Mahajätjad. Helga Nõu
vaatavad tema poole, aga ei kommenteeri. Selle asemel suunavad nad uuesti tähelepanu Kuurnale. „Ja kuidas siis läks?”
„Nagu ikka… Nad põhimõtteliselt võitsid protsessi ja said loa oma piirkonnas edasi elada. Aga oma allikaid nad tagasi ei saanud ja konflikt jätkub tänaseni.”
„Teie, Kuurna, teate palju, teid oleks tõesti reisile vaja,” ütleb Pankmann tunnustavalt. Siis ta aga vakatab, ilmselt meenutades, et toimetaja kaasavõtmine ei ole kooskõlas tema plaanidega. Tekib pikem vaikus.
„Tahaks teada, kes meist on mõeldud sõitma?” küsib Martin lõpuks otse välja.
Pankmann aga ei vasta ikka veel selle peale, vaid köhatab. „See oleneb natuke, sest vaadake, asi on nii…” võtab ta siis hoogu pärast veel paari köhatust. „Olen teinud arvestusi ja vaadanud selle aasta eelarvet. Sinna see reis muidugi ei mahu ja arvestades praeguseid nõudmisi ja järgmise aasta väljaminekuid… Härra Sibula täpseid plaane me samuti ei tea. Seepärast olen otsustanud…”
Ingel lendab läbi toa.
„… et firma maksab lennukipiletid kahele inimesele ja auto üürimiseks, et kohapeal ringi sõita. Aga seal elamiseks ja kulutamiseks raha ei ole. Gaborones saate öömaja minu ärituttava Lukas Dilthey juures, aga kui tahate maal ringi sõita… Seega oleneb teist endist, kas tahate ülejäänud kulud ise kanda või ei. Pakkumine on soodne niikuinii: te saate elamusrikka reisi…”
„Okei, mina olen nõus,” ütleb Rainer kohe ilma silma pilgutamata ja veel enne, kui Pankmann jõuab lause lõpetada.
Martini süda jääb seisma. Ta ei jõua nii kiirelt reageerida.
„Jaa… tähendab, mina ise loobun,” teatab Pankmann nagu muuseas. „Kõige tähtsam on siiski fotograafide töö.” Ta vaatab küsivalt Martinile otsa.
Martinil on peaaegu hing kinni, aga ta noogutab ägedalt. Oleks vist noogutanud ükskõik millele.
„Hästi. Ma arvan, et teie kahekesi teete koos hea töö!” lõpetab Pankmann.
Kuratlik koostöö
Nii jääbki. Reisi kestvuseks määratakse kaks nädalat ja sõitjateks osutuvad nemad kahekesi, Martin ja Rainer. See on Martinile ootamatu rõõm, ka siis, kui Pankmanni tingimused kõvasti ta rahakotti pigistavad. Ta on igal juhul väljavalitu, tähendab üks kahest väljavalitust. Sel esimesel päeval ei saa enam miski ta rõõmu varjutada.
Kaks maad, Eesti ja Botswana, ja kaks riigilippu, ainukesed maailmas, kus värvideks on sinine, must ja valge. Viimasel küll heledam sinine kui esimesel ja eri laiusega triibud, aga iga isend peabki teistest erinema. Nii nagu igal sebral on omamoodi triibud ja igal inimesel oma unikaalsed näpujäljed.
Need kaks maad asuvad kumbki ise ilmajaos ja neil pole teineteisega palju midagi pistmist, kuni need siis korraga ühel päeval kahe mehe kaudu ühendatakse ja nad meeste mõtetes ja ajus üheks saavad.
Vihma ladiseb edasi väikeses põhjamaises riigis ja voolab jugadena World Photo toimetuse klaasaknal Tallinnas Narva maanteel. Samal ajal nõrkevad tuhkkuivas savannis tuhandeid kilomeetreid lõuna pool loomad janu kätte, sest vihmaaeg ei ole veel saabunud ja ei tea, kas saabubki. On aastaid, mil vihmad jäävad hoopiski tulemata. Hirmuäratavate sarvedega kahvripühvlid rändavad suurte karjadena endise Bechuana rohtlal, otsides veel ärakuivamata veesooni. Kliimamuutused on teinud nii, et paljud veekogud, jõed ja järved, on kadunud. Kadunud on ka maa ise. Ülemöödunud sajandil loodud Briti protektoraat Bechuanaland on tänaseks jaotatud kaheks: põhjaosast sai 30. septembril 1966 Botswana Vabariik, kuna lõunaosa liideti Lõuna-Aafrika Vabariigiga.
„Kas teil on ikka passid korras?” kontrollib Pankmann. „Ja juhiload?”
Ai, sellele polnud Martin mõelnudki!
„On küll,” vastab ta ebakindlalt.
Martinil on juhiluba vene ajast, aga ta imestab tagantjärele, et see talle üldse anti. Tegelikult on tal oma vigase parema jalaga raske vaheldumisi gaasi ja pidurit vajutada ja kriitilises olukorras ei suudaks ta küllalt kiirelt tegutseda. Tal pole kunagi autot olnud ja ta ei julgekski nüüd tänapäeva kiire liiklusega teede peale minna. Rääkimata veel välismaale. Seal on aga auto hädavajalik, selleks et ringi liikuda. Raineril seevastu ei näi autojuhtimisega probleeme olevat ja Martin ei hakka ka oma raskustest rohkem juttu tegema. Aga ta jääb Rainerist olenevaks.
„Ja Botswanas on vasakpoolne liiklus, seda teate?” jätkab Pankmann. „Kuna see on endine Inglise maaala.”
Ei, nad ei teadnud, aga küll saab hakkama, arvab Rainer. Siis peaks ka autodel rool paremal pool olema, mis tundub kindlasti harjumata. Ja Botswana on ikka suur maa, pindalalt üle 100 korra suurem kui Eesti. Inimesi elab seal aga ainult veidi üle 2 miljoni ja 80 % maast on tühi Kalahari kõrb.
„Te teete oma reisikava ise ja külastate paiku, kus leiate sobivaid motiive. Botswana on turismimaa, brošüürides on musttuhat pakkumist väljasõitudeks,” õpetab Pankmann ja annab neile pundi kirevaid voldikuid. „Aga pange tähele, turiste nööritakse. Kui te väljaspool Gaboronet ööbite, siis näiteks paremad lodž’id maksavad 6000 pulat isiku pealt ööpäevas…”
„Pulat?”
„Üks pula vastab… Oota, 1 euro on umbes 10 pulat. Seega maksab üks öö ligi 600 eurot…”
600 eurot! No tänan väga…
„Nagu öeldud, te maksate oma elamise ise… Aga muidugi on ka odavamaid kohti, eks vaadake ja leppige omavahel kokku.”
Martini majandus on üsna kasin ja ta piilub Raineri poole, lootes, et teine üleliia rahakas ei ole, kuna muidu on raske ühist taset hoida.
Selle koha pealt ei ole tal vist siiski vaja muretseda, sest ka Rainer ohkab ja laiutab käsi:
„Siis tuleb meil ööbida lageda taeva all, ausõna!”
„Võite autos magada,” paneb Pankmann ette.
Lennupiletid tellitakse ära, kasutades seejuures lennufirmade viimase minuti sooduspakkumisi.
Kui kogu tee lennukiga sõita, siis oleks kõige odavam variant tulnud Estonian Airiga Tallinnast Amsterdami, Amsterdamist South African Airwaysiga Johannesburgi, Johannesburgis öö läbi ootamist lennujaamas ja lõpuks järgmisel päeval sama lennufirmaga Johannesburgist Gaboronesse. See oleks maksnud edasi-tagasi 1435 eurot inimese pealt ja kahele seega 2870, mis aga oleks ületanud Pankmanni eelarve.
Selle asemel leitakse teine võimalus ja ilmuvad välja uued numbrid: odavlend Stockholmist Johannesburgi maksab nüüd ainult 600 eurot (sel juhul tuleb küll juurde sõit Rootsi). Tuleb sõita Etiopian Airlinesiga vahemaandumisega Addis Abebas ja pärast sama lennufirmaga edasi Johannesburgi. Sealt on kõige soodsam otsekohe auto üürida, sest autot on neil ringisõitmiseks niikuinii vaja ja vahemaa Johannesburgist Gaboronesse pole rohkem kui umbes 200 km.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.