Mahajätjad. Helga Nõu
nagu oleksid nad tuttavad. Keegi raamatukoi, mõtleb Martin pahuralt. Ta väldib mehele otsa vaatamast, sest teda häirivad pealetükkivad inimesed, kes lihtsalt tikuvad ligi ja hakkavad lobisema. See näitab kasvatuse puudust ja ta ei taha sellistega tegemist teha.
„Kas te otsite midagi erilist?” teeb ta juttu.
No mis see tema asi on! Martin kehitab õlgu, aga ei vasta.
„Kas te olete näinud seda raamatut?” jätkab külastaja ja hoiab käes mingit kulunud kaantega köidet.
Martin pomiseb midagi, andes mõista, et asi ei huvita teda ja ta tahab olla rahus.
„Väga huvitav teos,” jätkab teine. „Soovitan lugeda!”
No mis õigusega ta tuleb võõrast inimest segama ja tema aega röövima? Martin raputab pead ja pöörab selja.
„Ammune väljaanne, mäletan, kui olin veel noor, aga nüüd ei ole ma seda enam kuskil raamatukogudes näinud,” lausub mees nagu omaette.
Nähtavasti selline poolpõrunud veidrik, kes tuleb kõigiga rääkima, mõtleb Martin. Või räägib iseendaga… Rääkigu, aga jätku teised rahule!
Aga ei, nüüd trügib ta päris külje alla ja püüab raamatut Martinile nina ette pista:
„Vaadake näiteks ainult seda…”
Nüüd aitab! „Mul ei ole aega, mul on oma töö,” pöörab Martin pea ära, vältides nii raamatule kui mehele vaatamast. Viimasest jääb ainult mulje, et ta on lühikest kasvu, tõmmu ja tumedais riideis.
„Ei oleks uskunudki,” jätkab soovimata jutukaaslane. „Ajad muutuvad, aga vanad tõed jäävad püsima…”
Martin otsustab seda mitte kommenteerida, sest muidu ei saa ta jutukast tegelasest niipea lahti. Selle asemel tõmbub ta riiuli taha ja teeskleb juhusliku raamatu lugemist.
Kui ta siis tüki aja järele uuesti pea tõstab, on võõras vahepeal märkamatult kadunud. Martin on pisut üllatunud. Noh, hea, et temast lahti sai. Teos, mida ta nii kangesti soovitas, on pandud riiulile, risti üle teiste raamatute.
Kontrollides, et soovitaja on tõesti ära läinud ja ei varitse nurga taga, sirutab Martin käe ja võtab raamatu pihku – kõigest hoolimata on see temas uudishimu äratanud. Mis see õieti on? Köide on suureformaadiline ja nähtavasti palju loetud, kuna kaaned on kulunud ja pealkiri vaevaga loetav: „Maailma šamaanid”.
Mida? Šamaanid? Kas need ei ole mingisugused nõiad? Martin on üllatunud, ainestik on pisut ootamatu. Mis sel Aafrikaga tegemist on? Aga võib-olla just on! Lehekülgi pöörates tuleb nähtavale fotosid igasugustest kummalistest esemetest ja koledatest lõustadest, uduselt meenub midagi trummipõrinast ja nõidarstidest. Jahmatama panevad pildid talismanideks kuivatatud inimese kehaosadest… Teda haarab tahtmatult ärevus, isegi erutus. Just nagu oleks ta sattunud millelegi keelatule! Ta on sunnitud lehekülgi pöörama ja vaatama veel ja veel. Lõpuks istub ta riiuli kõrvale asetatud toolile…
Aafrika nõidarstid ongi need, kel on veel tänapäeval võimu rahva üle, väidab raamat. Kas see siis äkki ongi Aafrika hing, mida nad otsima läheksid? Aafrika must hing… Nõidarstid piltidel on riietatud loomanahkadesse või kirjutesse hilpudesse, ehitud pärlite, sulgede, sarvede, luude või hammastega. Teised on peaaegu paljad, aga uhkeldavad värviliste kehamaalingutega. Kõigil on hirmutav väljanägemine. Eks niimoodi hirmu kaudu nad inimesi mõjutavadki…
Poisina luges Martin jutte indiaanlastest – ka neil oli oma koleda välimusega medicine man. Need Aafrika nõidarstid näivad olevat midagi sarnast. Nõidumiseks ja „ravimiseks” kasutavad nad vana kombe kohaselt inimese kehaosi. Selleks otstarbeks isegi tapetakse inimesi, eriti albiinosid, raiutakse neilt sõrmi, käsi ja suguosi… See seal on teistmoodi maailm, karmim, aga võib-olla õiglasem. Kui sa muidu ühiskonna ja selle võimumeeste vastu ei saa – mida ongi ühel väikesel inimesel öelda või nõuda –, siis võetakse abiks maagia. Martinile meeldib mõte. Nõidust ja nõidasid ta tegelikult ei usu, aga kui talle antaks võimalus nii-öelda teisi meetmeid kasutada, siis ta ei kahtleks…
Kas see teema Pankmanni visiooni puudutab, ei tea, aga raamat paelub Martinit ja ta tahaks seda koju laenata, et sellesse rahus süveneda. Aga tal ei ole lugejakaarti. Kes ja kuidas sellise kaarti saab ja kui palju see maksab? Peale selle ta ei tea, kas raamat on üldse laenatav? Tuleb isegi kiusatus see niisama kotti pista ja minema kõndida… Kas ta julgeb?
Ei, ütleb mõistus. See oleks siiski rumal tegu, sest kes teab, võibolla hakkab vargasignaal undama ja ta võetakse kinni ja kutsutakse politsei. Parem minna ja küsida sellelt Taimit meenutavalt raamatukoguhoidjalt, ehkki ta tahaks meelsamini ka seda naisterahvast vältida…
Kahevahel olles ja nagu eeldatav kurjategija liigub ta ukse poole, raamat kõigile nähtavalt kaenlas. Loomulikult ei tule tal mõttessegi seda varastada. Ta ei püüagi seda peita ega oma kotti toppida – ei tea ainult, mida raamatukogunaisele öelda. Äkki oskab see tema hämaraid mõtteid ja kavatsusi näost lugeda?
Kõik laheneb aga otse ootamatu kergusega, nagu oleks see kellegi kõrgema tahe, et ta ei pea raamatust lahkuma, vaid viib selle nagu toiduretseptidega kokaraamatu koju proovimiseks. Tarvitseb ainult ette näidata ID-kaart ja lahke raamatukogutöötaja vormistab talle laenutuskaardi kohapeal. Naeratab veel peale selle:
„Ma näen, et leidsite, mida otsisite?”
Martin noogutab ja pistab oma leiu kiiresti kotti. Välja tänavale jõudes on tal eriline ja kuidagi vaimustav tunne, nagu oleks ta midagi avastanud või saanud salajase sõnumi.
Buss liinil 18 on kojusõitjaid puupüsti täis ja reisi ajal peab ta kogu tee läbi kesklinna ja suure osa Vabaduse puiesteest püsti seisma. Automaatne lindistatud hääl hüüab välja ühe peatuse teise järele. Inimesi trügib, läheb järk-järgult maha, teisi tuleb peale. Martin hoiab oma impregneeritud riidest ja mitme taskuga õlarihmaga kotti tihedalt vastu külge ja tunneb sellest ebamäärast põnevust. Need nõiad ja äraraiutud käed… Hiiu peatuses maha minnes toetab ta kotti ka veel teise käega ja imestab, et raamat tundub nii raske. Raskem, kui oleks võinud arvata.
Kärje tänava vana kahekorruseline maja on tellingutes, kuna majaperemees, kellelt ta alumisel korrusel kahetoalist korterit üürib, teeb omal poolel remonti. Ühe üürniku on ta juba välja tõstnud ja Martin ootab hirmuga, millal ka temale tuleb ülesütlemine. Seni pole sellest küll veel juttu olnud. Võib-olla ei tulegi, loodab ta. Küllap napib nüüdsel karmil ajal raha ka peremehel.
Need kaks tuba on olnud Martini elukoht juba kaheksateist aastat – ta kolis sinna otse pärast lahutust. Mustamäe korteri jättis ta Taimile ja lastele. Õieti nägi ta siis Kärje tänava elamist kui esialgset hädalahendust, kuna tal ei olnud raha korralikumaks ja moodsamaks korteriks Tallinnas. Raha aga ei tulnudki ja varsti hakkas ta Nõmme mändide ning kitsaste tänavatega harjuma. Toad olid väikesed ja kõrged puud varjasid valguse. Köögi puupliit andis aga kodust soojust ja mõnu ning peagi muutus korter tema isiklikuks õdusaks koopaks ja varjupaigaks, kuhu ta pärast tööpäeva tagasi võis tõmbuda. Keegi saaks talle ehk selles üksinduses ette heita apaatsust ja minnalaskmist, aga teisest küljest on see ka elumuljutustest paranemine ja rekreatsioon, võiks ta eneseõigustuseks vastata. Korteri hoiab ta igal juhul puhta ja enam-vähem korras. Külastaja saaks ainult teha märkuse, et seal puudub naise käsi. Aga Martin ei tahagi endale naist sinna tüliks. Tal on küll aastate jooksul olnud mitmeid lühiajalisi suhteid naistega, aga ta ei ole neid kunagi enda juurde elama võtnud.
Oktoobrikuu külm tuul lõõskab, aga mitte nii palju kui Tallinna tänavatel ja iseäranis Narva maanteel. Siin Nõmme tihedate puudega aedade vahel on märksa varjulisem ja soojem. Mets, vaese mehe kasukas, mõtleb ta. Hetkeks ilmub jälle silme ette kujutlus Aafrikast – seal ei tarvitseks külma kannatada.
Aiaväravani jõudes otsib ta võtme välja ja keerab luku lahti, astub sisse, tõmbab värava enda järel klõpsuga kinni ja paneb lukku. Majaperemees on piiranud aia uue kõrge traattaraga ja rauast väravaga ning andnud talle käsu värav alati, aga ilmtingimata õhtul ja öösel, kindlalt lukus hoida. Praegu ei ole veel nii hiline kellaaeg, aga sügisõhtu läheb vara pimedaks.
Tuppa