Mustlasplikad. Ketlin Priilinn
nagu šokolaadisõõrikud ja oma suu oli ta tõsiseks kriipsuks tõmmanud. Seisime tükk aega nagu tolad, teadmata, mis edasi teha. Kogu see tsirkus jätkus ikka päris tükk aega. Ma arvan, et me saime seal niiviisi passida vähemalt kümme minutit või rohkemgi veel. Õnneks otsustas lärmakas seltskond lõpuks siiski alla anda ja vaese administraatori rahule jätta. Endiselt omavahel hispaania või mis iganes keeles pröögates ja nördinult käsi laiutades vuhisesid nad meist mööda ja trügisid uksest välja.
Heidi astus nüüd letile lähemale ja teatas, et meil oli tuba broneeritud. Habemik toksis meie andmed arvutisse ja küsis Heidilt, kas soovime maksta kohe või enne äraminekut. Õde vaatas küsivalt minu poole ja ma kehitasin õlgu. „Minu pärast võib kohe ka maksta,” ütlesin. Nii me tegimegi. Kogusime kolme peale kokku sada viiskümmend naela ja saime selle eest administraatorilt vahetuskaubana vastu kolm õhukest halli kaarti.
„Mis me nende kaartidega tegema peame?” tundis Rebeka huvi, kui olime vanaaegsesse ja väga kahtlaselt kolisevasse lifti sisenenud ning kolmanda korruse nuppu vajutanud. Heidi nähtavasti kartis seda lifti, sest ta seisis naljakalt kühmus, pea õlgade vahele tõmmatud ning ei lausunud Rebekale vastuseks mitte sõnakestki.
„Need on ju meie uksekaardid,” selgitasin siis mina õpetlikult nagu vanemale õele kohane. „Nendega saame toa uksest sisse. Kas sa siis ei mäleta, Kopenhaagenis olid meil ju ka sellised.”
Kolmandal korrusel jäi lift valju mürtsuga seisma. Heidi tõmbas kergendatult hinge ja me lükkasime kääksuvad uksed ettevaatlikult lahti. Seejärel nägime, et oleme sattunud kitsasse, hämarasse ja räämas koridori, mida ääristasid mõlemal pool valgeks värvitud uksed. Koridor oli tühi ja peaaegu vaikne, kui välja arvata nõrk ingliskeelne jutuvada, mis kostis eemalt ühe toa ukse tagant.
Meie tuba, number kolmkümmend neli, asus päris koridori lõpus. Astusime sinna üksteise järel sisse ja jäime esialgu kõik ukse juurde uudistama. Olin tegelikult kartnud veel hullemat, ehkki see tuba oli ikka üks paras naljanumber. Esiteks oli ta imeväike, terve tuba võis olla umbes samas mõõdus nagu meie Mustamäe korteri esik. Üleni sinakashalli vaibaga kaetud põranda pinda võis olla ehk kõige rohkem paari-kolme ruutmeetri jagu, aga ilmselt isegi vähem. Kreemikasvalgeks värvitud seina ääres seisis ühel pool nurgas hallidest metalltorudest kokku klopsitud kipaka väljanägemisega kaheinimesenari ning teises seinas üksik madal koiku. Ukse kõrvale oli miskipärast kraanikauss pandud.
Kõige jubedam oli aga toa juures minu arust see, et aken oli poolenisti kaetud tiheda valge metallvõrega ning klaasi tagant paistis kivisein.
„Sein akna taga ja trellid ees!” ohkisin täiesti jahmunult. „Heidi, mis koht see siin ometi on? Rohkem küll nagu vangla, mitte hotell!”
Aga Heidi ütles, et see polegi hotell, vaid noortele ja üliõpilastele mõeldud hostel ja sellistes kohtades pidavat igal pool kesisevõitu tingimused olema. „Mis sa mõtled, et oleksime Londoni südalinnas sama raha eest mõne etema koha saanud või,” ütles ta. „Mujal oleksime toa eest vähemalt kolm korda samasugust hinda pidanud maksma! Ja pealegi on meil veel hommikusöök ka hinna sees.”
Asi seegi, mõtlesin. Inglise hommikusöök praetud peekoni ja munadega peaks olema väga maitsev.
Rebeka näis toaga igati rahul olevat. „Mina magan siin üleval,” teatas ta meile ja hakkas ennast mööda nari kõrval seisvat pisikest öökappi ronides üles vinnama. Voodi oli kõrge ja seepärast läks tal turnimine üsna vaevaliselt. Täitsa lõpp, kahekorruseline voodi ja üles ei lähe mitte mingit redelit ega treppi!
Viskasin ennast üksikule koikule pikali. Just nagu lift ennist, kriiksus ja kägises ka see voodi väga ähvardavalt ja ma mõtlesin, et loodetavasti ei vaju see öö jooksul mu viiekümne nelja kilo all vähemasti kokku.
Heidi oli akna kõrvalt nurgast avastanud valgeks värvitud seinakapi, mida mina alguses tähelegi ei pannud. Ta tegi selle lahti ja ma märkasin, et kapi laiadele riiulitele oli hoolikalt virna sätitud kogu meie voodipesu – tekid-padjad ja voodilinad.
Korraga meenus mulle midagi nii häirivat, et kargasin voodis istukile. „Aga kemmerg?” küsisin jahmunult. „Kus on kemmerg ja vannituba?”
Heidi potsatas keset põrandat istuma ja vaatas üle õla minu poole. „Need olid vist koridoris,” teatas ta täiesti rahulikult. „Kui tulime, siis ma vaatasin, et eespool oli ühe ukse peale kirjutatud „Shower,” küllap seal oligi siis duširuum.”
Mul vajus jahmatusest suu lahti. „Mis sa tahad öelda,” laususin pikkamisi, üritades mõtet natuke seedida, „et me peame endid kusagil koridori peal pesema ja vetsus käima?”
Heidi kehitas õlgu. „Mis sellest siis nii väga on?” ei saanud ta probleemile pihta. „Mis vahet seal on, kuskohas sa ennast pesemas käid? Ma ju räägin sulle, et sellisest kohast ei tasu mingeid peeneid tingimusi otsida!”
Tõusin püsti. „Ma tahan seda duširuumi kohe näha,” ütlesin alistunud ohkega. „Lähme vaatame!”
Naiste duširuum asus meie toast viie ukse kaugusel ning sinna sisse astudes tuli mulle kohe meelde meie kooli kemmerg aastaid tagasi, kui seal veel remonti polnud tehtud. Ühel pool seinas oli neli hallide ustega vetsukabiini, teisel pool aga kolm beeži kardinaga eraldatud dušinurka.
„Mina ennast igatahes siia pesema ei tule,” teatasin, kui olin natuke ringi vaadanud. „Kujutad sa ette, et oled duši all ja järsku mingi võõras mammi astub siia ruumi sisse? Mismoodi sa siis duši alt välja tuled? Ja tont seda teab, mis rahvas siin üldse käib. Pärast tuleb veel mõni pervo ja tõmbab dušikardina eest ära!”
„Ära peenutse, Liisi,” ütles Heidi. „Kui tahad, võin ma siin ju senikaua valves olla, kui sa pesemas oled. Pole see asi nii hull midagi, vähemalt on siin kõik ju puhas.”
Ma ei öelnud rohkem midagi, aga olin endamisi juba otsuse teinud, et üritan ennast pesta meie toa kraani all, nii palju kui see vähegi õnnestub. Siia ma nüüd küll pesema ei tule!
Toas tagasi, otsisin seljakotist välja oma rahakoti ja telefoni ning pistsin need uude kutsikatega käekotti. Riputasin selle omale üle õla ja me olime valmis taas linna peale minema. Heidi palus mul tema rahakoti ja telefoni ka oma kotti pista – ta oli küll kavatsenud mingi väiksema koti kaasa võtta, aga unustas ära. Tagantjärele mõeldes usun, et ta oleks selles suhtes ikka tunduvalt hoolikam olnud, kui oleks ette teadnud, mis meid juba teisel reisipäeval ees on ootamas!
Veetsime linna peal üle nelja tunni ning tagasi tulles olime omadega täitsa läbi ja jalad valutasid päris korralikult. Kus me siis ära käisime? Kõigepealt hüppasime sisse mitmesse suveniiripoodi, mida leidus siin pea iga tänavanurga peal. Ostsime paar Londoni-teemalist külmkapimagnetit vanematele ja Rebeka nõudis omale valget kaisukaru, kellel oli seljas Inglise lipu värvides vest. Päris armas karu oli tegelikult. Endale ostsin armsa inglise buldogi pildiga kruusi ning musta värvi, Londoni kirja ja vaaterattapildiga T-särgi.
Hiljem mööda tänavaid jalutades panin tähele kahte asja. Esiteks ei olnud siin mitte kusagil prügikaste, aga ometi ei märganud ma ka, et keegi oleks prügi maha visanud. Ma täitsa imestasin, et kuhu küll siinsed inimesed oma jäätisepaberid ja muu tänava peal tekkinud prügi panevad? Jõudsin järeldusele, et küllap pistavad nad selle lihtsalt taskusse ja poetavad pärast koju jõudes prügikasti.
Teine asi, mida ma märkasin, oli harjumatult rahulik ja viisakas liiklus. Pea kõikjal jalutasid inimesed isegi punase fooritule alt rahumeeli üle tee ning oh imede imet – autojuhid jäid pidama ja lasid inimestel minna. Keegi ei kihutanud ega lasknud närviliselt signaali, nagu meil Eesti teedel ja eriti Tallinnas pidevalt ette tuleb. Mõtlesin, et ei tea, kas see siis ongi üks näide teada-tuntud Inglise viisakusest?
Siin ja seal võis märgata esinejaid, kes lauldes, kitarri või muud pilli mängides endale raha püüdsid teenida. Neid oli täitsa huvitav jälgida – Tallinna tänavatel kohtab ju selliseid esinejaid suhteliselt vähe. Päris kerjuseid ei paistnud, vähemalt ei näinud me ühtegi enne ega pärast seda, kui üks kummaline tõmmu naine väikese lapsega meie juurde astus ja meid kõnetas. See naine oli mingi tumesinise ja idamaise väljanägemisega