Printsess. Kiera Cass
ma olen kindel, et kuninganna toatüdrukud küll niimoodi ei sõnele,” ütlesin nende juurde astudes. „Seda enam, et raiskame nii vaid väärtuslikku tööaega.”
Anne, ikka veel vihane, näitas näpuga Lucy peale. „Aga ta…”
Sundisin ta väikese käeliigutusega vaikima, isegi imestades, et see nii lihtsalt käis.
„Ei mingit vaidlemist. Lucy, võta kleit ja mine lõpeta see all töötoas. Nii saavad kõik natukene pead puhata.”
Lucy haaras kleidi kaenlasse ja peaaegu jooksis toast välja, pääsemise üle hirmus õnnelik. Anne jälgis teda mossitades. Mary paistis murelik, kuid naasis sõnagi lausumata oma töö kallale.
Sain juba paari minutiga aru, et keskendumisest ei tule sellises rõõmutus õhkkonnas midagi välja. Haarasin paberi ja pliiatsi kaasa ning suundusin alumisele korrusele. Huvitav, kas olin Lucyt päästes õigesti teinud? Võib-olla pidanuks laskma neil end välja elada. Võib-olla keeras säärane sekkumine nad hoopis minu vastu. Seda enam, et ma polnud neid iial varem niimoodi kamandanud.
Seisatasin viivuks Naiste toa ukse taga. Seegi ei tundunud õige koht. Kõndisin mööda koridori edasi, kuni leidsin orva väikese pingikesega. See tundus tore. Tõin raamatukogust paberi alla suure raamatu ja asusin kirjutama, olles maailma eest ühe suure taimega varjatud. Suur aken avanes aeda ja korraks ei tundunudki palee enam vangikongina. Vaatasin, kuidas linnud akna taga hüplesid ja püüdsin välja mõelda pehmeimat viisi vanematele rahavoogude lõppemisest teatada.
„Maxon, kas me ei võiks minna päris kohtingule? Kuhugi paleest välja?” See oli Krissi hääl. Hm. Poleks see Naiste tuba nii täis olnud ühti.
Kuulsin Maxoni vastuses naeratust. „Soovin, et see oleks nii. Ent isegi rahu ajal oleks see üsna keeruline.”
„Ma tahaks näha sind kuskil, kus sa ei ole prints,” vingus Kriss armastavalt.
„Ah, aga ma olen ju prints igal pool.”
„Sa saad aru küll, mida mõtlen.”
„Saan muidugi. Anna andeks, et ei saa seda sulle lubada. Küllap oleks tore minna sinuga kuhugi, kus sa poleks üks Eliidi seast. Aga paraku on mu elu selline.”
Ta hääl muutus veidi kurvaks.
„Kahetseksid sa seda?” päris Maxon. „Kui kogu su ülejäänud elu olekski selline? Ilusad müürid, kuid müürid sellegipoolest. Mu ema lahkub nende vahelt kord-paar aasta jooksul.” Vaatasin läbi puu tiheda võra, kuidas nad mööda jalutasid, ise minu kohalolust õndsas teadmatuses. „Ja kui sa pead avalikku tähelepanu juba praegu liiga hirmsaks, siis kujuta ette, kui hulluks muutub see siis, kui oled ainus tüdruk, kellel nad silma peal hoiavad. Ma tean, et sinu tunded minu vastu on sügavad. Tunnen seda iga päev. Aga mida sa arvad säärasest elust? Oled sa selleks valmis?”
Nad seisatasid koridori lõpus, sest Maxoni hääl ei tuhmunud.
„Maxon Schreave, arvad sa tõesti, et sinuga koos olemine on mingi ohverdus?” alustas Kriss. „Olen iga päev tänulik, et valituks osutusin. Aeg-ajalt püüan ette kujutada elu, kus me poleks iial kohtunud… Isegi sinu kaotamine praegu oleks parem sellest, et ma poleks üldse neid tundeid tunda saanud.”
Ta hääl muutus raskeks. Ta ei nutnud, aga polnud sellest vist ka kaugel.
„Tea, et tahaksin sind ka kõigi nende ilusate riiete ja kaunite tubadeta. Tahaksin sind ka ilma kroonita, Maxon. Ma ihaldan lihtsalt sind.”
Maxon oli kaotanud kõnevõime. Kujutlesin, kuidas ta hoiab Krissi oma embuses ning pühib õrnalt ära selle pisara, mis praeguseks kindlasti juba põsele veeres.
„Sa ei kujuta ette, mida see mulle tähendab. Olen lausa igatsenud kuulda, et keegi tahab mind just minu enda pärast,” avaldas ta.
„Mina tahan,” kinnitas Kriss.
Järgnes veel üks vaikne hetk.
„Maxon?”
„Jah?”
„Ma… ma arvan, et ma ei taha ega suuda enam oodata.”
Teadsin, et kahetsen seda, kuid ometi sundisid need sõnad mind paberit ja pliiatsit maha panema, kingi jalast sikutama ning oma peidupaigast välja hiilima. Piilusin nurga tagant välja ja nägin Krissi kätt üle Maxoni kukla libisevat. Krissi juuksed langesid kõrvale ja nad suudlesid. Tundus, et tema esimene suudlus oli päris hea. Kindlasti parem kui Maxoni oma.
Tõmbasin pea kärmelt tagasi. Hetk hiljem kuulsin väikest itsitust. Maxon lasi kuuldavale ohke, milles kõlas nii triumf kui ka kergendus. Läksin tagasi oma pingile ja tegin end võimalikult nähtamatuks.
„Kui ruttu me seda korrata võiksime?” päris Kriss tasakesi.
„Hm. Kui kaua võtab meil siit aega sinu tuppa jõudmine?”
Krissi naer vaibus, kui nad koridori nurga taha keerasid. Istusin hetke ja haarasin pliiatsi. Teadsin täpselt, mida öelda.
Kallid ema ja isa!
Siin on viimasel ajal nii palju tegemist, et kirjutamisaega napib. Püüdes Maxonile tõestada, et hoolin temast endast, mitte tema varandusest, loobusin võimalusest Valikus osalemise eest tasu saada. Mõistan, et etteteatamise aeg on lühike, kuid arvestades, kui palju oleme juba saanud, pole meil ka palju muud enam soovida.
Loodetavasti ei valmista see uudis teile liiga suurt pettumust. Igatsen teid ja loodan, et saame peagi taas kohtuda.
Armastan teid kõiki!
America
9. PEATÜKK
Pärast pealtnäha sündmustevaest nädalat nappis „Reporteril” materjali. Kuningas tegi lühikese ülevaate oma reisist Prantsusmaale ja seejärel sai mikrofoni Gavril, kes asus allesjäänud Eliiti tühjast-tähjast küsitlema.
Samas, viimati, kui nad palusid meil rääkida millestki tähendusrikkast, panin mina ette kastide kaotamise ning sain peaaegu võistluselt sule sappa.
„Preili Celeste, kas olete juba printsessisviiti näinud?” päris Gavril sõbramehelikult.
Mu suu venis naerule. Tundsin suurt õnne, et ta sedasama minult ei küsinud. Celeste suutis oma naeratuse veel laiemaks venitada ja enne vastamist juuksed kelmikalt üle õla heita.
„Oh, Gavril, ei veel. Aga ma loodan selle privileegi peagi ära teenida. Kuningas Clarkson paigutas meid muidugi elama imelistesse tubadesse, nii et ausalt öeldes ei oskaks ma ka midagi enamat soovida. Voodid… ee.. on nii…”
Celeste hakkas kokutama, sest stuudiosse tormas kaks valvurit. Meie toolid olid paigutatud nii, et minagi silmasin neid kuninga juurde jooksvat, samas kui Elise ja Kriss jäid toimuvast teadmatusesse. Nad püüdsid väärikalt pead pöörata, ent sellest polnud palju abi.
„Luksuslikud. Ja see oleks rohkem, kui ma unistada oskaksin…” jätkas Celeste, suutmata vastusele keskenduda.
Selleks polnud enam ka vajadust, sest kuningas tõusis püsti ja katkestas ta poolelt sõnalt.
„Daamid ja härrad. Vabandan sekkumise pärast, kuid olukord nõuab seda.” Ta silus ühe käega lipsu ja kägardas teisega väikest paberitükki. Rääkides oli ta siiski enesekindel. „Mässajad on meid püüdnud nõrgestada meie riigi sünnist saati. Aastatega on nende rünnakud paleele, lihtsatest inimestest rääkimata, muutunud aina agressiivsemaks.”
„Paistab, et nüüd on nad laskunud veel madalamale. Nagu te teate, esindavad Valikusse alles jäänud daamid erinevaid kaste. Meil on siin Kaks, Kolm, Neli ja Viis. Oleme säärase Valiku üle uhked ja õnnelikud, kuid mässajad paistavad võtvat seda omamoodi väljakutsena.”
Kuningas vaatas üle õla meie poole ja jätkas. „Oleme valmistunud palee vastu suunatud rünnakuteks ja püüame sekkuda ka siis, kui nad ründavad rahvast. Tahan, et teaksite, et püüan kaitsta teid kõiki…”
„Kuid nüüd on mässajad asunud