Mahajätjad. Helga Nõu
mööbliesemed, mis veel pärit isakodust (ta väldib nimetamast sõna „vanematekodu”). Harilikult teeb ta kohe tuppa tulles tule pliidi alla, aga seekord kripeldab laenatud nõiateos niivõrd, et ta lükkab selle toimingu edasi. Selle asemel võtab ta kotist raamatu ja istub koos sellega kiiktooli.
Ta lehitseb natuke huupi siit ja sealt ja loeb üksikuid peatükke, tundes, kuidas ainestik talle üha enam naha alla poeb. Ometi ei usu ta nõidust – ei, seda mitte… Aga on imelik, et keegi talle just nüüd seda raamatut soovitama tuli! Martin püüab raamatukogumeest täpsemalt silme ette manada, aga pilt jääb uduseks. See talle tundmatu ja tülikana näiv isik lihtsalt astus raamaturiiulist välja ja pärast kadus sinna niisama salapäraselt. Ei, kindlasti ei olnud temaga midagi müstilist, püüab ta endale sisendada: mees oli lühikest kasvu, tumedas riietuses aga… kuidagi iseäraline. Niisugune mulje on jäänud tagantjärele. Tema ise oli aga väsinud ja häiritud ja ei tahtnud võõraga kontakti, seepärast ei olnud ta teda õieti vaadanudki. Tagantjärele ta küll kahetseb seda natuke.
Aga olgu, nüüd lappab ta raamatu läbi – mingil määral see ikka täiendab tema teadmisi Aafrikast, arutleb ta. Nõidade välimus ei olegi nii oluline, vaid rohkem etnograafiline maskeraad. Tähtsam on, kuidas nad tegutsevad ja kuidas nad inimeste mõtteid mõjutavad… „Aafrika nõidarstidel on ühiskonnas suur võim ja neile omistatakse üle loomulikke jõudusid…” Kõik ju kardavad võõrast ja tundmatut. Ehkki aluseks peab olema mingi tõde või põhiväärtus, muidu ju ei usuks. Muidu ka ei kardaks…
„Aafrika nõidarstid nagu šamaanid ka Euraasia rahvastel on vahendajaks elavate inimeste ja vaimude maailma vahel…”
„Vaimude maailm” on ainult sümbol, mõtleb ta edasi. Aga mille? Samuti „surmariik”. Kuidas seletada, et tegelikus elus jäävad mõned inimesed su ümber alles ka pärast oma surma? Kummitama, võiks öelda, ehkki ka see sõna on sümboolse tähendusega. Nad lihtsalt ei anna sulle rahu ja sa pead nendega elama, ehkki nad on surnud.
Ta loeb edasi: „Ekstaatilises seisundis väljub šamaan oma kehast ja siirdub kas allmaailma või taevasse ja otsib haigete või surnute ringiekslevaid hingi…”
Jälle piltlik kujutlus, nendib ta ja pöörab lehekülge. Hullem on, kui hakatakse surnuid hauast välja kaevama, et nende käte vahel kuskussist pallikesi veeretada või siis sõrmi ja käsi otsast raiuda. Eks see kõik on mõju avaldamiseks, hirmutamiseks ja uskumatute uskuma panemiseks. Sest ainult see, kes usub, saab nõialt abi… või vastupidi, hukub. Pääs või hukkumine, kõigel on oma antipood. Kummale poole jääb ta ise, kui on hukkumas? Teda haarab õudus. Ei, mis see on? Pea käib korraga ringi…
Inimene lihtsalt ei tea kõike, mis ta ümber ja temas endas toimub. Ta tahab just raamatu kinni lüüa, kui pilk peatub veel ühel nõidarstil, kel on pea külge kinnitatud pikad teravad pühvlisarved. Ta kissitab silmi, et paremini näha, ja võib hiljem vanduda, et raamatunõid pilgutas talle silma.
Äkitselt märkab ta, et kiiktool on iseenesest kiikuma hakanud ja järjest suurema hoo sisse saanud. Nüüd on see juba peaaegu üle otsa lendamas ja tema ise ninali kukkumas… Raamat kolksatab sülest põrandale. Jõupingutusega ja veel viimasel minutil saab ta jalad maha ja tasakaalu tagasi. Imelik. Ta ei pannud tähelegi… Külm tunne nagu jahe käsi haarab ümber südame ja ta märkab, et toas on jääkülm. Käed ja jalad, jah, kogu keha külmetab. Aga muidugi, ta on unustanud pliidi alla tule teha.
Põrgutuli
Kahtlus on kipitanud juba kaua, aga kinnitus tuleb järgmisel päeval, kui Martin ootamatult kontori tagatuppa sisse astub. Toimetaja Kuurna on sel päeval mingi ülesandega väljas ja Martin, kes ka parajasti linna pealt tulnud, arvab, et ta on toimetuses üksi, peale Eileeni, kes kiiruga Facebooki välja lülitab. Ta avab ukse ja… Seal laua taga istuvad kahekesi peadpidi koos ja kaart ees Pankmann ja Rainer! Nad vaatavad teda natuke süüdlaslikul ilmel ja voldivad kiirelt kaardi kokku.
Martin tunneb, nagu oleks talle pangetäis külma vett kaela kallatud. Ah nii siis käivad need asjad! Ta ongi kahtlustanud, et Aafrika reis on juba Raineriga vaikselt ja ilma tema teadmata kokku lepitud, sest ta on pannud tähele märke, mis sinnapoole viitavad. Praegune stseen on ainult kinnituseks.
Kõige hullem on see, kui sind petetakse. Selle asemel et otse välja öelda, kuidas asjad on, sahkerdatakse selja taga. Rainer on selline ilus libe poiss, kes võlub kõiki oma naeratusega ja arvab, et see viib teda elus edasi. Aga mida teha, kui kibedus ja viha ületavad taluvuse piiri? Martin on liiga aeglane. Ka liiga mannetu. Tal ei ole julgust asjaosalistelt otse aru pärida, veel vähem oma kõva sõna ütelda. Ta ei oska muud kui taganeda ja ukse enda järel kinni tõmmata, samal ajal kui kibedus ja ebaõigluse põrgutuli ta sisikonda kõrvetavad.
Veelgi hullem, ta hakkab end ise oma vastase õigustamisega piinama: kui ta oleks Pankmanni nahas, kas siis tema ei valiks ka fotograafidest Raineri endaga kaasa Aafrikasse? Martin ise on vilunum, aga Rainer julgem ja… kas ka osavam? Igal juhul võitis ta Piltnikule auhinna oma prügiga – kujuta ette, lihtsalt tänavale visatud prahiga! Fotodega katkisest nukust, õllepurkidest ja kasutatud kondoomist… ptüi, nii madalale on tänapäeva ühiskond langenud ja inimeste maitse taandunud! Et sellist asja auhinnata! Kuhu on kadunud ilumeel? Tema ise on ammugi tüdinud esemeid pildistamast ja otsib motiivides sügavamat mõtet. Kui nüüd ometi talle võimalus antaks! Aga võimalust ei anta, selle saab hoopis petis Rainer. Martinile jääb ainult üle end oksa tõmmata. Kui muidugi ei juhtu midagi…
Õhtu tuleb sünge, mustad mõtted hõljuvad pilvedena lae all. Ei, kätt ta siiski enda külge ei pane. Aga pudel – labane võte, aga pudelist on inimene alati abi saanud. Ehkki ta pole kunagi olnud suurem viinavõtja, kõht jääb haigeks ja pärast tuleb katzenjammer. Seekord on tal aga vaja võtta. Kapis alumisel riiulil seisab kellegi kingitud pudel, UpperTen Finest Blended Scotch Whisky. Pealt on ainult vähe joodud, ei mäletagi enam kellega. Ta valab sellest umbes veerand klaasi, lisab vurtsuvett ja jääd ning istub oma lugemistooli, jäädes sinna tükiks ajaks liikumatult istuma. Seejärel lööb ta uuesti lahti šamaaniraamatu:
„Šamanism võrsus üle maailma eluvaenuliku looduse rüpest. Ähvardavas keskkonnas pakkus šamaan läbi oma kontaktide üleloomulike jõududega inimesele tuge ja turvet…”
„Nõiausk ei ole omaette religioon, vaid usuliste ettekujutuste, müütide ja rituaalide keerukas süsteem, mis ühendas üksikute suguvõsade uskumisi…”
„Aafrikas raiutakse inimestel ära kehaosi, mis kuivatakse ja segatakse ravimitesse. Eriti tagaotsitavad on albiinod, inimesed, kel puudub nahas pigment. Albiinosid tapetakse ja nende verd juuakse, arvates, et see ravib AIDSi.”
„Voodoo on usk, mille põhimõte võimaldab teist inimest maagia läbi kahjustada…”
Ahaa! Martin ajab end korraga sirgu. Siin… Ta loeb viimast lõiku teist, kolmandat ja veel neljandatki korda. Tuleb mõte, absurdne, aga lohutav, ei tea ainult, kuidas seda läbi viia… „Voodoo nukk valmistati vaenlase kahjustamiseks ja ohvrit kujutavat nukku torgati läbi nõeltega… Usuti, et nimetatud maagiline toiming vigastab vaenlast ja toob talle haigusi, ebaõnne või surma.”
„Usk on levinud Aafrikas, kust see koos orjadega liikus Haitile… ”
„Et maagia toimiks, oli vaja luua ühendus kuju ja isiku vahel, lisada kujule midagi ohvrist…”
Nagu iseenesest on kiiktool jälle kiikuma hakanud. Klaas on tühi, aga Martin kallab pudelist juurde.
Voodood käsitlevatel piltidel on rida nõeltest läbitorgitud algelisi inimkujusid ja nukke… Ja-jah, nendest on ta kuulnud.
Veel üks klaas, sest viimane kadus kiirelt. Nüüd on vesi otsas, aga käib ka puhas viski jääga. See oli kaua tagasi, kui üldse kunagi, mil ta niimoodi jõi.
Ümbrus hakkab uduseks jääma. Jää-ma… jäääma… Ta proovib häält, et kontrollida, kas ta ikka oskab rääkida. Räääkida… Miks ta ei öelnud midagi Rainerile ja Pankmannile, kui nad seal laua taga koogutasid? Öelnud, et nad on kuradi sead ja