Mahajätjad. Helga Nõu
RAISAKULLID
Kõrb
Päikese hiigelkera vallutab maa.
Kõik näib siin suurem, taevalaotus ja maa. Valgus on tugevam, värvid ja lõhnad eredamad, hoopis teistsugused kui kodumaal. Väike Eesti on väiksem ja kaugemal kui kunagi varem.
Kiirgav taevakeha kerkib aeglaselt üle horisondi, algul ainult kitsa eredalt hiilgava servana, siis kasvava, järjest tulisema kettana. Mõne minutiga murravad kiired läbi maastiku ja kuldavad oma ääretu ilu ja säraga iga tühise kõrre ja kuivanud oksarao. See võiks olla muinasjutt. Muinasjutud on ilusad, aga karmid ja halastamatud. Lapsed eksivad metsa ja ei leia enam teed koju. Eemal kütab kuri nõid ahju, et neid lõunasöögiks praadida. Loodus ei ole kuri, küll aga karm ja halastamatu ja päike praeb samuti oma lapsi.
Kõrgel õhus tiirlevad raisakullid, kohmakad ja aplad raipesööjad, laiade tiibade ja pika suletu või ainult udusulgedega kaetud kaelaga. Oma terava pilguga uurivad nad igat täpikest maapinnal, takseerivad, hindavad, ootavad: kellel on veel elu sees ja keda ootab peatselt surm. Teise surm tähendab nendele elu. Öö jooksul on nad konutanud akaatsiapuude varjus maapinnal. Kuna neil pole oma raske kehaga kerge lennata, sirutavad nad tiibu alles siis, kui päike on juba jõudnud õhku soojendada. Siis kasutavad nad lendamiseks tõusvaid õhuvoole ja võivad nende abil liuelda tundide viisi üle pruuniks kõrbenud maa.
Raisakullid on juba hommikust saadik jälginud kahte inimkogu, kes aeglaselt ja nähtava vaevaga kõrbenud rohumaastikul edasi komberdavad. Raipesööjad muidu liikuvaid isendeid ei jälita, aga seekord haistavad nad peatset söömaaega ja ei lase saaki silmist. Juhtub küll, et nad jahivad ka väiksemaid elusloomi, roomajaid ja kaldale jäänud kalu, aga elusate inimeste kallale nad harilikult ei kipu. Selle asemel tiirlevad nad kannatlikult ja äraootavalt ja nende vaist ütleb neile, et ei tarvitse enam kaua oodata.
Iga uus päev on ainult nendele, kes on kõrbe oludega kohanenud, teistel ärgu olgu siia asja. Loomad teavad, kust toitu ja vett otsida, väike valge ämblik kaevab ennast liiva sisse maa alla, kus on jahedam. Taimedest suudavad kõrbekuivas kasvada ainult need liigid, mis oskavad endale kavalusega vett varuda. Väiksed sibulataolised Lithops’id ehk „elavad kivid”, mida silm algul ei tabagi või peab ümarateks kivideks, peidavad endid samuti kuumuse eest maa alla, jättes fotosünteesi tarbeks maapinnale ainult „akna”. Hiiglane baobab ehk ahvileivapuu, Aafrika ürgelanike bušmanite nimetusega „puu, mis kasvab juured ülespidi”, kogub vihmaajal vett oma määratu jämedasse tüvesse ja hoiab seda seal tagavaraks halvemateks ja kuivemateks aegadeks.
Ka bušmanid ise, basarwa’d ehk san-rahvas, oskavad kõrbes vett leida. Nad otsivad ja kaevavad üles taime, mille juur sisaldab hea kogumiku vett. Nii on neil keset kõrbekuivust nagu maa alla peidetud salajased veehoidlad. Valge inimese silm aga neid salakaevusid ei taba, sest maapinnal pole neist näha muud kui kuivanud oksaraod. Kuiv, kuiv…
Raisakullid tiirlevad edasi oma igaveses toiduotsimises. Neile on tähtis nii pea kui võimalik värske korjuse juurde jõuda, enne kui teised on paremad palad nahka pistnud.
Inimkogud maa peal on kaks valget meest, üks vanem, viiekümne ümber, teine poole noorem. Mõlemad liiguvad aeglaselt ja vaevaliselt.– see ongi, mis raisakotkastes lootust äratab. Tegelikult silmasid nad neid juba eelmisel õhtul, kui märkasid ebatavalist stsenaariumi: uppi löödud plekkkarpi ja sellest väljapuistatud inimesi. Siin on midagi juhtunud! Lähemalt silmitsedes mehed siiski liigutasid – ühesõnaga tuli oodata…
Tihti surevad vigastatud olevused öö jooksul, aga need siin vastupidi hoopis virgusid hommikuks, jätsid plekkkarbi maha ja alustasid rändu jalgsi. Paratamatult on aga nende samm päeva jooksul järjest aeglasemaks muutunud. Pärastlõunaks on mõlema näonahk päikesest tumepunaseks põlenud ja huuled lõhki kuivanud.
Raisakullid lendavad, ootavad. Seal on raipekotkad Neophron percnopterus ja „kapuutsiga” Neophron monorchus, valkja seljaga Pseudogyps africanus ja valge peaga Trigonoceps occipitalis. Nende pikk kael on loodud pea korjusesse pistmiseks ning võimas nokk ja teravad küüned looma keha tükeldamiseks. Nende haistmismeel on nõrk, aga silmanägemine seevastu hästi välja arenenud, nii et nad näevad sadade meetrite kõrguselt kõige väiksemaid pisiasju maapinnal.
Iga natukese maa tagant peatuvad mehed ja püüavad oma olukorrast ülevaadet saada. On täiesti ilmne, et midagi on nende arvestuses viltu läinud. Nad laotavad kaardi enda ette maha, veavad sellel näpuga nähtamatuid jooni ja mõõdavad kaugusi. Sihiks on maantee, mis käib rööbiti suure Mauni-Francistowni magistraaliga ja muu hulgas Bushman Pitsist mööda. Selle kitsama tee olid nad autoga tulles meelega valinud, selleks et nautida võimalikult palju loodust. Säh sulle nüüd loodus! Arvatavasti kaotasid nad orientatsiooni, sõites ärakuivanud soolajärvede pan’ide vahel. Maastik seal pakub erilist viirastuslikku elamust, mis segab inimese meeled ära, nii et ta ei saa enam aru, mis on maa ja mis taevas ja kus pool ilmakaared. Kompass oleks pidanud olema, kogesid nad juba mitmendat korda. Kompassi neil aga ei olnud. Ja siis tuli see ootamatu rünnak, võiks öelda, et looduselt endalt. Autost jäi alles vaid plekirusu…
Ometi ei saa seda sündmust nimetada liiklusavariiks. Kui üldse millegagi võrrelda, oli see kuradi enda saadetud must tsunami, jõuline ja vägivaldne laine, mis neist mõne minuti jooksul üle käis. Need minutid oleks kergesti võinud jääda nende maise elu viimseteks, aga peaaegu uskumatu õnne läbi pääsesid mõlemad kergemate vigastustega, väänatud liigeste ja muljutud kehaga. Vigastused tekitasid küll valu, aga polnud eluohtlikud. Et aga pärast seda ohustas meeste elu kõrb ise, seda nad ei teadnud ja poleks ka uskunud, kui keegi oleks neile öelnud.
Kõige suurem viga oli see, et nad alahindasid kõrbe ja selle tohutut jõudu ning tegid saatusliku valeotsuse: jätsid maha oma purustatud sõiduki ja jätkasid teekonda jalgsi. Sihiks oli jõuda maanteele, kus oleks rohkem liiklust ja kus saaks esimese tuleva auto kinni pidada ning abi paluda. Ehkki nad ei olnud oma positsioonis päris kindlad, olid nad veendunud, et maantee käis sealsamas lähedal, paari või kõige rohkem kolme-nelja kilomeetri kaugusel. Selle maaga pidid nad hakkama saama, ka siis, kui jalgsi minek nende olukorras ja palava päikese käes oli raske. Tasuks lootsid nad ettetellitud ööbimiskohas, Blueberry Campis, oma haavu ravida ja piinavaid päevasündmusi paari kannutäie õlle- ja limonaadisegu ehk steelworks’iga leevendada. See igal pool müügil olev jook koosneb Cola Tonicust ja Ginger ale’ist, juurde natuke bitterit. Ja jääd muidugi, palju jääd! Just mõte külmale joogile innustas neid uppilöödud auto maha jätma ja jalgsi teele asuma. Nende endi vesi oli juba ammugi leige ja plastanumatest vastiku kõrvalmaiguga.
Mis see paarikilomeetrine jalamatk ikka ära ei ole, olid nad arvanud, võttes kaasa ainult kõige hädavajalikuma. Muule sai kasvõi hiljem järele tulla. Nad toppisidki seljakottidesse noa, tuletikud, tualetitarbed ja muidugi dokumendid, passid ja lennupiletid tagasi Eestisse. Toitu ei olnud selleks lühikeseks ajaks mõtet kaasa vedada, see oleks kandamid asjata raskeks teinud. Küll oli aga palavuses muidugi vaja joogivett, nii võeti ka üks suurem neljaliitrine plastanuma täis ja teine väiksem, üheliitrine pudel.
Vesi kaalus palju ja jäi noorema mehe kanda, kuna temalt võis oletada suuremat füüsilist jõudu. Vanemal oli niikuinii kaasasündinud puue, komppöid, mis tegi kõndimise raskeks. Lapsena polnud ta saanud küllaldaselt oskuslikku ravi ja pidi nüüd täiskasvanuna käima raskete ortopeediliste jalanõudega, parem saabas sentimeetri võrra paksema tallaga kui vasak. Need saapad kõlbasid linnas lühikest maad jalutamiseks – jah, kui ta pingutas, võis ta isegi kõndida sirgelt, nii et lonkamist ei olnud märgatagi –, aga need ei sobinud kõrberännuks.
Peale selle oli neil kummalgi veel lisakoormaks – võiks isegi öelda põhikoormaks – kaela rõhuv raske fotoaparaat. Neid ei saanud nad mingil juhul kuskile jätta, oli siis muud mis oli. Kaamerad olid kogu nende reisi eeldus, kohustus ja mõte. Aga kokkuvõttes pidid nad selle koormaga hakkama saama, sest rännak ei saanud kesta rohkem kui paar-kolm tundi, puhkepausid kaasa arvatud.
Muidugi rõhus neid mure, mida autoavarii nende majanduslikule seisule tähendas – nad ei julgenud sellele õieti veel mõeldagi. Kuidas nad nüüd edasi saavad, õigemini tagasi Gaboronesse? Aga kõige olulisem oli siiski see, et nad olid õnnetusest eluga pääsenud. Nüüd oli esimeses järjekorras tähtis maanteele välja jõuda ja saada küüti kämpingusse. Sealt saab helistada ja asju korraldada. Halvemal juhul tuleb kasvõi saatkonnast abi paluda…
Aga üks asi korraga – ei olnud mõtet ette ahastada.