ühest kõnnitee äärsest väravast sisse. Kuivõrd plank oli hõre, siis nägi Jaanus plangu laudade vahelt piiludes ära ka selle maja ukse, kust jälitatav sisse läks. Poiss hiilis talle järele. Tädimees astus puutrepi nagisedes teisele korrusele. Jaanus seisis hiirvaikselt esimese korruse koridoris ja ootas. Peagi kostus ülevalt uksekella helin ja hetk hiljem jalgade pühkimise sahin uksematil, ning lahti-kinni käiva ukse kolksatus. Majas valitses vaikus. Jaanus hiilis mööda nagisevat puutreppi üles teisele korrusele. Seal, pikas ning poolpimedas koridoris olid nelja korteri uksed, kõik ühesugused, pruuniks värvitud ja vanaaegsete, pronksist ukselinkidega.
„Millise ukse taga ta kurinahk siis kella andis?” Jaanus oli kimbatuses.
Äkki märkas ta ühel kummist uksematil midagi lumepuru taolist. Poiss vaatas kähku üle ka teised kolm jalamatti. Need olid kuivad.
„Selge!” rõõmustas poiss. „Siin pole enam midagi teha.” ja Jaanus astus korteri numbrit meelde jättes pikkamööda trepist alla.
Hoovis põrkas ta kokku Vossiga:
„Noh? Kus?!” küsis tädipoeg ärevalt ähkides. „Ma nägin, kui sa siia hoovi sisse hiilisid, rohkem midagi!”
Jaanus rääkis asja ära, mis ja kus.
Kuivõrd Vossil ei olnud tahtmist linna peale kolama minna, jättis Jaanus peagi tädipojaga hüvasti ja hakkas pikkamööda trammipeatuse poole astuma, et ühiselamusse tagasi sõita. Üksi linnas hulkumine ei pakkunud talle täna enam huvi.
„Tuleb välja, et ka Vossi isa teeb samu tempe, mis minu isagi kunagi tegi!” mõtles poiss pahameelega. Kas olid need õed, Jaanuse ja Vossi emad, tõesti endile millegipärast halvad mehed saanud? Oli ju ka kõige vanem, kolmas õde, teine Jaanuse tädi, oma mehest juba ammu lahku läinud. Nii ammu, et Jaanus ei mäletanudki, millal see oli olnud. Või oli õdedel midagi viga, mis ei lasknud neil meestega elada? Jaanuse arvates olid nad kõik, kolm õde, ometi normaalsed ja isegi ilusad inimesed. Poiss oli näinud ema ja tädide noorepõlve pilte, mis emal kodus albumisse kleebitud olid. Nii ilusate ja lopsakate lokkis juustega ning kreekapäraste ninadega kaunitare, kui need kolm õde olid, andis teiste tolleaegsete piltide pealt olevate neidude hulgast otsida … Mallangil räägiti peale Kaarli Korsanilt ära minekut, et näe, jah, sõjas käinud mees, sai seal kindlasti põrutada, sellepärast jättiski enda naise ja ongi loll teiste naiste järele …
„Vossi isa on ju ka korpusemees!” mõtles Jaanus. „Sai ka siis vist sõjas põrutada …”
Oli selle sõjas põrutada saamisega kuidas oli, kuid fakt oli see, et Jaanuse isa oli juba ammu lennus ja Vossi oma kohe, kohe minemas … Miks see nii oli, või olema pidi, ei osanud Jaanus endale selgeks teha. Mida rohkem ta läbi eluräga adasi murdis, seda rohkem tekkis igasuguseid probleeme. Ja kui mõni asi poisile selgemaks saigi, oli kohe uus ja veel udusem platsis, ning jälle tuli murda edasi, selguse poole. Läbi selle neetud räga, millel ei paistnud lõppu olevat, ega tulevat … Selgust aga Jaanus tahtis, iseeneses ja enese ümber.
III peatükk
Mida rohkem Jaanus elektri saladustesse tungis, seda rohkem hakkas talle see, täiesti juhuslikult valitud, eriala meeldima. Õppimine, mis Liiva koolis oli tema jaoks äraarvamata raske ja vastik, oli nüüd muutunud päris meeldivaks tegevuseks. Pealegi suhtusid ka õpetajad õpilastesse hoopis teistmoodi, kui Liiva koolis. Siin ei pidanud õpetajad õpilasi enam lasteks ja kohtlesid neid nii nagu täiskasvanuid. Poiss sai õppetükkidega enamasti ruttu valmis ja, et linnaskäimiseks oli vaja alati meistrilt luba saada, ning ega seda rahagi alati taskus üleliia olnud, jäi Jaanusel õhtuti hulk vaba aega, millega ta ei osanud midagi peale hakata. Ühel õhtul, kui Jaanus jälle omale tulutult tegevust otsis, küsis temalt grupikaaslane Ellur:
„Mis sa sügeled kogu õhtu? Oled armunud?”
„Pole ma midagi armunud!” vastas Jaanus, sest jutuajamist selle raamatukogus nähtud nöbininaga ei saanud veel miskiks armastuseks pidada. „Lihtsalt tapvalt igav on!”
„Tule minuga koos raadiosõlme!” pakkus Ellur. „Ma just mõtlesingi sinna minna.”
„Mis seal siis nii huvitavat on?”
„Eks sa vaata ise! Kui meeldib, hakkadki seal käima, aga kui ei meeldi, ega siis keegi sind kinni ka ju ei pea …”
Ellur Jõesaar oli grupikaaslastest mõned aastad vanem ja nagu ta uhkelt ütles, on temal nii nigel tervis, et isegi vene kroonu temasugust ei tahtvat. Muidu oli ta igapidi kraps ja õppija noormees, tüdrukute lemmik ka, sest Ellur oskas end nende seltskonnas soliidselt üleval pidada. Jaanusele tekitas väikest kadedust Elluri väga hea habemekasv, sest tema jõuline lõug oli alatasa õrnas habemetüükas, ükskõik kui tihti ta seda žiletiga ka ei kraapinud. Mustade ja sirgete kulmude alt vaatasid vestluskaaslasele alati tähelepanelikult otsa kaks halli ja heatahtlikku silma.
„Noh, seltsimees Bierbrauer, kas läheme?” lõmpsis Ellur.
„Olgu pealegi … Härra Jõesaar!” vastas Jaanus ja kõmpis Elluri järel mööda ühiselamu koridore maja kolmandale korrusele, kus kahes omavahel ühendatud toas asus kooli raadiosõlm.
Raadioringi juhendas kooli vanemmeister, ligi kahemeetrine tumedate, lokkis juustega mehemürakas.
„Kui sul tõsine tahtmine on, ega siis selle vastu või kellelgi midagi olla!” arvas vanemmeister, kui oli Jaanuse soovi ära kuulanud. „Näe, seal on vaba laud, istu ja õpi tinutamine selgeks. Seda oskust läheb sul siin iga päev vaja!”
„Leerivend nimetas tinaka joomist ka tinutamiseks …” mõtles Jaanus, kui ta oli jootekolvi vooluvõrku ühendanud ja töölaua taha istudes traadijuppide otsi puhastama hakkas. „Siin tähendab see sõna sootuks midagi muud …”
Asi ei olnudki teab mis keeruline ja kui vanemmeister oli Jaanuse